Muusikauuringute kevadkonverents „Diskussioonid ja dialoogid“ 31. V Eesti muusika- ja teatriakadeemias.

Muusikast saab mõelda seda kuulates, lahates või sellest mitte midagi aru saades, saab ka lihtsalt artiste kommenteerida või laulutekstide üle naerda. Eesti muusika- ja teatriakadeemia muusikauuringute kevadkonverents „Diskussioonid ja dialoogid“ tõestas, et muusikast võib mõelda vähemalt 18 viisil, sest just nii palju oli seekord ettekandeid.

Konverentsi peeti tänavu kolmandat korda, ent sellises mahus esmakordselt. Selle korraldasid muusikauuringute ja -korralduse üliõpilased Maarja Malmet, Greta-Liisa Aro, Jelizaveta Bukina ja Maria Helena Vain ning õppekava koordinaator ja teadur Brigitta Davidjants. Ettekandepäeval said huvilised kuulda, millised teemad noori muusikateadlasi köidavad ja kuidas nad neile lähenevad, ning tulevastel muusikakultuuri mõtestajatel avanes võimalus esineda asjatundliku publiku ees.

Viietunnine konverentsipäev koosnes kolmest plokist, millest esimene andis aimu, kuidas mõtlevad muusikateadusest noored. EMTA Tatari tänava kooriklassis olid kohal Vanalinna hariduskolleegiumi (VHK), Tallinna muusika- ja balletikooli (Muba) ning Miina Härma gümnaasiumi gümnasistid. Konverentsi avas VHK abiturient Johanna Helene Martinson, kelle ettekanne põhines tema 45-leheküljelisel gümnaasiumi lõputööl, mille ta esitlusega ka ühtlasi kaitses (see selgitas mitmeid piibelehekimpe auditooriumi laudadel), kuuldavasti hinnati töö suisa viie plussi vääriliseks. Martinson oli uurinud Alo Mattiiseni „Viie isamaalise laulu“ seoseid XIX sajandi samanimeliste koorilauludega. Ärkamisaegsete koorilaulude ja möödunud sajandi levimuusikapärlite muusikalise materjali analüüsimisel selgus, et vormiline sarnasus on pigem juhuslik kui taotluslik. VHK gümnasist Mia Kukk oli pööranud pilgu 1969. aasta üld­laulupeo korraldamisele ja repertuaarile. Täpsemalt uuris X klassi õpilane, kuidas mõjutasid võimuorganid Nõukogude okupatsiooni tingimustes korraldatud juubelilaulupidu. Meelde tasub jätta, et sel laulupeol muudeti viie laulu sõnu ning Tšehhi lastekooril ei lubatud Praha kevade tõttu osaleda.

Muba muusikateoora II kursuse õpilane Hannah Grete Verbeek tuletas meelde, et muusikateadlane võib kehastuda tõeliseks detektiiviks. Ehkki Verbeeki eesmärk oli analüüsida, kuidas on Konstantin Türnpu ja Cyrillus Kreek kasutanud oma loomingus rahvaviisi „Meil aiaäärne tänavas“, peatus ta pikemalt armastatud rahvalaulu päritolul. Mis siis, kui see ei olegi eesti rahvaviis? Klassikaraadio toimetajana rõõmustas mind iseäranis tõsiasi, et ettekandja oli saanud uurimistööks inspiratsiooni viis aastat tagasi Klassikaraadio eetrisse jõudnud saatest „Helikaja“¹, kus ajaloolane Enn Tarvel värskendas teadmist, et tegemist pole Koidula originaalluuletuse, vaid hoopis Klaus Grothi alamsaksakeelse luuletuse tõlkega. Tõde meloodia päritolu kohta varjab veel saladusloor, mis ootab järgmisi muusika­nuhke asja uurima. Avaploki lõpetas füüsikast ja muusikast huvituv Tartu Miina Härma gümnaasiumi abiturient Matthias Loona, kes tõestas, et muusikaliste nähtuste uurimine võib olla sama põnev kui telesaade „Rakett 69“. Mõte uurida kitarrikeele ülemtoonide muutust pärast flažoleti mängimist tuli Loonale kitarri harjutades. Ja nagu Loona arvas, ongi flažoleti (mängutehniline võte, mille puhul tekitatakse heli keelpillidel keele kerge puudutamisega teatud punktis) mängimispositsioonil ja kõlama jäävate ülemtoonide vahel seos. Ta usub, et saadud tulemused aitavad nii muusikuid kui ka süntesaatori- ja virtuaalinstrumentide arendajaid, ning tuletas meelde, et muusikal ja füüsikal on kokkupuutepunkte rohkem, kui me argielus kipume mäletama.

