Näitus „Tänapäeva armastus ehk Armastus külma intiimsuse ajastul“ Tallinna Kunstihoones kuni 5. IX. Kuraator Katerina Gregos, kunstnikud Gabriel Abrantes, Hannah Toticki Anbert, Melanie Bonajo, Laura Cemin, Benjamin Crotty, Marijke De Roover, Kyriaki Goni, David Haines, Juliet Jacques, Mahmoud Khaled, Maria Mavropoulou, Lauren Lee McCarthy, Kyle McDonald, Marge Monko, Péter Puklus ja Margaret Salmon.

„Süvenenult vaatamine on eerose esimene samm,“ kirjutab Siri Hustvedt oma raamatus „Palve Erosele“ („A Plea for Eros“, 2005). Üksildusepideemia süveneb turule jõudvate tehniliste suhtluslahenduste kiuste. Kuigi materjali, mida vaadata, on aina enam, võtame ühe kujutise vaatamiseks aina vähem aega ning meie võimekus ühele iha või uudishimu objektile keskenduda on kahanemas – vähemalt on õhus säärast fatalismi. Ehkki uus kommunikatsiooni­tehnoloogia võimaldab kaaslase pilti näha veelgi selgemalt, end maskide või värviliste piltide kiire jagamisega veelgi isikupärasemalt väljendada ja oma tunnete illustreerimiseks kaasata nii muusika, pilt kui ka video, ei pälvi need võimalused enam ammu säärast hurraad kui varem. Me teame, et meie vajadus näha ja olla nähtud ei ole tehniline, vaid psühholoogiline, sotsiaalne ja kultuuriline küsimus. Mistõttu on siis tänapäeva intiimsus külm?

Näituse pealkirja tõenäoliselt inspireerinud Eva Illouzi raamatus „Külm intiimsus. Tundekapitalism“ („Cold Intimacies: The Making of Emotional Capitalism“) on kirjeldatud ühiskonna­suhete võõrandamatut emotsioonistatust. Jagatud tähendused ja suhte­hierarhiad mõjutavad esiteks seda, milliseid tundeid me olukorrast sõltuvalt tunneme. Teiseks tingib sotsiaalne keskkond selle, millised on meie võimalused tunnetest motiveeritud tegudeks. Kolmandaks on ühiskonnas reguleeritud see, millised tähendused omistatakse tunnete väljendamisele sõltuvalt sellest, millise rühma liige seda teeb. Lihtsamalt öeldes: valge inimese viha tõlgendatakse rassistlikus ühiskonnas tõenäoliselt ratsionaalsema reaktsioonina kui mustanahalise oma, noore inimese esimest armumist võetakse mööduva segadushetkena ja naise nuttu liialdusena. Illouz mõtestab Georg Simmeli „Metropolis“ kirjeldatud modernistliku blasé lahti kui „segu reserveeritusest, jahedusest ja ükskõiksusest“. Eri ajastutel on oma emotsionaalsed hoovused ning „Tänapäeva armastus“ annab külastajale võimaluse mõelda, milline on 2021. aasta tundehoiak. Milline on õigupoolest praegusaja armastuse amplituud? Ja laiemalt: kuidas taastada inimese tunde­autonoomia kapitalismi ekstraheerivast loogikast väljaspool?

Selle kõrval vaadeldakse, millised nähtamatud kehad (institutsioonid, normid, tarkvara) tänapäeva tundemaailma kummitavad, olgu need sõbralikud vaimud, kes toimivad inimühenduse huvides, või pigem fantoomid, kes asenduse või mõjutamise kaudu elutähtsaid sidemeid lõhestavad ja seeläbi inimesi üksteisest kaugendavad. „Tänapäeva armastuse“ teosed jaotuvad laias laastus kolmeks: ühtedes kritiseeritakse tehnoloogiat kui lahendust, teistes vaadeldakse seda vahendina, mis avardab võimalusi otsida ja leida armastust, kolmandates kujutatakse sooja intiimsust enne või pärast internetti.

Ekraan on koloniseerinud mu keha, kodu ja südame

Meie keha, pöidlad usinalt liikumas ja silmad lõputu ülalt alla liikuva pildiga täielikult kohastunud, on koloniseeritud objekt. Meie tähelepanust on aegamisi saamas olulisim vääring. Suhted, mis tekivad mängustatud, võrgustunud maailmas toimlejate vahel, on samuti koloniseeritud. Suhtlusvõimalus tagatakse neile, kes selle raames vahetatud teksti tehnohiidudele loovutavad, ning väljendusvõimalused, s.t keel ise, on tehnologiseerunud: kuigi sõnad võime valida ise, on osa neist ennustusrežiimi tõttu eelistatud. Luuletustest lihtsamini kvantifitseeritavad emotikonid asendavad tekstilõike. Meie armastuse kujutised ei kuulu enam meile. Saavutused on mängustatud: kui mulle atraktiivsena tunduv inimene ka minu vastu huvi tunneb, võtab ekraani üle värviplahvatus emotsionaalse saatemuusikaga. Kui olen kaua oodanud sõnumit armastatult, käib mu kehast läbi füüsiline erutuslaine, kui see lõpuks saabub.

