Ansambel Vox Clamantis seostub paljudel kuulajatel gregooriuse lauluga, kuid tegelikult on ta midagi palju rohkemat. Aastatega on nende repertuaar ja tegevusväli plahvatuslikult laienenud ning hõlmab vaimulikku muusikat Perotinusest ja Machaut’st kuni Liszti, Mes­siaeni ja Pärdi muusikani välja. Omaette peatüki moodustabki Eesti heliloojate looming – Arvo Pärdi ja Cyrillus Kreegi kõrval Helena Tulve, Tõnis Kaumanni, Galina Grigorjeva, Sven Grünbergi jt teosed. Vox Clamantis on kujunenud hinnatud nüüdismuusikaansambliks, mille võimekatele lauljatele loovad heliloojad meelsasti uusi partituure.

Lõppenud aasta detsembris tähistas Vox Clamantis oma 25. tegutsemis­aastat. Olen kuulajana neist kaasa teinud umbes kakskümmend ning mul on raske kujutleda Eesti muusikaelu, õigupoolest ka suurt osa rahvusvahelisest muusikamaailmast, ilma Voxi panuseta. Vahel mõtlen, et oleme siin üksjagu ära hellitatud: võime oma kodusaalides ja -kirikutes regulaarselt kuulata nii tipptasemel gregooriuse laulu kui ka Pärdi teoste sügavaid tõlgendusi. Selle veerand­sajandi jooksul oleme hakanud seda pidama täiesti endastmõistetavaks.

Kuid kas see on nii endastmõistetav? Kui kummaline võis 1996. aastal tunduda mõte luua Tallinnas gregooriuse laulu ansambel! Vox Clamantise asutaja ja kunstiline juht Jaan-Eik Tulve on meenutanud, et oli täiesti punk-idee minna õppima Pariisi konservatooriumi ja luua tagasi tulles ansambel, kellega pühenduda keskaegse kirikulaulu uurimisele ja esitamisele. Praeguseks oleme Vox Clamantise säravate esitustega nii harjunud, et me võib-olla ei mõtlegi, et see rahvusvahelise haarde, auhinnatud plaadistuste ja tiheda kontserdigraafikuga muusikakollektiiv on tegutsenud suuresti entusiasmi- ja projektipõhiselt. Alles viimasel kolmel hooajal on saadud professionaalseks tegevuseks hädavajalikku püsivat riiklikku toetust.

Tänapäevane keskaja muusika

Võib ka küsida, kui endastmõistetav on tegeleda lääne varajase kirikumuusikaga. Tahame küll meelsasti kuuluda Euroopasse ja pidada end õhtumaise kõrgkultuuri pärijateks, kuid lähiajaloo kultuurikatkestused ja üleüldine eemaldumine traditsioonilistest kristlikest väärtustest teeb selle seose tajumise üha ähmasemaks. Suurele osale kontserdipublikust on sakraalne kontekst kauge, kokkupuutepunktid üsna juhuslikud. Ometi ei peaks keskaegne kirikulaul olema meile üdini võõras või unustatud keel. On see ju sajandeid kõlanud ka siinsetes pühakodades – ja kõlab praegugi. Vähemasti võib Vox Clamantise näitel uskuda, et piisava huvi, süvenemise ja pühendumise korral on elav kontakt ja suhtlus selle rikka ja ammendamatu repertuaariga võimalik.

Ehkki gregooriuse laulu traditsioon elab oma palveelu ka tänapäeva kloostrites ja kirikutes, pärinevad need tekstid ja viisid tihtipeale rohkem kui tuhande aasta tagusest ajast. Kuulajana olen sageli mõelnud, millest tuleb, et Voxi musitseerimine mõjub alati erakordselt elusa, aktuaalse ja kohalolevana. Sajandid sulavad, ka kaugete aegade muusika tuleb lähedale, kõlab värskelt. Jaan-Eik Tulve sõnul on gregooriuse laul talle elav traditsioon, tänapäevane muusika.¹

Sellest tunnetusest lähtub ka Vox Clamantise eksperimenteerimisjulgus ja improvseerimisvabadus. Oma muusikalistes otsingutes on nad sageli astunud dialoogi hoopis teistest žanridest või traditsioonidest pärit muusikaga, olgu selleks siis uudi, nyckelharpa või elektri­kitarride improvisatsioonid, juudi või araabia traditsiooniline muusika.

