IDEA maailmakongress 4.–8. VII Reykjavíkis.
Rahvusvaheline draamahariduse ühendus IDEA (The International Drama/Theatre and Education Association) asutati kolmkümmend aastat tagasi Portugalis. Esmalt aga põgus selgitus, millised on teatri- ja draamaõppe erinevused ning kuidas mida nimetatakse. Õpilaste teatriharrastuse puhul kasutatakse Eestis enamasti kooliteatri mõistet ning see tähistab huvihariduslikku teatritegevust koolides, huviringides ja stuudiotes. Teatriharidust leiab Eesti üldhariduskoolides aga valik- ja suunaainetest, kus seda esineb nii teatri- kui ka draamaõpetuse kursustena.
Kui esimene suund kujutab endast teatrikunsti aluste ja meetoditega tutvumist, siis draamaõpetus on protsessipõhine aine, kus kunstiliste eesmärkide asemel keskendutakse sotsiaalsete oskuste arendamisele. Töötakse neljal alal, tähtsad on neli k-d: kaastunne (compassion), kommunikatsioon (communication), koostöö (cooperation) ja kogukonnatunne (community). Selleks kasutatakse teatriõppe- ja draamatehnikaid (draamamänge, jutuvestmist, improvisatsiooni, foorumteatrit ja tekstipõhist draamatööd), aga ka visuaalkunste, mis kõik annavad õpetajale-juhendajale interaktiivsed ja tegevuslikud töövahendid emotsionaalsete oskuste arendamiseks, enesetunnetusega töötamiseks ja ümbritsevaga suhtlemiseks.
Maailmas kasutatakse mõisteid „teater“ ja „draama“ eri moodi. IDEAs on põhjustanud kirglikke vaidlusi, mis on mis ja kuidas on õigem teatritehnikatel põhinevaid hariduslikke meetodeid nimetada. Nüüdseks on vaidlustest loobutud, millele viitab ka organisatsiooni nimi – draama/teatri ja hariduse ühendus.
IDEA rahvusvahelisel areenil tegutsevad nii teatriprofessionaalid, haridus- ja sotsiaalvaldkonna töötajad kui ka ühiskonnauurijad. Inimesed on endale sõnastanud, mida nad teevad, kas nad töötavad kunstilise tulemuse või inimest arendava protsessi nimel, kumb on peal ja kumb all, kellel on parem end teatri-, kellel aga draamaõpetajaks nimetada.
Draama kui osaluskunsti vorm. Draamahariduse (drama in education) nimetus on tulnud eesti keelde angloameerika traditsioonist, kus draamana käsitletakse etenduskunstidel põhinevaid osalusteatri- ja koosloomemeetodeid, millel on kas pedagoogilised, teraapilised või kogukonda ühendavad eesmärgid. Draama- (ja ka tantsuõpetuse) osakaal koolihariduses, võrreldes muusika- või kunstiõpetusega, on olnud tuntavalt väiksem ning sel on (teatri)ajaloolised põhjused. Ei hakka neil pikemalt peatuma, ent etenduskunstide esiletõus, nüüdisaegse teatrikunsti segunemine ja sotsialiseerumine, lähenemine mängulistele, rituaalsetele ja performatiivsetele meetoditele on draamaharidust võimestanud, andnud lisaks pedagoogilisele põhjendatusele kunstilise õigustuse. On ju etendamine elava esinemise ja pealtvaatamise kunst, sellega kaasnev refleksiivsus ja uurimuslikkus on olnud läbi aegade draamahariduse enesestmõistetavad osised.