Nutiseadmed on meie elus ammu minetanud oma positsiooni puht vahenditena ning on nüüd üheaegselt hädavajalikud ja fetišeeritud, tunduvad imejubinatena ning samal ajal loomuliku kehapikendusena. Imeliseks teeb tehnoloogia just selle väidetav ratsionaalsus, kuid selle varjus hiilib sageli mingi kurjakuulutav afektist juhitud inimalgeline motivatsioon – keegi selle koodi pidi ju kirjutama. Kuigi seadme eesmärk on pakkuda tuge, piirab selle toe pakkumise meetod kujutlusvõimet nii probleemi analüüsimisel kui ka koodiväliste lahenduste väljamõtlemisel.

Säärase peadpööritava duaalsuse avab märkimisväärselt näituse avatöö, Lauren McCarthy ja Kyle MacDonaldi „Pplkpr“, samanimeline päris rakendus, mis võimaldab kasutajal sööta nutikella, telefoni ja märkmiku abil algoritmile infot oma sotsiaalsete sidemete kohta. Inimese südamerütmi ja tundepäeviku järgi saab Pplkpr aru, millised inimesed mõjuvad kasutajale hästi ja millised halvasti. Saavutanud infoküllastumuse, võtab rakendus ette tema suhete haldamise ja lisab ise kalendrisse kohtumisi nendega, kellega tore on olnud, ning lõpetab suhted nendega, kes tuju on morjendanud. Nad küsivad, toonis teatud kuraas, et äkki mõistavad algoritmid meie suhteid paremini ning teevad paremaid otsuseid, kui me ise teha suudame?

Tehnoloogia kasutamine selle põhjustatud probleemide lahendamiseks kajastub Laura Cemini töödes. Kokku

paigutatud absurdimaiguliste sooja­otsimisprojektide „Neljaminutiline soojendus“ (2020) ja „Mälu püsivus“ (2020) tooted pakuvad küll mõnusat temperatuuri, kuid ei rahulda baasvajadust – vajadust puudutuse järele. Mõni inimene võib küll leida asjad, mis probleemi lahendavad, kuid just videokujutist ümbritsev esemete kompott teeb vaatajale selgeks, kui suure kompromissiga on tegu. On huvitav, et nii objektide küllasus (tiigrisalvist soojakottideni) kui ka videos kajastatud elukeskkond (jahedates toonides minimalistlik ja ruumikas, kauni vaatega kodu) viitavad kõrgemale keskklassile. Probleemipüstitus selles ja paari teise näitusel töid eksponeeriva kunstniku sama alguspunktiga teostes tekitas tunde, nagu oleks „külm intiimsus“ luksusprobleem. Ehkki siira intiimsuskogemuse võti ei pruugi sõltuda sotsiaalmajanduslikust seisust, siis lisavõimalusi oma haavatavuse varjamiseks annab kesk- või kõrgklassi kuulumine sellegipoolest, ehk seda isegi eeldades.

Ka Maria Mavropoulou fotoseerias „Pereportreed“ (2017) näeb samasugust jaheda esteetikaga ruumi. Mugavatesse hallides toonides kodudesse on inimeste keha, näo ja hääle asemel asetatud helendavad seadmed sülearvutitest nutikelladeni. Tühjad ärkvel ekraanid jätavad tubadesse kumama külma valgusreostuse. Majanduslikult külluslike keskkondade afektiivne tühjus mõjus kummastavana eriti seetõttu, et vaataja aju on selle helendava ekraani suunas oma pilku suunama treenitud ning kohtub neis teostes seega iseenda tehnofetišiga. Tõenäoliselt vahetavad need seadmed lakkamatult ja veatult omavahel infot, luues pildi ränikooslusest, mis on meie elukeskkonna koloniseerinud. Mavropoulou ei paku välja lahendusi, vaid paneb vaataja efektselt vastastikku oma suhtega ekraani ning suunab mõtlema selle helenduse domineerimise üle meie intiimsfääris.

