Siin ilmas on meie võimuses oma elu hoida, taibata ja realiseerida ülesanne, mille on andnud ?anss sündida ja olla. Meie võimuses on ka ära raisata materjal ja energia, mis meie tekkimiseks ja kulgemiseks kulus. Veel enam, meie võimuses on kahjustada seda/neid, mis/kes on meie ümber. Huvitav, kui suur on minu-sinu-tema võimupiirkonna raadius? Millest sõltub teo iseloom?

Ma räägin teost. Võib-olla on ülim printsiip lihtsalt olla, jätkata sugupõlvede ahelat? Ei, meie/minu kultuuritaust käsitleb elu kui teost. Kas mina olen meister? Kas mul on õigus otsustada, millal on teos valmis? Kas ma võin siis lahkuda? Kas peaks olema kutsutud ja seatud keegi, kes aitaks mul seda teha?

Lahkumine poolel teel elujulguse puuduse tõttu on kurjast. Kuidas seletada Eesti keskealise mehe nõrkust, millest annab tunnistust üks maailma suurimaid suitsiidinäitajaid, eriti külameeste hulgas? Kas meie kultuuri orienteeritus pelgalt tulemusele? Maaelu allakäik? Elamine naisega/ta? Kas joomine võtab jõu? Keskealiste meeste hulgas on ülikõrge ka surm alkoholi ja surrogaatide mürgistuse tõttu. Miks ei osata ega taheta kasutada ELU kui kõikide võimaluste allikat?

Millise piirini ma olen vaba oma elu käsitlemisel? Millise määrani mõjustab üksikisiku tegevus- ja otsustusvabadus, õigus oma elule, ühiskonna elu kvaliteeti ja tagasimõjuna ka üksikisiku elu? Milline on demokraatia ja inimõiguste piir, ilma et see kannaks hävingu pitserit? Kes olen mina? Olen see mina, kes lamab jalana operatsiooniploki prügikastis ja ootab tseremooniata põletamist? Olen see mina, kui mul on südame stimulaator ja siiratud neer? Aga siiratud aju? Millise piirini moodustab minu keha veel mina-terviku, et olla minu hinge mahuti?

Suitsiidide preventsioon riikliku programmina nõuab vastust vastandlikele küsimustele: esimene neist, kas inimesel on õigus oma elu lõpetada ja valida surm, ilma et tema tegevusse sekkutaks; ja teine, kas riigil lasub vastutus vabasurma valinute ees.