Draamaharidus on maailmas viimasel sajal aastal jõudsalt arenenud, lõiminud vana ja liitnud uusi meetodeid, mõtestanud ja uurinud valdkonnasiseselt ja -üleselt hariduslikke, teraapilisi ja kogukonnapõhiseid draamameetodeid, nende mõju, tõhusust ja rakendusvõimalusi. Rakendusteatri ja -draama sildi all on ühinenud ja segunenud haridusvaldkonna draamapioneeride (Slade, Way, Heathcote jt), sotsiaalvaldkonna draamaterapeutide (Moreno, Frost jt) ja teatripedagoogika (Stanislavski, Brecht) leiutatud töövõtted ja tehnikad, tänapäeval on tegemist segunenud žanriga. „Draama on nagu nüüdisaegsed etenduskunstid – osalev, dialoogiline ja transformatiivne. Draamas väärtustatakse kunsti kaudu õppimist ja pürgitakse tähendusliku õppimise poole: kuidas teha nähtavaks seda, mida ei saa sõnadega väljendada. Kokkupuutepunktid ei ole siin mitte kunsti ja hariduse vahel, vaid kunsti ja hariduse sees,“1 on öelnud Anna-Lena Østern.
IDEA hariduslikud eesmärgid. IDEA põhieesmärk on pakkuda draamahariduse vallas erialaseks suhtluseks rahvusvahelist foorumit, tutvustada ja kaitsta draamaharidust koolides, kogukondades ja teistes ühiselu valdkondades. Maailmaorganisatsioon ühendab 90 maad ja üksiktegijaid, aastatega on IDEA liikmed koondunud regionaalvõrgustikesse, et arendada omavahelist ja piirkonnale vajalikku koostööd. Nõnda korraldab Euroopa IDEA igal aastal eri maades loomingulisi kohtumisi, Lõuna- ja Põhja-Ameerika IDEA toetab digivahenditega kontaktiloomet, Aasia ja Okeaania IDEA organiseerib jätkukonverentse, Aafrika IDEA on aga korraldanud alates 2020. aastast Aafrika-teemalisi veebiseminare.
IDEA tegutseb kolmel suunal: korraldab üle aasta rahvusvahelise kongressi, toetab ja kogub oma tegevusvaldkonna alaseid uurimusi ja publikatsioone ning algatab rahvusvahelisi projekte. Koos WAAE (World Alliance of Arts Education) ja UNESCOga seistakse kunstihariduse eest – inimese õiguse eest õppida kunsti, osaleda kunstielus ja saada osa kunstiloomingust.
Kongressi töötubades ja konverentsil oli näha, et tuntud draamahariduse eestvedajate Suurbritannia ja USA kõrval panustavad rakendusteatri arendamisse tublisti ka Austraalia, Kanada, Põhjamaad, Vahemere maad eesotsas Kreekaga ning Ida-Euroopast Poola, Tšehhi, Ungari ja Serbia – kõik vanad, teada-tuntud teatrimaad.
Olukord Eestis. Eestis on teatriõpetusega olnud oma kultuurhariduslik suhe: Koidula käe all sai näitemängu tegemine XIX sajandil üheks meie iseolemise tunnusjooneks. Lavale pääs, olgu laulupeo või näitemängu vormis, oli tugev poliitiline argument, kinnitas õigust rahvusena areneda. Koidula ajast peale on teatriharrastus olnud meie kultuuri elav ja tähtis osa. Veidral kombel toetas seda, küll oma motiividel, ka Nõukogude režiim ning asutas kultuurhariduse osakonna kunagises Tallinna pedagoogilises instituudis ja Viljandi kultuurikoolis, kus õpetati võrdselt koori- ja tantsujuhtidega ka näitejuhte.
1990. aastatel koos kultuurimajade ja sealsete töökohtade kadumisega hääbus kõrghariduses ka näitejuhtide koolitamine. 2020. aastast kadus Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiast õppekavareformi käigus kultuurhariduse osakond, millest on kahju, sest sõna-sõnalt võttes tuleb ju tunnistada, et kultuur harib. Nüüdseks on kultuuriakadeemia ühe õppekava nimetus kogukonnapedagoogika, kus on võimalus ühe aasta jooksul suunaainena õppida rakendusteatrit. Tuleb häbiga tunnistada, et muusika-, kunsti- ja ka tantsuõpetajaks saab Eestis kõrghariduse esimesel ja ka järgnevatel astmetel õppida, aga see võimalus puudub teatri- või draamaõpetajatel.