Siiras, poliitilise hõnguga vuajerism  

Me ise oleme need masinad ju oma koju kutsunud. Valgusreostusest ja privaatsusküsimusest hoolimata saame veebikeskkonnas tihti luua tõelisi, siiraid ja koduseid keskkondi ja suhteid. Just tänu tehnoloogiale esitlevad paljud endid loovamalt, metafoorsemalt, mitmekülgsemalt ning tihti just selleks, et rohkem tõde valgust saaks. Mina, uncensored – võta või jäta. Otse limbilise süsteemiga suhtlevas Marijke de Rooveri „#TheSelfieSong“ (2013), Photoboothiga filmitud video, näitab kunstnikku oma voodis tantsimas, taustaks ehmatavalt kaasakiskuv antud ajahetke hittide popurrii, refrään refrääni otsa. Kohmakalt liikuv ja kaameraga flirtiv autor kehastab inimese suutmatust pilku peeglist ära pöörata, soovi näha ennast nähtuna. Samal ajal jookseb video all subtiitritena tänapäeva autoportreekultuuri dekonstrueeriv tekst. Muusika, kunstniku tantsimine ja refleksioonitekst moodustavad omalaadse kolmainsuse. Kuulaja tunnetega manipuleerivad pophitid on liiga lähestikku, et mõjuda siiralt, mistõttu mõjub autori liikumine kütkestavalt naeruväärsena. Samal ajal pakutav kuvandi olemuse refleksioon kutsub vaatajat üles oma pilgu hinnangulisust lahti mõtestama. Ja siis konstateeritakse tekstis ekraanil: „Tõelised eneseimetlejad on need, kes ei tee endast kunagi selfie’sid.“ De Rooverilt on näitusel veel „Frustreerunud queer’ide nišisisu“ (2019–2020), digifototrükis meemisari heteronormatiivsest loogikast väljaspool asuvast intiimsusloogikast. Meediakriitik Jay Owens kirjeldab meeme kui Trooja hobuseid, mis võimaldab tänu pildi ja formaadi äratundmisele selle sisustada muidu keeruliselt jagatava tõega. Huumori, liialduse ja iroonia kaudu tuleb esile mingi sotsiaalse rühma jagatud tõde. Nood võimaldavad Y-põlvkondlasel düstoopiliste maailmasündmuste või omaenda murepunktidega toime tulla, De Rooveri puhul karantiini, lapsepõlvetraumade ja küsimustega eneseesitlusest veebis.

Siiramalt vaatab tundele või selle otsimisele veebikeskkonnas David Haines, kelle „Autoportree väljalõike ja kohtinguäpiga. Profiilid“ (2018) koosneb kolmest osast. Pliiatsiga joonistatud autoportree kõrvale on seatud tema kujutised tahvelarvutite ekraanidel. Vastasseinale on aga seatud hellas toonis õlimaalid, kus on kujutatud küberseksisaidil olevaid mehi puhkehetkel, muust maailmast äralõigatuna, täielikult oma telefoni kütkes. Järjekordne nauditav vuajerismimoment, intiimne minut, kui vaatan kedagi, kes ei tea, et ma teda vaatan. Meeste nägudelt on kadunud „teisele“ suunatud ilme, näod on keskendunud – üksi, kuid kõrvuti asetatuna on nad selles eraldatuses koos.

Queer-temaatikat lahkav Mahmoud Khaledi teos „MKMAELi lood. Kire­kujutis“ (2003–2005) on samuti kunstniku veebis läbi viidud uurimisprojekti tulemusel loodud installatsioon. Seinale nelja ritta seatud pehmekaanelised raamatud on disainitud tuntud Egiptuse romantiliste lugude sarja järgi. Loo käivitab minategelasele tundmatu mehe poolt veebikeskkonnas saadetud sõnum. Narratiivi liigendavad avataridega markeeritud kahe mehe sõnumid üksteisele. Iha, hirmu ja veebiintiimsuse kokkupuutepunktis selginevad kirjutamata normid, kuid samaaegselt kasvab frustratsioon nii veebisuhtluse piiratuse ja kontrollituse tõttu kui ka geivaenuliku keskkonna pärast, mis takistavad suhte süvenemist. Ehkki teoses on intiimsusel teatud jaheduse maik juures, on see selgelt olemas ja väärtuslik mõlemale osapoolele, pühitsedes seeläbi ka tehnoloogia, mis selle võimalikuks teeb. Mind ei üllata, et veebikeskkonnas võimalusi nägevaid kunstnikke ühendab nende kvääri-identiteet. On ju internetil on olnud mõõtmatu mõju LGBTQ+ inimeste elule: võrk pakub kogukonnatunnet, sealt leitakse partnereid, informatsiooni ja inspiratsiooni, mida peavoolumeedias ei kajastata.

