Rimini Protokolli ja Théâtre Vidy-Lausanne’i „Jagatud maastikud“ („Shared Landscapes“), kontseptsiooni autorid ja kuraatorid Stefan Kaegi ja Caroline Barneaud. Berliner Festspielega koostöös antud etendused 19. VIII – 10. IX Berliini lähistel Hangelsbergi metsas.

Kuum suvelõpp. Pool tundi rongisõitu Berliinist. Peatume Hangelsbergi ajaloolises, XIX sajandi vahvärk-stiilis rongijaamas. Kõnnime metsa, kus meile antakse kõrvaklapid ja piirkonna kaart. Umbes 150 osavõtjat jagatakse kolme rühma. Hangelsbergi metsahariduskeskuse ümbruses männimetsas ja puisniidul toimuvad 35minutilised performance’id. Kõnnime mööda metsaradu varajasest lõunast päikseloojanguni, kulub seitse tundi ja 12 000 sammu. See on lavastus „Jagatud maastikud“ („Shared Landscapes“), Rimini Protokolli värkseim töö.

Lavastaja Stefan Kaegi koostöös kunstilise kuraatori Caroline Barneaud’ga (Théâtre Vidy-Lausanne) kutsusid kampa seitse rahvusvahelist kunstnike seltskonda. Suurejooneline eurotoetusega kunstiprojekt sai alguse suvel Lausanne’ist ja Avignonist ning liigub uuel aastal veel viiele Euroopa linnalähedasele maastikule Sloveeniast Portugalini. Publik saab osa seitsmest performance’ist, mida kontseptsioonina seob maastiku mitmekülgne kogemine ning audiomeedium. Rännak vabas õhus koosneb kuuldemängust, koosloomekoreograafiast, metsakontserdist, teadusloengutest, VR-videost, heli- ja visuaalsetest installatsioonidest. Osalejal tuleb nii lugeda, kuulata kui ka liikuda.

Mets kui peategelane. Mängupaigaks valitud Hangelsbergi mitmekesine mets on huvitava ajalooga. Seda peetakse linna ja maa piiriks ning metsa on mõjutanud inimtegevus. Etteruttavalt võib öelda, et metsa valik ja kogu lavastuse kontseptsioon haakusid omavahel orgaaniliselt, sest kogetud kunstitööd käsitlesidki looduse ja inimese kooseksisteerimist, selle võimalikkust või võimatust.

Osa Hangelsbergi metsast on olnud puisniit, kus kasvavaid 300aastasi võimsaid tammi oli võimalik ise katsuda. Ajalooliselt põnev inimtegevus Hangels­bergi metsas toimus tihedas männikus, kus alates Esimesest maailmasõjast kuni 1990. aastateni koguti männivaiku. Vanadel männitüvedel oli näha tuttavaid diagonaalmustreid, mis osutasidki vaigukogumisele.

Alustuseks leban lehtmetsa all kuivanud tammelehtedel. Maastik täitub inimestega. Imestan, et sündmusel osalema on lastud nii suur hulk rahvast, kuid tegelikult hajutakse mitmekesise metsamaastiku sisse ära. Pruun mulla ja lehtede pind on krõbisevalt kuiv. Pilk eksleb veel erkrohelistel lehtedel ja valgusmängul, mida pakub halastamatult kuum päike. Inimesed, maastik, sääsed ja teatriootus – kodune Eesti suveteatri tunne.

Kõrvaklappides algab Stefan Kaegi komponeeritud kuuldemäng ehk dokumentaalne vestlus Hangelsbergi metsavahi, Brasiilia lauljanna, meteoroloogi, psühhoanalüütiku ja ühe uudishimuliku lapse vahel. Saksamaal elav brasiil­lanna räägib, et pikniku kui nähtusega tutvus ta alles Saksamaale kolides, sest Brasiilias ei lähe keegi metsa või aasale lihtsalt istuma – maapinnal lebada on ohtlik. Skorpionid ja maod!