Et see ükskord teoks saaks, on teatri- ja draamaõpetajad koondunud Eesti Teatri- ja Draamahariduse Seltsi – see 30 liikmega MTÜ teeb alles oma esimesi samme. Üks neist sammudest oli IDEA maailmaorganisatsiooni liikmeks astumine. Miks? Märgusõnad on siin draamaõpetaja suhtlusvahendid – emotsioonid ja kehakeel. Haridussüsteemid kogu maailmas on kaldu kognitiivsete meetodite poole, kuigi viimasel ajal räägitakse üha rohkem õpikogemuse elamuslikkusest ja kehalisusest, emotsioonide ja isepusimise vajalikkusest, proovimiste ja läbikukkumiste õpetavast mõjust. Draamaõpetuse tunnid looksid selliseks õppimiseks vajaliku keskkonna, teatrikunstil on peale selle pakkuda veel muid elavaid kunstimeetodeid, kehalisi ja audiovisuaalseid tehnikaid.
Maailmakongress Reykjavíkis. IDEA neljapäevane kongress 4. – 8. juulini andis selleks palju tõendusmaterjali, sest kokkusaamise kavas oli peale üldkoosoleku hulgaliselt töötube, päevaloenguid, konverents ja huvipõhised töörühmad (õpetajakoolitus, noorteteater, draama alghariduses jne). Mina valisin õpetajahariduse rühma, mida vedasid Kanada kirjanduspõhise õppimise professor Larry Swartz Ontario haridusinstituudist, kes on innustanud nii lapsi kui ka õpetajaid õppima uuel kaasahaaraval moel, kasutades draamat, ning õpetajakoolituse spetsialist Monica Prendergast Victoria ülikoolist.
Loengutel anti ülevaade maailma probleemidest. Komplekssed ühiskonnad vajavad kompleksset haridust ning õpetajad peavad toime tulema digitaalsete pärismaalastega, noorema põlvkonnaga, kes on sündinud digimaailma. XXI sajandi informatsiooni- ja meediaalane ning tehnoloogiline kirjaoskus, samuti toimetulek mitmemodaalse tähendusloomega on õpetajatele uus tõsielu. Siin pakuvad elulise dramaturgia kaudu võimalusi loomekeskkonnad, mille vorme ja tehnikaid kohtab poliitilises rakendusteatris. Siin saadakse haridust vastupanuaktsioonide ja kunstiliste kohtumiste kaudu, õppimise sotsiokultuuriline perspektiiv on asendatud sotsiomateriaalsega, s.t õppides ei tegelda üksnes inimsuhete ja aktsioonidega, vaid inimese ja materiaalse maailma vaheliste suhetega.
Draamatöötoad rahumeele ja kriitilise mõtlemise edendamiseks. Mõni näide töötubadest, kus jõudsin osaleda. Näiteks Kanada Manitoba ülikooli uuriv teatrilaboratoorium propageerib avastusteatrit, mis sünnib uurijate, kunstirahva ja kogukonnaliikmete koostöös. Selles kolmnurgas on esmatähtis saada jagu usaldamatusest. Selleks tarvitatakse dramatiseerimist (dramatiseeringud, monoloogid, luule, dialoogid). Kasutatakse etno- ja kogukonnadraamat, aga ka kõikvõimalikke muid teatrivorme, et koguda ja sõeluda andmeid, valgustada taustu ja anda teada tulemustest. Rõhutatakse autentsust ja eetikat, üksteisest lugupidamist. Töörühma eesotsas on George Belliveau ja Graham Lea.2
Või rootsi koolitajate Jeanette Roosi ja Agneta Josephsoni töötuba „Draamapedagoogika ja eksistentsiaalsed teemad“, mis põhines nende kogemustel eakate inimestega ja seisnes eksistentsiaalsete teemade arutelus draama keeles. Inimese igavene küsimus – mis on minu elu mõte? – oli see, millele teatrivahendite kaudu poolteist tundi pühenduti. Pole vaja pikka sissejuhatust, vapustusi ega usaldusisikuid, et draamameetodil aeg maha võtta ja võhivõõrastega hetkeseisu oma elukaarel reflekteerida. Rühmapõhine draama loob osaval juhendamisel pingeteta, turvalise, mängulise keskkonna, kus heidetakse oma elule kriitiline pilk. Roos oli draamametoodika abil töötanud aastaid noorsoopolitseinikega ning Josephson tegelnud loodusteaduste õppe ja filosoofiaga.
