Parteide kui mitteformaalsete ühenduste tegevus on parteisiseselt reguleeritud loomulikult eelkõige mitteformaalsel viisil. Samas kujutavad parteid endast riigi poliitilise elu põhiühikuid, kollektiivseid subjekte, mille  kaudu meie demokraatlik riik on üldse toimimisvõimeline. See tähendab, et ühel hetkel läheb mitteformaalne suhe inimeste vahel üle formaalseks riigieluks, kus õiguslikult pannakse täpselt paika kogu tegevus. Milline inimeste grupp saab kõige suurema voli riigi nimel tegutsemiseks ja ühistest ressurssidest osasaamiseks, otsustatakse üleriigilistel ja kohalikel valimistel. Nii valimiste läbiviimisel kui ka parteide esindajate tegevusel riiklikul  tasemel on paigas reglement, mille täitmist järgitakse.     

  Parteide siseelu korraldamine on ent parteiliikmete eraasi, millesse välise (sh riiklike institutsioonide poolt) sekkumise võimalus sisuliselt puudub. Ainult mõne tegevuse puhul (nt ametlike rahakogumine ja selle kohta aruandmine)  rakendatakse parteidele mittetulundusühingute seadust. Võrreldes kogu laia tegevusspektriga, on see vaid marginaalne, kuigi palju räägitud teema. Suurema osa tegemiste puhul saab loota vaid poliitikute aususele, südametunnistusele ja palju vähem parteisiseste ja kogu riigi elanikkonda hõlmavate valijate tagasisidele. Formaalsete riigielu reeglite rikkumine toob kaasa vastutuse seadusega ette nähtud korras. Alluda tuleb õigusnormidele  ning seda on pädevad kontrollima riiklikud institutsioonid. Üleastumiste eest karistatakse vajadusel ka kriminaalkorras. Kahjuks ei suudeta või ei taheta tõmmata täpset piiri, millal üht laadi tegevus (mitteformaalne) läheb üle teiseks (formaalseks) ja selline ebamäärasus on riigile (ka julgeoleku aspektist) ohtlik. Muu hulgas suurendab see ebamäärasuses ka korruptsiooniohtu. Probleemi näitlikustamiseks võib ajakirjanduses esitatule tuginedes tuua kaks juhtumit  Eesti poliitilisest lähiminevikust. IRLi suurkogul toimunud sisevalimistel 2010. aasta alguses kasutati parteisisese tasakaalu muutmiseks küsitavaid võtteid. (Vt H. H. Luik, Delfi 16. VII 2011.) Sel suurkogul osales väidetavalt massiliselt uusliikmeid, keda värvati ja toodi kohale nagu „setu revolutsionääre juunipöördele” ning kes pidid tagama teatavale grupeeringule soodsa positsiooni parteihierarhias. Sisevalimiste tulemusel vahetuski suur osa juhatuse ja teiste juhtorganite koosseisust, mis tagas erakonna täieliku allutamise „poistele” ja „kampsunite” partei tippjuhtimisest eemaletõrjumise.       

Loo finaaliks said sellekevadised riigikogu valimised, mis viisid parlamenti 23 IRLi liiget, kellest enamiku moodustavad just sisevalimistel edukad fraktsioonile lojaalsed persoonid. Seni viimane vaatus algas suvisel suurkogul, kus viidi kiiruga sisse põhikirja parandused, mis mõneti vähendasid ebamäärasust. Teine juhtum on Keskerakonna augustikuine kongress ja seal läbi viidud erakonna esimehe valimine. Valimised võitis erakonna senine liider, kes sai delegaatide valdava toetuse, miska poliitiline suunamuutus jäi ära.  Muutusi soovinud mitmed Keskerakonna poliitikud on nentinud valimiste ebaausat korraldamist. Ühe eurosaadiku sõnul oli näiteks PõhjaTallinnas piirkonnal oma delegaatide nimekiri, aga kongressil avastas selle esimees sealt hoopis teised nimed. Nimetatud saadik usub, et delegaadid vahetas välja erakonna peakontor eesmärgiga suurendada võimuloleva isiku võiduvõimalusi. (Vt V. Savisaar-Toomast, ERR uudised, 8. IX 2011). Eelmise juhtumiga sarnased on  ka selle partei põhikirja muudatused, mille alusel hakatakse valimiskulude hüvitamise kohta sõlmima notariaalseid lepinguid, et tagada valituks osutunud persoonide lojaalsus juhtkonnale. Mis aga juhtuks siis, kui lepingu sõlminud rahvasaadik keeldub seda täitmast? Kas kasutusele võetakse bolševike põrandaalusest perioodist teada karistuskomandod!? Sellised muutused rikuvad väga suure tõenäosusega põhiseadust, kus on sätestatud rahvaesindajate  sõltumatus.   