Uudishimulik laps küsib: „Kas inimene on looduse osa?“ Metsavaht arutlebki inimese võimu üle selles konkreetses metsas ning räägib ka metsaloomade küttimise vajalikkusest. Kuuldav dialoog on informatiivne ja haakub ka Eesti metsadiskussiooniga. Kaegi poleks aga Rimini Protokolli lavastaja, kui teda huvitaks vaid intellektuaalne mõttemäng. Vestlus on lindistatud samas sega­metsas, kus me kuivanud tamme- ja vahtralehtedel lebame. Kõrvaklappides pinisevad sääsed ja kukub suur puu. Auditiivne kogemus tekitab füüsilise aistingu. Alguses kõik me vehkisime lindistatud sääski kõrva juurest minema. Vastuolu kuuldava-nähtava ja kogetava vahel on päeva edenedes „Jagatud maastikke“ ühendav.

Poliitiline maastik ja keha. Kõik seitse performatiivset kunstitööd on erisuguse mõjuga ja kasutavad mitmekesiseid meediume. Portugali kunstnikeduo Sofia Diase ja Vitor Rorize koosloome­koreograafia liikus ehk õrnalt esoteerika suunas: viiekümne liikmega rühma suunati kõrvaklappide abil segametsas eri viisil liikuma, suhtlema nii omavahel kui ka puude ja okstega. Koreograafiline sekkumine metsas – miks ka mitte.

Nii sisult kui ka vormilt perfektne ja teravalt poliitiline oli türgi-belgia kunstniku Begüm Erciyase ja saksa režissööri-lavastaja Daniel Kötteri poliitilist maastikku mõtestav VR-video. Kötteri multimeediumlikku, samuti virtuaalreaalsust kasutavat lavastust „Maastikud ja kehad“ said Eesti vaatajad näha aasta tagasi septembris Tartus ERMis ja Viimsi Artiumis.* Kötter jätkabki maastike ja kehade temaatikaga. Teda huvitab, kuidas poliitilised (ja/või majanduslikud) otsused mõjutavad maastikke ning kuidas panna kunstiteose (installatsiooni, filmi, lavastuse) külastaja muutusi füüsiliselt tajuma ja kogema. Sarnaselt Eestis näidatud teosega kasutab Kötter ka seekord VR-videot ja paberilt teksti lugemist.

Metsateede ristumiskohas asetseb maas paarkümmend kiivrit, millel VR-prillid. Loen hiljem, et need sirged teed tehti männivaigu väljavedamiseks: taas inimese sekkumine loodusesse majanduslikel eesmärkidel. Panen pähe kiivri ja prillid. Näen sedasama metsateede ristmikku. Inimtühja. Hetke pärast hakkan justkui kasvama. Kasvan puude pikkuseks. Tõusen puudest kõrgemale – ahaa, ma näen droonivideot. Mu näole puhub tuuleke: kiivri külge on kinnitatud väikesed tiivikud. Tõusen rahulikult metsamassiivi kohale. Saan vaadata igas suunas: paistab vaid ühesugune mets. Aeglaselt, väga rahulikult maandun tagasi maapinnale.

Muidugi, VR-kogemus on veel harjumatu: keha jääb maale, aga kogu närvisüsteem on kindel, et ma hõljusin puude kohal. Performatiivse installatsiooni teise osana loeme brošüüri. Istume madalatel pinkidel, igaühel oma brošüür. Metsast kostab (lindistatud) koera­hääli ja kaevanduse müra. Brošüüris kõneldakse Armeenia ja Aserbaidžaani piiril asuvast külast, mille kõrvale tehti kaevandus. Näeme fotosid maastiku muutumisest. Poliitika ja majandus kui hävingu käivitajad.

Itaalia koreograafid Chiara Bersani ja Marco D’Agostin huvituvad poliitilisest kehast. Nad küsivad, kes saavad loodusest ja meie tänasest elamusest osa. Kes jagavad maastikku? Noor naisterahvas ratastoolis (Carolin Hartmann) meiega samamoodi kunstisündmusest osa ei saa. Kui kõrvaklappides räägitakse meile esimesest füüsilise puudega astronaudist John McFallist, siis Hartmann sõidab ratastooliga vaevaliselt liivasel pinnal manööverdades meie ette ja vaatab taevasse. Peagi oleme kutsutud kummastavale piknikule ruudulise piknikuteki, tee ja küpsistega. Sõbralik suhtlus etendajaga on oodatud.

