Viimasel ajal räägitakse palju meditsiinilisest vabadusest ja vabadusest oma keha üle otsustada, samuti vabadusest arvamust avaldada ja vabadusest saada kuulatud. Praegu suunab riik vaktsineerimist ühtedelt vabaduse võtmise ja teistele vabaduse andmisega. Vaktsineerimine on seotud otsusega olla vaba, mittevaktsineerimine annab aga vabaduse tunda end survestatult. 

Kogu selles tohuvabohus on palju sõnu, aga vähe kuulajaid. Lihtne on seletada seisukohti inimesele, kes on sinuga ühel meelel, teisiti mõtlejatega debateerides on tulemuseks tihtilugu punased näod ja vahutavad suunurgad. 

Vastaspoolte väiteid kuulates jään nõutuks ning pean tunnistama, et mõistmine on raske tulema. Tõepoolest, peameedia infoväli on kõikuv ning uued uuringud toovad pidevalt infot, mis eelnevale vastu räägib. Seetõttu on ka mõistetav otsus usaldada hoopis infokanaleid, mis aastakümneid raiuvad ühte ja sama: ravimifirmade rikastumine, inimkonna jälgimine mikrokiipidega, halva energia levitamine jne. 

Argumentidest arusaamine näib eeldavat põhjalikku uurimustööd alternatiivallikates. 

Ometi peab tunnistama, et inimesed on üksteist häirimata elanud paralleelsetes infoväljades juba pikalt, nakkushaigus on aga toonud ilmsiks vajaduse end üksteisele selgeks teha. 

Oluliseks sõnumiks pean siinkohal ühisosale keskendumist ja õlg õla kõrval olemise tunde säilitamist. Neis vaidlustes ei tohiks saada ega jääda vaenlasteks, oluline on vältida meie ja nende vastandamist, sest siis lõpeb suhtlus ja mõistmine. 

Ühtsustunnet tundsin näiteks Viljandi folgil Naised Köögis kontserdil, kus vaktsiiniarvamuste lahingus nii ühel kui ka teisel pool seisjad koos rõõmsalt õõtsusid ning laulsid kaasa fraasi: „Kel antikehad on, see lehvib täies mastis, kel antikehi pole, kui Joala istub kastis. Las teab, las teab terve ilm, kel antikehad on ja kellel ei!” Meil on vabadus jääda sõpradeks.