Veel üks tänapäevateema, mille töötubadest valisin: rahuharidus. Rahumeel töös ja suhetes pärsib kiusamist ja võistluslikkust, mis mõlemad on meie lapsepõlve pärisosad. Rahuhariduse töötuba juhendas kauaaegne innukas misjonär, Soome draamaõpetaja Tintti Karppinen, kes on töötanud väga erisuguste sihtrühmadega, kasutades mänge, huumorit ja groteski. Eneserahu saab alguse enda üle kontrolli võtmisest, pingete maandamisest ja koosmänguoskusest.3
Teine, Kreeka draamapraktikute Martha Katsaridou ja Kolde Vio rahuteemalises töötoas keskenduti kontseptsioonile negatiivsest ja positiivsest rahust, millest negatiivne on ülaltpoolt hoitud rahu mitte alati kõige rahumeelsemate vahenditega ning positiivne ühiskonna strukturaalne lõiming – rahu rahumeelsete vahenditega. Alustati küsimustega, kas konflikt on positiivne või negatiivne, kas konflikti lahendus toob rahumeelse käitumise või lihtsalt elimineerib vägivallahirmu. Selles töötoas osaledes üllatas mind, kuivõrd ma praegu sõjas olen ja kuidas kõiki rahvusvaheliselt üleskerkivaid metafoore tõlgendan käimasoleva sõja valguses. Just see aja mahavõtmine, enda ja maailma üle järelemõtlemine on draamaprotsessi kõige väärtuslikumaid tulemeid.
Draamametoodika rohketest kasutusvõimalustest andis aimu ka kongressiga paralleelselt toimunud teaduskonverents. Seal leidus teemasid õpetaja artistlikkuse toetamisest, läbipõlemisest hoidumisest ja säilenõtkuse tugevdamisest, laste prosotsiaalsete oskuste ja kirjaoskuse tugevdamisest erilaadsete draamavormide kaudu, näitlejakooli rikastamisest draamameetoditega, draamatööst ettevõtluse, tervise ja heaolu valdkonnas jne.
Aeg haarata sarvist. Teatril ja draamal on haridusele pakkuda aja maha võtmise, süvitsi mõtlemise, turvalise keskkonna ja usalduse loomise vahendeid, seda ka eneseleidmiseks ja toimetulekuks kiiresti muutuvas maailmas, samuti vahendeid (haridus)uurimisele ja teadmistele ligipääsu hõlbustamiseks.
Eestis tuleb aga kõigepealt mõista teatri ja draama hariduslikke võimalusi ning anda õpetajatele teatri- ja draamaalal kõrgharidus, õpilastest rääkimata. Põld on lai, eestvedajatel on vaim valmis. Eesti Teatri- ja Draamahariduse Seltsi nimel pöördun siinkohal kõrgkoolide poole: kes haarab draamaharidusel sarvist?
1 Anna-Lena Østern, Teatterin merkitys kautta aikojen lasten ja nuorten näkökulmasta. Kogumikust „Katarsis. Draama, teatteri ja kasvatus“. Toim Pekka Korhonen, Jyväskylä 2001.
2 Vt https://rbtlab.ubc.ca/
3 Vt https://www.youtube.com/watch?v=mgt4-HsM_uM
Katrin Nielsen on teatri- ja draamaõpetaja ning rakendusteatri lektor.