Üks positiivses mõttes naiivsemaid tehnoloogia ja tunde teineteise rikastamise võimalusi avavaid käsitlusi on Marge Monko 2015. aasta teos „Kallis D“. Video on ühe armastuskirja kirjutamise ekraanisalvestis. Google Mailis kirjutamist liigendavad infootsingud, inspiratsiooni kogumise momendid, linkide leidmine ja kirjas viidatud visuaalide ja mõistete uurimine otsingumootori toel. Nii teose pealkiri kui ka vorm viitavad Chris Krausi kultusromaanile „Ma armastan Dicki“ („I Love Dick“, 1997), kuid postmodernse ehedusega viidatakse kirjas veel mitmele autorile, näiteks ka eelviidatud Siri Hustvedtile ja koos oma parandamatult haige naisega enesetapu sooritanud André Gorzile. Khaledi tööde jahedust sellest teosest ei leia. Video teeb siiraks see, et kommunikatsiooniakt toimub normatiivses, vaikimisi heteroseksuaalses raamistikus (seega hirmuks suurt põhjust ei ole). Veel enam, viited olemasolevatele kultuurilistele tekstidele paigutavad teose teatud raamistikku: teha Krausi on palju lihtsam, kui Kraus on suuna kätte näidanud. „Kallis D“ kui kommunikatsiooniakt ei esita adressaadile mingeid pretensioone, vaid kutsub teda üles kirja ignoreerima, kui tunded ei ole vastastikused. Apelleeritakse nõusoleku loogikale, kuid välditakse seetõttu ka tunnete turvatsoonist väljaastumist, seda eriti võrreldes Krausi romaaniga, kus pinge kasvab korrelatsioonis survega, mida avaldab minategelane oma ihaldusobjektile.

Puudutuse utoopia

Tõelise ühenduse eelduseks, olgu tegu romantilise või platoonilise suhtega, on haavatavus. Veeb loob selleks ruumi keskkonnaspetsiifiliste tööriistadega, kuid kõrvaldab püünelt mõned ohud. Füüsiline kohalolu, päris puudutus ja kõigi meeltega kogetav emotsioon tundusid näitusel olevat need relvad, millega võidelda pikseldatud maailma desinfitseerituse vastu.

Gabriel Abrentese ja Benjamin Crotty 2011. aasta film „Liberdade“ on angoola mehe Liberdade ja tema keskklassi päritolu hiinlannast tüdruksõbra armastuslugu. Soojades toonides loodusvaated ja portreevõtted vahelduvad murenevate linnahoonetega ning karaokebaari sinises valguses kumava interjööriga. Eheda, loomuliku intiimsuse väärtust tõestab vaatajale sammude jada, mida nimitegelane armastuse nimel astuma on valmis. Naispeategelane lausub filmis: „Ta peatub minuga varjus, kui märkab, et mul on ebamugav.“

Samuti visuaalselt mahlakas, sensuaalne ning aeglane on Melanie Bonajo film „Ööpinnas. Armastuse majandus“, üks kolmeosalisest utoopilisi kogukondi uurivast dokumentaalfilmisarjast. Filmi keskmes on Brooklyni seksitöötajad, kes jutustavad lummavate portreeklippide taustal lugusid jõudmisest seksuaalse praktika ja filosoofiani, mis on kantud hellusest, kohalolust ja mängulisusest, keskendudes sensuaalsuse loovale ja ravivale potentsiaalile. Filmi vaatamiseks saab pikali heita mõnusate karvaste patjadega pehmele roosale voodile. Autori eesmärk oli uurida „tumedat, koomilist hägusust, milles me tänapäeval elame“ ning kujutada juriidilisest süsteemist väljas alternatiivseid eetikasüsteeme loovaid gruppe, kes ehitavad antikapitalistlikke kogukondi.

Filmis kujutatud naiste ja mitte­binaarsete inimeste lood kombineerituna hirmkauni visuaaliga tuletavad meelde Audre Lorde’i essee „Erootika kasutusviisid“ („The Uses of the Erotic“, 1978), kus ta toonitab, et „erootika on taasloova ja provokatiivse jõu allikas naisele, kes selle ilmutusi ei karda ega allu veendumusele, et vaid aistingust piisab“. Erootilise või ka sensuaalse, intiimse jõu tunnustamine (ja mitte ainult naiste poolt) toob inimese lähemale selle sügavale kogemisele. Bonajo filmis kujutatud seksitöötajad pidid oma erootilise filosoofia tegelikustamiseks mõistma ja uskuma, et nende (mees)kliendid ei taha lihtsalt peale ronida, vaid vajavad siirast, hella ühendust, soovivad paraneda kiindumishaavadest, olla nähtud.

Tundekapitalismi ajastul tootestatakse tunded ning emotsioonistatakse majanduslikud suhted ja sammud. Tehno­loogia loob mõlemaks suunaks täiusliku võimaluse ning „Tänapäeva armastus“ on näitus, kus kogeda status quo valu ja mõnu. Veel enam: näitus pakub sissevaate mitmesse utoopilisse armastuskogemusse, mis on rikkalik, kaasab kõik meeled ja on keeruline kõige paremas mõttes.