Vormide ja laadide paljusus on suur rikkus. Ma loodan, et eesti teatri piirid nihkuvad edaspidi veelgi, et nende piiride vahele mahub tulevikus veel rohkem erinevat. Oli ka halba, igavat teatrit. Las olla. Kui teater uusi laade ja vorme otsides ja katsetades lükkab piire muudkui kaugemale, läheb samal ajal pikemaks  ka skaala huvitav-ebahuvitav. See on ilmselt paratamatu ja kuulub lihtsalt asja juurde. Mis on õigupoolest hea või huvitav teater?

„Omadraama 2006” järelraamatus märgib Jaak Allik, et tema kogemuse põhjal jõuavad eri riikidest tulnud ning erineva tausta ja kogemusega inimesed suhteliselt hõlpsasti kokkuleppele, kuhu lavastus sellel kokkuleppelisel „hea-halb” skaalal asetub. Jah, nii oli ka sel aastal: eestlane, sakslane ja prantslane läksid  teatrisse, vaatasid ja arutasid. Lavastuste tugevate või nõrkade külgede väljatoomisel lähtuti sageli täiesti erinevatest kriteeriumidest, s.t hakati tulema ise kohalt, kuid keskel („jah, huvitav”/„jah, ebahuvitav”) said kõik kokku. Nii et mida see „hea teater” täpsemalt tähendab, on keeruline nimetada, aga kui enamik inimesi seda rahvuskuuluvusest hoolimata sarnaselt tajub ja mõistab, siis võib-olla polegi vaja seletada. Igaüks ju teab ja tunneb, eks. 

Paljudes žürii programmi kuulunud lavastustes lahati eesti teemat. See on olnud eesti teatri peateemasid aastaid ja see on väga hea ja oluline. Meile. Eesti teater on ju ainus teater maailmas, mis saab rääkida meie maa ja rahva ajaloost ja tänapäevast. Kui teater tegeleb eesti teemaga, siis ilmselt hea teater tõuseb eesti teemast kõrgemale ja muutub üldinimlikuks, üldmõistetavaks, universaalseks ja kõnetab inimesi rahvusest hoolimata. Kuid minu arvates on siiski oluline lisada, et kui teater ei kõneta välismaalasi ja universaalseks ei tõuse, siis ei tähenda see veel automaatselt, et tegemist on halva või ebahuvitava teatriga. Kui teater ei kõneta välismaalast, siis on sellest kahju, kuid see ei ole viga. Vähemalt mitte alati.

Žürii arutles ka lavastuste valiku printsiibi üle: kes ikkagi peaks lavastused valima, mis alustel jne? Mõned pidasid praegust süsteemi  mõistlikuks, mõned pooldasid rohkem kuraatorifestivali. Teadaolevalt valib praegu iga teater lavastuse ise. Mõne lavastuse puhul jäi hämaraks, millistel kaalutlustel võidi valik teha. Kas selleks, et näidata lavastust Tartu publikule, kolleegidele teistest teatritest või žüriile? Võib-olla see lihtsalt tundus, kuid jäi mulje, et kõik teatrid pole lähtunud samadest kriteeriumidest. Nagu öeldud, jäid mitmed eestiteemalised lavastused mitte-eestlastele  suletuks. Jah, võib mitte saata „rahvusvahelisele žüriile näitamiseks sobivat” lavastust, kuid sellisel juhul tuleks festivalil endalt küsida, kas žürii kokkukutsumisel on üldse mõtet või millised on selle žürii ülesanded jne. Kõik valikukriteeriumid on võimalikud, kuid valitud kriteerium peaks olema konkreetne ja ühtne ja sellest tuleks siis ka lähtuda. Ja võib-olla seisab valiku hämarapärasuse taga üks veelgi suurem küsimus: kellele ja milleks on festival  mõeldud? Kas eesti teatri tutvustamiseks Euroopa asjatundjatele ja eesti teatri müümiseks Euroopasse, eesti teatri mõõtmiseks Euroopa mõõdupuudega või on see eelkõige eesti teatri pidu, kus kolleegid saavad üksteise töid-tegemisi näha ja mõtteid vahetada?

Kõiki eesmärke korraga realiseerida ei ole võimalik. Tundsin festivalinädala jooksul, et ühelt etenduselt suuremat vahet pidamata teisele lippamine ilma igasuguse võimaluseta natukenegi  end tuulutada ja mõtteid koguda paneb mu teatrihuvi ja -armastuse tõsiselt proovile. Kas festival on üldse normaalne olukord teatri vaatamiseks? Vaadata kolm etendust päevas ei tohiks olla ju midagi üleloomulikku, kuid ometi on, kui etenduste vahe on mõnikord pea olematu ja siseneda uksest hetkel, kui järgmine etendus on juba alanud, hiilimaks käsikaudu pimedale rõdule. Piinlik ja ebamugav. Või ei olnud ma lihtsalt olukorra kõrgusel? 

Aga võib-olla on väsinud kerest ja kurnatud vaimust võimendunud kriitikameel isegi hea. Kriitilises olukorras tajud plusse ja miinuseid võimsamalt ja hea teater haarab ikka kaasa, olgu kell või kaks öösel. Õnneks olen toibunud sellest keha ja vaimu õõnestavast katsumusest silmanähtavate püsivate kahjustusteta ja olen teatris käinud ka pärast festivali! Ja lähen veel.