Šotimaal elab neli korda rohkem inimesi kui Eestis, aga mullu tehti seal sama palju mängufilme kui meil. Šotlastel on sellele vaatamata ette näidata üleilmseid filmitähti, eelkõike ehk Bond Sean Connery, Ewan McGregor, briti dokfilmi isa John Grierson ja mõned silmatorkavad libašotlased nagu Mel Gibson.
Läinud nädalavahetusel otsisid Tallinnas Balti filmi- ja meediakoolil (BFM) külas olnud Šoti ja Iiri rahvuslike filmikoolide tudengid ja direktorid võimalusi, kuidas teha Eestiga ühiseid filmiprojekte. Šoti filmiakadeemia direktor, produtsent ja Scottish Screeni (rahvuslik filmirahastaja) üks endistest juhtidest Robin MacPherson arutas BFMiga, miks šoti filmitegijaid inglasteks peetakse, mis on loomemajandus ja kuidas erineb briti filmiharidus Eestis pakutavast.
Kui Eesti filmitegijate suurimaks mureks on täna tootmiskeskkonna puudumine ja filmitoetuste nappus, siis šotlastel lisandub neile hädadele ka võimetus suure lõunanaabri Inglismaa varjust välja astuda. Šoti filmide puhul kehtib reegel: kui film õnnestub ja läheb kassas hästi, peetakse seda briti filmiks, kui ebaõnnestub ja kassas läbi kukub, siis šoti filmiks. Viimane rahvusvaheline šoti menufilm „Trainspotting” lennutas 12 aastat tagasi täheorbiidile peaosatäitja Ewan McGregori, kuid paradoksaalselt peetakse maailmas üheks tuntumaks šoti filmiks hoopis austraallase Mel Gibsoni „Kartmatu” („Braveheart”). Ei ole aga halba heata: kuigi keskmisest lühema Gibsoni mängitud pikakasvuline šoti rahvuskangelane William Wallace on kohalike naerualune, andis see Šotimaa turismitööstusele võimsa taganttõuke. Turismigrupid külastavad siiani „Kartmatu” võttepaiku, pidades neid ekslikult, aga Šoti majandusele vägagi tulutoovalt, muistse vabadusvõitluse lahingutandriteks.
Šoti filminduses on palju sarnast Eesti omaga: enamik tootmisfirmasid on ühe-kahemehe-ettevõtted, kes parimal juhul saavad mängufilmi teha iga paari-kolme aasta takka. Filmi- ja teletootjad hoiavad seejuures selgelt lahku. Puudub oma filmipaviljon, küll on aga olemas esindusüritus nagu meil PÖFF: Edinburghi filmifestival, mis jääb küll tuntuselt alla samas toimuvale teatripeole. Suurbritannia maailmas standardeid kehtestav televisioon (BBC, sh BBC Scotland) on üks põhjusi, miks britid ei armasta omamaiseid filme vaadata. Korralik oma saare elu kajastav liikuv pilt nähakse ära televiisorist, filmidest vaadatakse enamasti vaid Hollywoodi. Ka need briti filmid, mis kassat toovad, on reeglina toodetud koos Hollywoodiga ja sageli on raske eristada, kus algab inglise ja kus lõpeb ameerika aktsent.
Kui Eesti on aastaid pidanud oma visiitkaardiks animatsiooni, siis šotlased on uhked dokfilmitraditsiooni üle, mille rajajaks peetakse maailmaski tuntud suurkuju John Grearsoni. Mõneti ekstravagantseks võib lugeda Šoti gaelikeelse audiovisuaalse sisu rahastamist: 60 000 valdaja peale kulutatakse MacPhersoni sõnul kokku ligi 150 miljonit krooni aastas.
„Kartmatu” on ehk näide, mida võib ühe maa heaks teha loomemajandus, sealhulgas filmid. Viimane huvitav katse kasutada Eestis filmi kohaturustuses oli mälestustahvli avamine Tarkovski „Stalkeri” võttepaigas Tallinna Rottermanni kvartalis. Vaevalt muidugi Jaapani turismibussid „Stalkeri” mälestustahvlit väisama hakkavad, aga mõtlemine liigub õiges suunas. Loomemajandus on brittide leiutis ja sedavõrd edukas, et on kiiresti leidnud koha muidu aeglaselt toimivates eurostruktuurides. Olgu öeldud, et 2008. aastal avas ka Eesti ühena vähestest Euroopa Liidu riikidest loomemajanduse toetuse rahastusfondi, mis peaks vastu lööma kuni 2013. aastani. Aja märk on ka see, et kultuuriministeeriumi suhteliselt väikeses ametkonnas on loodud töökoht spetsiaalselt loomemajandusega tegelemiseks.
Brittide hinnangul annab loomemajandus tööd orienteeruvalt viiele protsendile arenenud riikide tööjõust ja moodustab maailma kogumajandusest 4–8 protsenti, sõltuvalt sellest, mida arvestada loomemajanduse häguste piiride sisse. Loomemajandus on ka üks asi, mis kindlalt mahuks Eestis populaarse sõnakõlksu „teadmistepõhine majandus” sisse.
Šoti filmiakadeemia, mis BFMi külastas, on üks Briti saartel välja valitud seitsmest koolist, mis akadeemia nime all saab valitsuselt tippkoolide otsetoetust. Nagu Eestiski alustati magistritasemel filmiõppega Šotimaal vaid mõni aeg tagasi, tudengiteks on peamiselt kohalikud või sageli ka Šotimaal elavad välismaalased. Nagu BFMiski, on Šoti filmiakadeemias õppejõududeks sageli töötavad filmitegijad. Erinevalt meist peavad šotlased pidevalt võitlema ajude äravooluga Londonisse, mis on musta auguna endasse imenud kogu Suurbritannia filmi- ja teletööstuse ja suure osa eliitharidusest. Šotlaste magistriprogramm on koostatud põhimõttel 1+1: esimese aasta üldõpingutele järgneb teise aasta süvaõpe, kuhu saab astuda ka otse. Kokku õpib Šoti filmikoolis 60-70 tudengit, võrrelduna BFMi 300ga. Tõsi, Eestis õpetame lisaks filmile ka televisiooni, mida õpib enamik üliõpilastest. Sügise hakul Edinburghi sõitvad BFMi tudengid jõuavad loodetavasti selgusele, kas aasta jooksul koos arendatud filmiprojektidest asja saab. Väikeriikide filmitöötuste vahel on ju palju sarnast.