Tuginen ainult avalikult esitatud informatsioonile ega väida, et eelkirjeldatud pettused sisevalimistel aset leidsid. Aeg annab arutust.  Siinjuures ei nõustu ma IRLi sisekliima primitiivse kirjeldamisega viisil, nagu konkureeriksid seal võimu pärast „teatavad riietusesemed ühe tänavanimelise kambaga”. Samuti pean ma jämedalt lihtsustatuks ettekujutust Keskerakonna püüdest panna toime kirgastav enesepuhastamine, mille rikkus ära senine esimeest isiklikult ja tema jätkuvat ainuvõimu toetav grupeering. Niisugune asjade serveerimine peegeldab ühetähenduslikult meedias viljeldavat  stereotüüpset lähenemist. Küsimus, kas eelnimetatud sisevalimistega manipuleerimine on hiljuti või kaugemas minevikus tõepoolest aset leidnud või mitte, on pigem tehniline. Mitmeid asjaolusid on aga vaja ilmselt põhjalikumalt hinnata. 

Mida tähendaks tekkinud olukord siis, kui eelkirjeldatu tegelikkuses tõepoolest aset leidis?  Kas sisevalimiste tulemustega manipuleerides on rikutud mingit formaalset õigusnormi, seadust? Vastus on eitav, sest sellist seadust, mis paneks paika kriteeriumid, mille järgi peaks parteides sisevalimisi korraldama, pole. Meie erakonnad võivad kasutada sisevalimistel ükskõik milliseid põhimõtteid ja suvalisi protseduure, see on parteiliikmete vaba valiku ja omavahelise kokkuleppe küsimus. Samuti ka see, kas kokkulepitud reeglitest tegelikult kinni peetakse ning mis juhtub reeglite rikkumise korral. Selline formaalne reguleerimatus annab paraku hea võimaluse eeskätt neile isikutele, kellel võib olla suur tahtmine erakond endale allutada ning kes on valmis selle saavutamiseks kasutama ükskõik milliseid võtteid. Sellistel püüetel pole tavaliselt mingit pistmist parteide liikmetega laiemalt: nood ei saa toimuvat mõjutada ning neile on koos kõigi mitteparteiliste kodanikega jäetud võimalus vaid arengut  kõrvalt vaadata. Ja ega partei siseelu nüansid tavaliselt enamikku inimesi väga huvitagi. Teine ja hoopis tõsisem küsimus on, kas partei sisevalimistel kehtestatud reeglid ja(või) neist üleastumine mõjutavad valimistulemusi ja seeläbi kogu siinset riigielu olulisel määral. Vastus on jaatav nii konkreetsete juhtumite osas kui ka üldisemalt. Mõlemad eeltoodud juhtumid on ilmselgelt Eesti poliitilises elus tähtsad. Teistsuguste sisevalimiste tulemuste  korral näeks praegune poliitiline maastik välja kindlasti teistsugune. Samuti teame varasemast, kuidas valimisseaduse järgi otsustab tegelikult parteide juhtkond paljuski selle üle, kes osutuvad esinduskogudesse valituks. Seda eitada oleks silmakirjalik.     

Teatavas mõttes aimuvad parteide sisevalimistel toime pandud rikkumiste tulemina koguni konstitutsioonilise kriisi tunnused. Kui näiteks keegi tunnistaks avalikult üles partei sisevalimistel manipuleerimise, mille üks resultaate on praegune riigikogu koosseis, siis on väga raske näha viisi, kuidas probleem õiguslikes raamides mõistlikult lahendada. Nii et partei siseelu normaalne korraldamine on tegelikult kõigi kodanike mure.  Muutusteks on kaks põhimõttelist teed. Esiteks tuleb õiguslikult reguleerida kõik need parteilised siseelu küsimused, mille mõju ulatub riigielu tasemeni, niisugusel viisil, et need oleksid ühesugused ja kohustuslikud kõikidele parteidele. Nende järgimist hakkaks kontrollima mõni riiklik institutsioon ja reeglite rikkumise eest saaks süüdlastele vajadusel määrata ka kriminaalkaristuse. Sanktsioonid võiksid ulatuda kuni partei kui juriidilise isiku likvideerimiseni. Selline samm vähendaks parteide juhtkonnas demokraatlike protsesside kuritarvitamise võimalusi, isikute personaalset kontrollimatust ja juhtkonna eraldumist parteide lihtliikmetest „siseringiks”.       

Teine tee on vähendada otsustavalt parteide keskkontorite rolli nii valimiste läbiviimisel kui ka riigielu juhtimisel. See tähendab paratamatult valimisseadus(t)e muutmist nii, et valijate antud häältel oleks suurem otsene mõju valmistulemustele ning need ei läbiks senise tihedusega partei
list filtrit. Kindlasti tuleks märgatavalt avardada rahvaalgatus(t)e tähtsust riigielule oluliste valdkondade üle otsustamisel. Muide, Eesti vajab uut valimisseadust!