Oslo rahvusvaheline teatrifestival 7. – 16. III.
Märtsi keskel Norra pealinnas toimunud Oslo rahvusvahelise teatrifestivali korraldaja on nüüdisetenduskunstidele keskenduv teater Black Box. Festivali korraldatakse 2013. aastast ning tänavu näidati kümne päeva jooksul kahtkümmet lavastust kaheksas mängupaigas üle linna. Oslo festivali iseloomustab erisuguste kunstiliikide dialoog: nägin nii sõnale, kehale kui ka muusikale keskendatud lavastusi.
Domineerima jäi kehaline kogemus, mis sai tekkida kas auditiivselt või visuaalselt lavastust kogedes. Läbivateks teemadeks kujunesid intiimsus ja haavatavus. Kunstnikud olid kaevunud oma sisemusse: otsiti sisemist häält, siseruumi, sisemist mina. Sellest lähtuvalt käsitleti ka vägivalda, mis võis olla füüsiline või vaimne, kollektiivne või individuaalne, aga ka keeleline.
Kehaline kogemus kuulamise kaudu. Auditiivselt kehalise kogemuseni jõudmist sai tunda kahes erilaadses lavastuses. Soome etenduskunstniku Juli Apponeni „Elu on raske ja siis sa sured – 3. osa“ („Life is hard and then you die – part 3“) on eriliselt minimalistlik loengetendus: etendaja istub laua taga ning loeb aeglaselt ja sisendusjõuliselt teksti paberilt maha. Tekst on mõjuv.
Apponen räägib oma soovahetusoperatsioonist, õigemini seitse aastat kestnud operatsioonide jadast. Tekst on dramaturgiliselt osavalt mittelineaarne ning võngub meditsiinilise päeviku, unenägude ja astronoomia vahel (1981. aastal sündinud Apponenile tehti sünnihetkel astroloogiline sünnikaart, mida ta lavastuses tsiteerib). Ette kantav tekst on informatiivne ja napp. Apponen ei väljenda eriti oma arvamust, vaid tsiteerib teiste öeldut ja kirjutatut. Sünnib bürokraatlik keel (meditsiiniline sõnavara, psühhiaatrite tunnistused, ametnike dokumendid), mis vastandub isikliku päeviku keelele, kus ta kirjeldab, küll napilt, oma psühholoogilist ja füüsilist olukorda. Tekstis vaheldub sisemine ja välimine perspektiiv.
Apponen loob keele valust, traumaatilistest kogemustest, ebainimlikest kannatusest, mida operatsioonid on põhjustanud. Ta kasutab selleks ka omamoodi kuiva huumorit. Eesmärk panna vägivald sõnadena paberile on olnud pirakas proovikivi. Etendust kuulates-vaadates kogeb publik füüsilist valu. Tekst muutub väga reaalseks ja publik tajub füüsilisi reaktsioone. Mõtlen kuulajana saalis istudes oma kehale ja kehalistele kogemustele. Apponen loob reaalsuse dramaturgia. Objektiivselt võttes on temaga toimunu kohutav, aga see kõik ju juhtuski päriselt. Kogu lavastus on eksperiment sellest, mida on võimalik avalikult publikuga jagada.
Teistmoodi, rõõmsa kehalise kogemuse samuti vaid kuulmismeele kaudu pakkus Türgi kunstniku Begüm Erciyasi suurde kirikusse asetatud hääleinstallatsioon „Kõnetükid“ („Voicing Pieces“). Erciyasil on molekulaarbioloogi ja geneetiku haridus, ent ta on ka lõpetanud Salzburgi eksperimentaalse tantsu akadeemia, nii et tema loomingus põimub teadus ja kunst.
Kõnealuses installatsioonis on vaataja, kuulaja, kogeja ka ise etendaja. Mina ise etendan endale oma häälega seda lavastust, seistes omalaadses telefoniputkas. Vaimukat teksti, milles räägitakse lugemisest ja esitamisest, loen endale paberilt ette, kõrvaklapid peas. Oma häält kuulengi kõrvaklappidest. Ent selle häälega kusagilt väljastpoolt ka manipuleeritakse. Ühel hetkel tehakse seda nii, et mu aju tunneb, nagu oleksin purjus. Püüan kogu hingest korralikult tähti veerida, aga tekst vormub aeglaselt ja kobavalt. Väga kummaline kehaline kogemus. Kogu hääleinstallatsioon tundus lõpuks nagu kohtumine oma sisemise minaga.