Hinge sõrmejäljed

Vox Clamantisele mõeldes tuleb alati kõrvu nende täiesti eriline kõla – soe rikas tämber, säravalt puhas intonatsioon, mis paneb hääled sõna otseses mõttes helisema, üle kõige aga tohutu muusikaline vabadus, ei midagi pingutatut ega ebaloomulikku.

Läbi aastate on ansambli kõla voolinud püsiv lauljate tuumik, keda ühendab samalaadne muusikaline meel ja mõte. Ajaga on koosseis kasvanud, on liitunud uusi lauljaid, eriti naishääli, ansambli tämbripalett on läinud värvilisemaks ja mitmekesisemaks, kuid üha enam võib tajuda, et lauljad loovad ja hingavad kui üks. Seda „ühte“ on neile ilmselt õpetanud ühehäälne muusika, mille rütmiline vabadus ja fraaside peenus vajab iseäranis ühtset ansamblilaulu, tähelepanelikku üksteise kuulamist ja ühes hingamist – mõneski mõttes palju rohkem kui hilisem mitmehäälne vokaalmuusika.

Varases liturgilises muusikas valitseb ka teistsugune aja- ja ruumitaju, kontemplatiivsus, mis on salapärasel viisil Voxi interpretatsiooni üle kandunud. Selles on aeglust ja avarust, seda haruldast mitteargist rahu, mis lubab iga heli ja sõna lõpuni kuulata. Ja muidugi vaikust, mis ei ole pelgalt paus, vaid elav ruum kahe heli vahel.

Gregooriuse laul on nii muusikaliselt kui ka vaimselt lauljale suur kool. Selle sõna ja heli ühenduses peitub universaalne võti, mis võib avada lukke ka järgmiste sajandite muusika interpreteerimiseks. Eriti selgelt kuulen seda Vox Clamantise Kreegi ja Pärdi tõlgendustes. Sellist inspiratsiooniallikat on ühes oma muusikapäevikus esile toonud ka Arvo Pärt: „Ühehäälsus – hinge sõrmejäljed.“

Hüüdja Hääl

Vox Clamantise kontsertide ja plaatide kaudu kohtub kuulaja pühade tekstide ja palvetega. Muusika, mida nad esitavad, teenib Sõna ning ei jäta kohta muusiku eneseimetlusele. Selle mõtteviisi juured on pärit keskajast kui anonymus’te kuld­ajast, mil oma mina vabatahtlik allutamine millelegi suuremale oli midagi väga loomulikku. Meie aja nartsissistlikus suhtluskultuuris mõjub seesugune isetu kunstnikupositsioon paratamatult vastuvoolu ujumisena.

„Minu ideaal on see, et sa lähed lavale ja unustad ära, et sa oled laval. Et sa muutud täiesti selleks sõnumiks, mida sa tahad edasi anda,“ on Jaan-Eik Tulve öelnud.² Selle taotluse on ära tundnud ka mitmed arvustajad, viidates Voxi tagasihoidlikule, ilma egota musitseerimisele.³

Mida lauldakse, on alati olulisem kui kuidas lauldakse. Oma sõnumi äratundmine ja sellele truuks jäämine on iseloomustanud Vox Clamantise vaimset ja muusikalist kasvamist kogu nende teekonnal ja kõigis stiiliotsingutes. Sümpaatsel moel ei ole see kuidagi piiranud nende kuulajaskonda, mis on aastatega ainult kasvanud – ei pea arvama, et see koosneb ainult usklikest või teatud kitsa konfessiooni esindajatest. Vaimulikus muusikas kõlav sõnum on universaalne, aktuaalne ja üldinimlik, sel on võime puudutada igaüht, kes otsib selle pärandiga kontakti.

Oma delikaatsel moel osutab sellele ka ansambli nimi. Nii nagu prohvet Jesaja raamatus ja evangeeliumides, nii ka Vox Clamantise puhul ei kutsu Hüüdja Hääl meid kuulama oma hääle ilu, vaid selles kõlavat Sõna. Kel kõrvad, see kuulgu.

1 Miina Pärn, Vastab Jaan-Eik Tulve. – TMK september 2020.

2 Samas.

3 Vt näiteks Mariell Aren, Mõtsiklev tähtpäevakontsert. – Sirp 10. XII 2021.