Ei möödu päevagi selleta, et keegi tuttava kultuurirahva hulgast ei valutaks ühismeedias südant kärpepoliitika tõttu ärajäetud näituste, etenduste või lausa tegevustoetuse kaotuse pärast. See, mis praegu eesti kultuuris kärbete tõttu toimub, on kirjeldamatult õudne ning tõik, et kultuurministeerium vähendas tantsuteatrite Fine5 ja Sõltumatu Tantsu Lava toetust ning jättis Eesti Tantsuagentuuri (ETA) lausa tegevustoetusest ilma, on lihtsalt uskumatu!
Alustan sellest: minu jaoks oli ETAs tantsu õppimine pöördeline protsess ja elusündmus, tänu millele läksin Tallinna ülikooli koreograafiat õppima, sealt edasi juba Saksamaale ja siis tagasi Eestisse. Nüüdis- ja etenduskunst on üks praktikaist, mis avavad ja laiendavad seda, kuidas on võimalik inimesena maailmas olla. Igasugune kunst ei ole vaid millegi loomine või tegemine või selle harjutamine, see on ka teatud viisil maailmas olemine, tegemine ja selle harjutamine. Tantsul on võime avardada ning mitmekihistada maailmast arusaamist ja inimeseks olemise piire.
ETAst on võrsunud sellised etenduskunstnikud nagu Netti Nüganen, Johhan Rosenberg, Maria Solei Järvet, kes löövad laineid nii siin kui ka välismaal. Nimesid on veel, aga kõik nad ei tööta n-ö kunsti valdkonnas, vaid on kõrgelt hinnatud pedagoogid huvikoolides või artistid meelelahutustööstuses.
ETA tegevustoetusest ilmajätmine on mõeldamatult lühinägelik otsus. Kas meie riigil on tantsuharidusest ükskõik? Ilmselt küll. Eelmises Sirbis ilmus koregraafi ja tantsija Raho Aadla sulest ülevaatlik ja valus artikkel, milles võetakse kokku meie valdkonna suurimad mured: töö eest ei saa me õiglast palka juba aastakümneid; saale, kus proove teha, peaaegu ei ole ning kultuuris laiemalt tantsukunsti ei väärtustata.
Eesti nüüdistants on alarahastatud juba pea 30 aastat. Ütlen ausalt: kui mul oma 13 professionaalse tegevusaasta jooksul ei oleks olnud toetavat struktuuri – vanemaid, oleksin juba ammu asotsiaal. Ma ei liialda. Mu elus on olnud perioode, mil samal ajal, kui noored teatrikriitikud nimetavad mind patroneerivalt „brändiks“ või korraldavad minu lavastustest seminare pealkirjaga „Sveta Grigorjeva kui institutsioon Eesti teatriväljal“, olen mina kolimas tagasi emme-issi juurde, sest mul pole raha, et korterit üürida või isegi süüa osta. Normaalne? Samuti ei liialda ma, kui ütlen, et kultuuritöötaja miinimumpalk (!) on täiesti ulmeline summa suurema osa vabakutseliste jaoks, kes tantsu valdkonnas tegutsevad. Tantsukunstnik on sõna otseses mõttes Eesti teatri asotsiaal ja kõikide nende kärbetega saame kõige suurema hoobi jälle meie. Kõige hapram lüli ses ketis.
Koreograaf Renee Nõmmik rääkis 5. XI Klassikaraadios „Delta“ saates: „Väiketeatrite kärbe on oluliselt suurem kui riigi sihtasutuste teatritel – ja kas see on õiglane? Ma ei tea. Ja kas see on kooskõlas selle mitmekesisusega, mida teater esindab, mida just väiketeatrid suudavad meie kultuuriruumis välja tuua?“ Nõmmik on sümpaatselt diplomaatiline, see, mida mina sellise sigaduse peale sooviks öelda, trükimusta ei kannata. Eesti riik ja kõik need „sooneutraalsed tirtsud“ (pardon my french), kes seda raha jagavad, võiksid endalt tõsiselt küsida – mis on selliste otsuste tagajärjed kogu eesti teatriväljal(e) pikemas perspektiivis?
Oktoobris Postimehes ilmunud Lisanna Lajalile antud intervjuus ütlesin järgmist: „Peavooluteater toitub kõrvalisest nišiteatrist, pakendades selle üle võlli ideed lõpuks tarbijasõbralikumasse pakendisse massidele mahamüümiseks. Sestap on see ka suurte teatrite asi, et väiksemad püsima jääksid! Kui kaovad raamidest väljas, n-ö perifeerias mõtlevad inimesed, mõjutab see ajapikku ja väga otseselt ka neid ennast.“
Solidaarsusest ja seakisast on tore rääkida auhindade vastuvõtmisel prožektorite valguses, aga seda kisa tahaks kuulda ka väljaspool kord aastas toimuvaid prestiižseid sündmusi. Või ongi eesti teater mõne aja pärast täis laulvaid Shrekke?!
Senikaua saame näidata solidaarsust tantsuteatritele ja -asutustele sellega, et käime nende etendustel ja anname neile nii oma kohaloleku kui ka sõnadega mõista, et meil on neid vaja. Sest meil on. Väga. Me ei ole leppinud!
