Läinud aastal sai Keila omale laulu „Kaunim kui kunagi“, mille autorid on Olav Ehala ja Leelo Tungal ning tellija Keila kogukonnaaktivist, muusik ja pedagoog Margus Minn. Viimane pani, muide, mullu kokku ka suurejoonelise fotonäituse Keilaga seotud muusikutest ja ansamblitest: pildirida tuli uhke. Eriti arvestades, kui palju muusikuid on tõepoolest kas Keilast pärit, sealses koolis õppinud või hiljem Keilasse elama kolinud, tundsin esmapilgul Minni valiku üle imestust. Pean Ehalast ja Tunglast ning nende loomingust väga lugu – asi pole üldse selles, pigem vastupidi –, kuid tekkis küsimus stiilis „kas siis selle maa keel …?“ Tungal on Ruila päritolu tõttu elanud tõesti Keila rajoonis, ent kas siis isegi selline muusikalinn nagu Keila, kus juba rahvusliku ärkamise ajal peeti Konstantin Türnpu juhtimisel kohalikke laulupidusid, mille eelkäijaks võib pidada pastor Max Wilhelm von Ficki kirikukontserte, ei saa Ehalata hakkama? Miks ei pöördutud näiteks kahe Keila kooli vilistlase Siiri Sisaski ja Peeter Volkonski poole, kelle sulest pärineb ometi selline võimas kodukohaloits nagu „Mis maa see on?“.

Ent hakkasin siis meenutama enda Keila lapsepõlvemälestusi, kõndisin läbi praeguse Keila ning mõistsin ja leppisin. Olen isapoolsete juurte kaudu muhulane ning kuigi õpingute, töö- ja pereelu pärast elanud nii Tallinnas, Tartus, Viljandis kui ka Lääne-Virumaal, olen nüüd juba mitu aastat ka rahvastiku­registri järgi muhulane. Ei Tallinnast ega Viru-Nigulast pea Muhusse sõitma tingimata Keila kaudu, kuid viimasel ajal eelistan seda üha enam. Kui nüüd ütlen, et Keila on väikekodanlik linnake, kust on ilus läbi sõita ja kus on rahulik ööbida, kõlaks see justkui halvustavalt, aga kui mõtlen oma Keila lapsepõlvele, siis tuleneb see vanematekodu turvalisus just sellest tundest, mida Tungal väljendab Keila laulus.

Austan oma kunagisi klassikaaslasi, kes on sidunud oma elu Keilaga ja panustanud selle õitsengusse. Tunnistan, et mina pole ennast kunagi Keilas niimoodi tundnud. Kui hakata Tallinnast rongiga Keilasse sõitma, siis läbitakse Hiiu peatus. Nime sai see teatavasti selle järgi, et üks Hiiumaa mees tegi Nikolai von Glehni juures ehitustöid ning rajas sinna ka oma kodu. Meie Keila kodu oli omamoodi alternatiivne Muhu selts: mandrimuhulased said siin sünnipäevadel kokku, jäid ööbima, vahel kauemakski, ning mulle lapsena olid põnevad kõik need jutud, mida kuulsin. See ei tähenda, et oleksime olnud tänamatud migrandid: vanaema oli nii Keila aiandus- ja mesindusseltsi kui ka Keila kultuurimaja käsitööringi aktiivne liige – ka nende tegevustega kaasnenud seltsielu kandus osaliselt meie koju, kus üks tuba oligi täis kangastelgi. Võib öelda, et mu esivanemad integreerusid, kuid ei assimileerunud, ja väikelinn Keila sallivusmäär oli selline, et siin sai toimetada just nii, nagu tahtmine oli. Hea, kui osaled kogukonnaelus, aga kui tahtsid seda vähem teha, ei hakatud ka kiusama.

Seda oskasin väärtustada minagi. On selge, et ühena umbes kolmest Keila pikajuukselisest ei ole sa 1990. aastate algupoolel just igasse seltskonda ja igale peole oodatud. Ometi oli võimalik ka pisut võõrana, „teisena“ tekitada oma tegemiste vastu kogukonna teatav huvi ja respekt, nii et peksa ei õnnestunud mul Keilas elades saada ei nõukogude ajal vene kooliga sööklat jaganud algkoolis ega ka hiljem kohalike kiilakate krahvide käest. Küll aga seostus kooliaeg pigem kooliraadio ruumiga, kus peale raadiosaadete ja bändiproovide oli meile kuidagi vaikimisi lubatud natuke rohkem kui teistele õpilastele. Koolis oli palju häid õpetajaid, ent selles kontekstis meenutan erilise soojusega klassijuhataja Hillar Nahkmanni, kes siirdus peagi raadioajakirjanikuks. Jällegi, see ei vähendanud tema olulisust Keila linnale.

Niisiis, Keila pole ei depressiivne ega ka ksenofoobne väikelinn, tema väikekodanlik idüllilisus sallib endas erinevusi: saad siin olla väga kodus, aga oled vastu võetud ka läbisõitja või valglinnastujana. Eks linna väikekodalik aura saanud alguse juba 1920. aastatel, mil pärast maareformi hakkasid siia kodusid rajama ka tallinlased. Keila tankipolgus asunud interrinde raadiojaamast Nadežda läksid viimased saated eetrisse isegi veel päev pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Keila ei pühitse neid koledusi, see koht on maa pealt pühitud, selle asemel on seal Keila uhkus – tervise­rajad ja uus jõukas linnaosa. Keila juhtmõte ongi see Tungla sõnastatud „Kaunim kui kunagi“, mõlemas maa­ilmasõjas peetud Keila lahinguid meenutavad küll ajaloolased, kuid linna identiteet ei seostu kannatuste pühitsemisega. Siin minnakse eluga edasi ja lastakse olla nii patriootidel kui ka läbisõitjatel.

Seetõttu ei ole mu meelest Keilale kuidagi solvav ka see, kui pidadagi tema üheks tähtsaks omaduseks paiknemist raudtee ääres, mis andis linnale olulise staatuse juba tsaariajal. Kui gümnasistina hommikuti Tallinna sõitsin, kippusin ikka rongile hilinema, aga kuna lähenesin rongile perrooni Tallinna-poolsest otsast, siis vist rongijuht juba teadis, et jälle tuleb see lehvivate juustega veidrik peale lasta ning nii avas ta minuga kohakuti jõudes korraks veel esiukse, nii et sain jooksu pealt rongile hüpata.

Keila saksakeelse nimetuse Kegel järgi kutsuti kunagi ka Keilat läbinud raudteeosa Kegelbahn’iks (Keeglirajaks) ja nii on ta ka mulle endiselt läbiveeremise koht. Koht, kust minnakse sihtpunkti, tööle, Muhusse või Tallinna. Vanasti, kui rong sõitis Keilast Tallinna veel 45 minutit, ütles Volkonski, et see poolteist tundi süvenenult lugemisaega on väga väärtuslik. Oskasin seda hinnata minagi. Mu isa sõitis sel põhjusel isegi mõned korrad peatusest mööda. Mitte sissemagamisest, sest magada on hea just Keilas endas, kuid see keeglirada, see vaheala oma lähte- ja sihtpunkti vahel haaras ta endasse. Iga linn ei paku sellist turvalist rongisõidutunnet.