Julio Cortázari „Keksumäng“ on klassika. Ta on nii kõva kivi kaanonis, et tema laksatamine ükskõik millisesse uude keele- ja kultuuriruumitiiki peaks kõvasti vett laiali pritsima ja tekitama pika rea kontsentrilisi ringe. Tõsiasi, et see kivi kukkus meie tiiki veidi enam kui pool sajandit pärast lennutamist (hispaania keeles ilmus „Rayuela“ aastal 1963), ei tohiks ta hoogu vähendada, sest humanistlik eneseotsing ja inimestevahelise tõelise kontakti loomise raskus on üha aktuaalsed. Isegi teksti avangardsus pole hajunud, sest üksikud „Keksumängu“ trikkide jäljendajad on nüüdseks juba ununenud. Teose mõjulepääsu takistab pigem maht: ligi 700leheküljelist keeleliselt keerukat teksti ei jaksa paljud endasse lainetama lasta.
„Keksumängust“ kirjutades kipuvad virvatuled tähelepanu põhilisest eemale tirima. Iga arvustus selgitab, kuidas kirjanik andis lugemiseks kaks võimalust: kas see igav viis, alustades esimesest peatükist, läbides järjest kaks osa „Sealpool“ ja „Siinpool“, jättes kolmanda osa „Mujal“ lihtsalt lugemata; või siis hüpeldes peatükke mööda edasi-tagasi, nagu kood ette näeb. Kekslev variant on kirjandusloos sedavõrd legendaarseks saanud, et mõni tänapäeva lugeja nuriseb: ei olegi nii pöörane postmodernistlik sõit, kui eeldasin, narratiiv on ka nõnda lugedes jälgitav.
Lugesin minagi kekseldes, ei tahtnud „emaslugejaks“ sildistatud saada (nii nimetas Cortázar konservatiivseid järjest lugejaid ja sai naisõiguslastelt nahutada). Pariisis ja Buenos Aireses kulgev mittekirjutava kirjaniku Horacio lugu saab aga kolmandas osas nii palju tähenduskihte juurde, et narr oleks see lugemata jätta.
Järgmiseks virvatuleks on teised vormimängud, mis senjoor Cortázari käe all mõjuvad väärika ajalooga hispaania kirjanduskeele elluäratamiskatsena elektrišoki abil. Näiteks peatükis, kus jooksevad paralleelridades katkend klassikalisest hispaania romaanist ja raamatu sõbranna laualt leidnud Horacio arvustav monoloog. Või need lõigud, kus vaatenurk pidevalt hüppab, püüdes eluolukordade kaleidoskoopilisust edasi anda – enamasti õnnestunult võõritavalt.
Ja siis veel muidugi see peamine virvatuli – tõlge. Käisin tõlkijate suvekoolis, „Keksumäng“ kaenlas, lootes kohata tõlke autorit Klaarika Kaldjärve. Ta jäi kahjuks tulemata, lugeja ja vahendaja vahele sild ehitamata. Kui teised tõlkijad aru pärisid, kus ma tõlkeanalüüsi avaldan, tunnistasin ausalt, et tõlge jääb arvustamata, sest sellise röögatu töö jaoks ei eralda meie riigis keegi ei raha ega aega. „Reetur,“ kõlas lühike diagnoos. Nõus. Sest Cortázar vääris Kaldjärve hiigeltööd, ja Kaldjärv omakorda vääriks hoolivat põhjalikku kriitikut. See ei ole mitte lihtsalt eksperimentaalse teksti tõlge, vaid ka ise tõlkeeksperiment. Kui õnnestunud tulemus sai ja milliseid alternatiive saaks Cortázari keelehulluste eestindamisel veel kasutada, näitakski tõlkeanalüüs. Toon siinkohal vaid näite ühest Kaldjärve loodud toimivast nutikast lahendusest. See on autori loodud gliglise keeles edasi antud armastajate dialoogi tõlge 68. peatükis: „Niipea kui mees tal noimat labeeris, hakkas naisel klaamur pekslema …“
„Keksumäng“ on kohati vaevaline ja konarlik, lõiguti peategelast vihkama kutsuv, lootusi kustutav, ent ometi otsatult inimlik enese otsimise lugu. Ladinaameeriklane Pariisis otsimas ei-tea-mida ja elu mõtet, mis jääb leidmata nii võõrsil kui ka koduõue naastes. Horacio on määratud igavesele eksirännule, pragmaatikutele täiesti mõistetamatuisse vaevustesse.
Cortázari mõjutajaid on palju nimetatud, minu nina tabas tema Pariisis hoopis Dostojevski Peterburi lõhnu. Eksiililugusid on kirjandusklassikas palju, Pariis ja Buenos Aires on mõlemad olulised oleviku boheemlaste / tuleviku klassikute areaalid. Horaciole hingeliselt eriti lähedased tunduvad rohkelt eestindatud Tšiili eksleja Roberto Bolaño ja meie oma Andrei Ivanovi kangelased või antikangelased.
Mõned võtmeepisoodid: öine sujuvalt surnuvalveks saav koosviibimine Pariisi korteris, läheduseotsing sillaalusega, päris prussidest päris silla ehitamine sõbra korteriaknani ja sel kõõluv sõbra naine … Need pildid garanteerivad raputuse, just sellise, mille pärast ilukirjandus ikka veel ilmas alles on.