Kapitalistlik kehakogemuste galerii. Euroopa etenduskunstide tõusev täht, Filipiinidelt pärit balletti ja visuaalkunste õppinud Eisa Jocson pakkus festivalil oma kahe lavastusega säravaid hetki. Jocsonit huvitab tantsiva keha, töö, meelelahutuse ja fantaasia keeruline suhe. Performatiivses loengetenduses „Corponomy“ (mille pealkirjas põimitakse kehalisust ja majandust) taasesitab Jocson hetki oma varasematest töödest aastatest 2010–2017 ning selgitab nende loomise tausta. Josconi lavastuste keskmes on soopõhiselt eristatud keha ihamajanduse pöörises. Ta uurib kehapoliitikat teeninduses ja meelelahutuses, seda, kuidas keha liigub ja mis paneb keha liikuma, ning tõdeb, et liikumapanev jõud on kapital.
Jocsoni keha saab laval omamoodi kehaliseks arhiiviks. Ta esitleb performatiivseid kehaga töötamise tehnikaid, võtab kihtidena lahti identiteediloome mehhanismid ja sookonstruktsioonid. Jocsoni esitatud kehadelt laval ja ekraanil on individuaalsed omadused eemaldatud. Need muutuvad justkui brechtlikeks „tüüpideks“, mis teenivad võimu- ja ihamajandust ning meelelahutust, ent laval avaneb ka pikaajaline töö ja pingutus, mis sellise sooritusega kaasas käib. Tema varasemates lavastustes on uuritud keha postitantsu esitajana, macho-meheks kehastatuna, eskortteenuse pakkujana ja Disney-stiilis printsessina.
Jocsoni keha on kui relv. See on tööriist, millega ta provotseerib oma keha vaatajat. Ta küsib, milliseid kehi peetakse väärtuslikuks ja võrgutavaks või haavatavaks ja kaitset vajavaks, millised kehad on välditud, manipuleeritud, objektistatud või millist peetakse lihtsalt tarbeesemeks. Lavastuses „Corponomy“ kraabib Jocson ihapilgu stereotüübid valla, näitab sellise objektistava pilgu toimemehhanisme.
Varasemas lavastuses „Macho-tantsija“ („Macho Dancer“), mida näidati ka Oslo festivalil, on lavaruum üles ehitatud ööklubi catwalk’ina – macho dance tähendabki Filipiinide ööklubides meeste esitatud tantsu kõikidele sugudele. Naissoost Jocson kehastub macho-meheks, kusjuures veenvamalt ja sisendusjõulisemalt kui meie staarid telesaates „Su nägu kõlab tuttavalt“.
Kuuleme Jocsoni saabaste kõminat lavapõrandal, tunnetame tema macho’likku kohalolu. Lavatoss ja Metallica pala „Devil’s Dance“ mõjuvad, kui Jocson toob esile stereotüüpsed macho-liigutused, võttes „meheliku“ konstruktsiooni pulkadeks lahti. Kokkuvõttes jäi Eisa Jocsoni loomingust tugev kehaline kogemus, ta esitas justkui väljapanekut erisugustest kehakogemustest kapitalistliku majanduse teenistuses.