Teadusloengud. Nagu ikka, on Rimini Protokolli lavastused harivad ja informatiivsed. Ühel metsalagendikul sõidab publiku poole traktor. Traktorist, muide, kuulab traktoris audioraamatuid, näiteks Karl Marxi „Kapitali“ või George Orwelli „1984“. Ühiselt kuulame kreeka eepost. Peagi saame teada, et traktorist toodab eksklusiivset hobuste sööta kõrge kvaliteediga heinast. Viis miljonit eurot maksvad hobused saavad tema sõnutsi valida saja heinamaitse vahel.

Põnev on kuulata ka kohe samas heinamaal loengut pidavat teadlast, kes oma doktoriuurimuse tegi drosofiilide ehk äädikakärbeste häältest, s.t nende omavahelisest suhtluskeelest. Teadlase praegune uurimisteema on aga põldlõokeste keel, mida ta meile natuke ka esitab. (Selle osa lavastusest on kokku pannud prantsuse režissöör Émilie Rousset.) Looduse helid ja putukate-lindude hääled seovadki kogu lavastusprojekti tervikuks.

Kunstilisi helisid ja elamuslikku meeleolu pakub USA helilooja Ari Benjamin Meyersi kompositsioon puhkpillidele. Mängupaikade vahel lonkides tabab silm samblal lebava saksofonisti, männi taha peituva tuubamängija, põõsas sahistava trombonisti. Pillide mõtlik kõla täidab puisniidu ja männiku, aasa ja soo.

Ehk võib „Jagatud maastikke“ käsitleda kui oodi looduslikule mitmekesisusele. Et Lääne-Euroopa loodusest kaugenenud kunstiinimesed (kes moodustavad teose peamise publiku) saaksid tunda põgusat kontakti loodusega, mõelda inimtegevusele ja emakese Maa süüdistuskõnele. Sest viimane installatiivne teos, mis seob taas kokku looduse ja inimese, just seda on (autorid hispaania kunstnikud Tanya Beyeler ja Pablo Gisbert grupist El Conde de Torrefiel).

Installatsioon on põnevalt üles ehitatud: lagedal amfiteaterlikul maastikul võtab meid vastu must ristkülik, kuhu kuvatakse tekst, taustal kõlab järjest intensiivistuv müra. Läbi teksti kõneleb meiega maastik, emake Maa, Jumal, Teadus või Loodus – nagu ta ise ennast mitmete nimedega nimetab. See on ehk veidi naiivne ja paatoslik kõne Looduselt: kuidas inimene on temast lahkunud ehitades piire ja aedu, peitudes looduse eest, luues religiooni. „Ma ei ole enam teie jagatud maastik. Sa tahad mind taltsutada. Olen su hirm. Te olete mulle kui putukad. Ma ei taha teilt midagi. Jään siia teiega või teieta. Ma ei vaja teid,“ teatab Loodus oma kõnes süüdistavalt.

Kokkuvõttes ei jää siiski kõlama mitte niivõrd süüdistuskõne, kuivõrd kogemus metsast kui peategelasest, päevast, mida kogesime metsaga. Kuraator Caroline Barneaud’ sõnutsi räägitakse „Jagatud maastikes“ inimese ja looduse kooselust ning seejuures osutab ta paradoksile, et tegelikult on ju inimene osa loodusest. Tegijate eesmärk on pakkuda kunstilisi sekkumisi koos metsaga. Kunstiliselt oli „Jagatud maastikke“ ühendav võte vastuolu kuuldava-nähtava ja füüsiliselt kogetava vahel ning mitmekesine auditiivse meediumi kasutamine. Kunstiteosed tervikuna ei olnud seejuures liiga näpuga näitavad ega kogu päev ülemäära läbi komponeeritud, siiski leidus ühisnimetajaid ja kujundeid, mis kogemuse tervikuks sidusid.

* Vt Hanno Soans, Seest on õõnes … Kurjuse kardiogramm Möbiuse lehel. – Sirp 30. IX 2022.