Konverentsi teises plokis keskenduti muusikaloole ja -haridusele. EMTA doktorant Kadi Kaja viskas oma ettekandes õhku küsimuse, milline väärtus on muusikaõpetusel üldhariduskoolides. Sellega seoses meenus kunagi Ühendkuningriigis tehtud küsitlus, milles selgus, et 70 protsenti noortest brittidest ei olnud kunagi kuulnud Mozartist ning viiendik vastanutest arvas, et varsti 300 aastat tagasi surnud Johann Sebastian Bach on endiselt elus.² Varalahkunud kasvatusteadlane Airi Liimets ütles tookord uuringut kommenteerides, et tänu kohustuslikule muusikaõpetusele Eestis seesugune küsitlus siin samasuguseid tulemusi ei annaks. Ehk on aeg sealmaal, et muusikatundide olulisust ei pea iga uue riikliku õppekava koostamise eel jälle tõestama? EMTA magistrant Janika Mesi käsitles endise viiuldajana oma ettekandes viiuldajate ja vioola­mängijate esinemisärevust ja füüsilisi traumasid. Kas oleksite osanud arvata, et 13 üliõpilase suurim hirm on mängida mustalt? Kui mustalt mängimine puudutab tõesti spetsiifiliselt interpreete, siis kartus häbisse jääda kuulub inimese juurde ning mis tahes esinemisärevuse maandamiseks on sellest uurimusest kõigil midagi kõrva taha panna. Hoian pöialt, et magistritöös selgunud abinõud ei jää esinduslikus köites ülikooli arhiivi, vaid jõuavad muusikute ja neid koolitavate õppeasutusteni.

Tulevikuhariduse kõrval oli konverentsil oma koht ka meie muusikaloo valgetel laikudel. EMTA üliõpilased Greta-Liisa Aro ja Carolin Karo avasid oma ettekandes eesti päritolu interpeetide elu ja kontserttegevuse. Viljandis sündinud viiuldajast imelaps Evi Liivak ning Võrus muusikaõpinguid alustanud ja hiljem sõja eest Rootsi põgenenud pianist Hilja Saarne on ühed neist tagasihoidlikku tähelepanu pälvinud interpreetidest, kes viisid eesti muusika laia ilma. Ja mis veel olulisem, need ettekanded tuletasid meelde, kui unikaalne on igaühe elulugu. Ploki lõpetas Tallinna ülikooli doktorant Gerhard Lock ülevaatega oma lõppfaasis doktoritööst „Metodoloogilisi arusaamu tajutud kaasaegse posttonaalse orkestrimuusika strukturaalse muusikalise pinge kognitiivseks analüüsiks“. Sellest pika ja keerulise pealkirjaga ettekandest ei saanud ma küll peaaegu mitte midagi aru, aga eks ole seegi viljakas pinnas uudishimu tekitama. Ilmselt just seda laadi reaktsioon on käivitanud sel nädalal toimuva kunsti­festivali „Ma ei saa aru“.³

Euroopas puhkenud sõja valguses näeb ikka ja jälle trükimusta arusaam, justkui seisaksid kaunid kunstid argipäeva maistest muredest kõrgemal. Muusikauuringute kevadkonverentsi viimane plokk – muusika sotsiaalteaduste vaates – tõestas vastupidist: muusikalisi nähtusi uurides leiab otseseid ühiskonna peegeldusi. Küllap on mitmete muusikasotsioloogiliste uurimuste taga Brigitta Davidjantsi tulek muusika­teaduse õppejõudude ridadesse. EMTA üliõpilane Maarja Malmet võttis ette ajalehe Sirp 1998. ja 2022. aasta numbrid ning vaatas, kuidas on muutunud eesti nais­heliloojate retseptsioon meie kultuurilehe veergudel. Kui möödunud sajandi lõpus ei olnud pooles Sirbi numbritest mitte ühtegi naishelilooja nime, siis eelmisel aastal leidis neid märksa rohkem ning arvustused on muutunud soo­neutraalseks ja teosekeskseks.

Mina rääkisin naislauljate kuvandi muutumisest meie peavoolu popmuusikas pärast Eesti iseseisvuse taastamist ja olgugi et praegune pilt on 1990. aastatega võrreldes rahulikum ja vähem seksualiseeritud, on muutus siiski marginaalne, vähemasti mitte nii ilmselge kui Malmeti analüüsitud Sirbi näide. Konverentsi lõpetasid kaks erinevat vaadet fänlusele. EMTA magistrant Anita Maasalu on käsitlenud oma magistritöös subkultuurilist fännikogemust põlvkondlikust perspektiivist, esmakursuslane Maria Helena Vain võrdles aga briti rokkbändi Depeche Mode fanzine’e 1990. aastate Eesti ja Ühendkuningriigi fännikogukondades. Kes, nagu minagi, ei teadnud, siis fanzine on fännikogukonna omaalgatuslik fänniajakiri, mis on kokku sulandatud sõnadest „fan“ ja „magazine“. „Hea on teada,“ nagu ütleb poku Edgar Valteri „Pokuraamatus“.

Ja see pole veel kõik! Terve konverentsipäeva sai EMTA neljanda korruse fuajees tutvuda posterettekannetega. Loodan, et need vaatmikud, mille olid koostanud Veeda Kala, Jelizaveta Bukina, Marju Raju, Brigitta Davidjants ja Kristina Haavamägi, jõuavad kiiremas korras rahvarohkesse linnaruumi.

1 Miina Pärn, „Meil aiaäärne tänavas“ ei olegi Lydia Koidula luuletus. – ERRi kultuuriportaal 20. V 2018. https://kultuur.err.ee/832919/meil-aiaaarne-tanavas-ei-olegi-lydia-koidula-luuletus

2 Lisete Velt, „Helikaja“: Briti noorte jaoks tundmatu Mozart on Eestis loomulik teadmine. – ERRi kultuuriportaal 20. I 2020. https://kultuur.err.ee/1025958/helikaja-briti-noorte-jaoks-tundmatu-mozart-on-eestis-loomulik-teadmine

3 Festival „Ma ei saa aru“ 9. ja 10. VI Telliskivi loomelinnakus. https://www.maeisaaaru.ee/