Jutustamistehnikad. Kehaliselt mõjusid aga ka kaks sõnarohket ja loojutustamise tehnikaid uurivat lavastust. Eesti vaatajatelegi tuttav, Kanuti gildi saali (kaas)loodud Iggy Lond Malmborgi „Physics and Phantasma“ („Füüsika ja fantaasia“) asetus sobivalt festivali konteksti, käsitledes sisemist mina, ettekujutust ning siin ja praegu kohalolu. Malmborgi eristab etenduskunstide väljal tema näitlejaharidus: veenev lavaline kohalolu ja eriilmeliste tegelaskujude markeerimine on valdavalt visuaal- või tantsukunsti haridusega etendajate hulgas tema suur tugevus.*
Festivalil sai näha ka uhiuut lavastust, Bergenis tegutseva teatritrupi Spreafico Eckly ja Itaalia helilooja-etendaja Matteo Fargioni koostööd pealkirjaga „Me peame uhkelt riietuma “ („We have to dress gorgeously“), esitajateks Fargion ja Robert M. Johanson. Johanson on kuulsa nüüdisteatritrupi Nature Theatre of Oklahoma liige – eestlased nägid nende lavastust 2011. aastal Põhuteatris. 2014. aastal tegi Johanson Von Krahli teatris lavastuse „Life is very hard“ („Elu on väga raske“).
Tema stiil on humoorikas, hoogne ja muusikaline „dokumentaalne absurd“. Selline on ka Oslo festivalil esietendunud lavastus: tunnipikkune muusikapala kahe retsiteeriva laulja ja kolme pianisti esituses. Teoses räägitakse humoorikal viisil muusikaajaloo varjatud soppidest ja ebaolulistest faktidest. Muusikas kuuleb äratuntavat Steve Reichi, Laurie Andersoni jt stiili. Lavastus on kaootiline, poeetiline, põhineb kordustel – igati punk!
Etenduskunsti ekstreemsportlane. Festivali kulminatsiooniks kujunes prantsuse lavastaja-koreograafi-visuaalkunstniku Gisèle Vienne’i uusim lavastus „Jõuk“ („Crowd”). Vienne’i õõvastava, visuaalselt võimsa ja üdini tungiva loominguga on Eesti vaataja tuttav „Baltoscandalilt“ ja viimaselt festivalilt „NuQ Treff“ (seal esitleti tema eelmist lavastust „Kõhurääkijate kongress“).
Suur lage mullane lava. Nagu põld. Taamal prügihunnik. Tühjad õllepurgid, siin-seal vedelevad kilekotid. Mullalõhn tungib ninna. Algab pidu: reiv põllul viieteistkümne tantsijaga intensiivse 1990. aastate klubimuusika saatel. Ruumist saab lõuend, kuhu maalitakse kehade, värvide, suitsu ja õllega. Valguskujundus meenutab oma intensiivsuselt autotulesid põllul. Reiv tõmbab publiku esimesest sekundist endasse ega lase järgmised poolteist tundi enam lahti.
Gisèle Vienne on loonud ülitiheda, aegluubis koreograafia. Näeme viieteistkümne karakteri mikrojutustusi. Tegelaste sõnatud lood töötas välja Vienne’i pikaaegne loominguline partner, kirjanik Dennis Cooper. Laval segunevad individuaalsed lood muusikapaladega, moodustades muusikalis-rütmilise polüfoonia.
Mis aga ühendab ööklubi ja teatrit? Selleks on rituaal. Vienne tõstab esile kehalised ja rituaalsed vahendid, mis on vajalikud kogukonna ja ühiskonna moodustumiseks. Seejuures segab Vienne geniaalsel viisil isiklikku ja üldist. Ühest küljest rulluvad laval lahti isiklikud lood, mille detailse esitamisega on rahvusvaheline trupp nelja-aastase prooviprotsessi jooksul sügavuti läinud. Teisest küljest kasvab sellest detailsusest välja inimeksistentsi üldistus.
Vienne sulatab oma loomingus erootilise ja püha. Ta tekitab tajuhäireid meie vastuvõtus, segab piirid sisemise ja välimise vahel. Vienne’i looming on üheaegselt väga tänapäevane ja võimsalt arhailine. „Jõuk“ paneb vaataja pidama dialoogi oma sisemise minaga.
* Sellest lavastusest on põhjalikumalt kirjutanud Kaja Kann („Superego grammatilised seiklused Kanuti gildi saalis“, Postimees 18. IV 2017) ja Annemari Parmakson („Helvellyni nägemine vaimusilmas“, Sirp 28. IV 2017).
