Sotsiaalses plaanis meeldib mulle kodukontori idee väga. Kodukontori levik oli üks positiivsemaid ühiskondlikke nihkeid, mis koroonapuhangust tingitud kriisiga kaasnes. Kui enne koroonat oli ebakindlus pigem filosoofiline kontseptsioon, mille üle said minusugused haritlased seltskonnas mõtiskleda ja teravmeelitseda, siis koroona kaudu imbus ebakindlus riiklikusse poliitikasse ja ühiskondlikku suhtlemisse – pidevalt tuli ebakindlusele reageerida ning seda tehti väga erineval moel. Ent avastus, et mõningaid töid on võimalik teha väga vabalt ka kodunt, nii et töökohta võimaldav süsteem kokku ei kukugi, andis mõnegi inimese jaoks ebakindlusele pehmed, ajuti isegi rahustavad piirjooned. Mäletan oma ajakirjanikust head tuttavat, kes kirjeldas, kuidas ta avastas kodukontori tõttu elutoa aknast avaneva vaate – selle, kuidas näiteks puud aias õitsele ja lehte läksid.

Isiklikus plaanis ei oska ma aga kodukontori kontseptsiooniga suurt midagi peale hakata. Osaliselt tuleneb see tõsiasjast, et olen viimased viisteist aastat olnud vabakutseline – ning olgugi et asusin selle aasta veebruaris poole kohaga tööle tehnikaülikoolis, pole selle töö iseloom mu elustiili väga palju muutnud. See tähendab, et mul on endalgi raske aru saada, millal algab töö ja millal puhkus – töö ja puhkuse vahelised eraldusjooned pole mitte ainult hägustunud, vaid viimastel aastatel vist isegi kadunud. Tehnikaülikooli töökoht on töö ja puhkuse erisused jälle nähtavale toonud, aga need piirjooned on osalise töökoormuse tõttu püsinud katkendlikud.

Peamiselt tekitab kodukontori mõte kimbatust seetõttu, et mu töö(d) on tugevalt seotud mõtlemisega, enamasti järelemõtlemisega. Kui pidada mõtlemist tööks, siis on selge, et seda on keeruline lõpetada. Isegi kui väga tahaks, ei saa ajule paberit lauale lüüa ja öelda, et mulle aitab. Või saab küll, ent selline mäss osutuks lühiajaliseks. Mõtlemisest ei saa välja minna. Juba sedasi öelda tundub imelik. Ma pole kunagi tundnudki vajadust mõtlemisest väljuda. Isegi väsinud aju võib sattuda väga huvitavatele, isegi ergastavatele mõtetele. Mõtlemistööga on pigem nii, et mida kauem seda on tehtud, mida kauem on mõtlemisele aega kulunud, seda rohkem on, millest ja kuidas mõelda. Mõtlemine on nagu seeneniidistik, mis iseennast taastoodab. Mu mõtlemistöö ideaal näekski välja umbes nii: eluaeg kahaneb, mõtteruum avardub. Keha muutub raskemaks, vaim kergemaks.

Just, keha. Mõtlemistöös muudab töö ja puhkuse eristamise raskeks just see, mida teeb ja kuidas käitub mõeldes keha. Keha on ruum, milles mõtted elavad, kus kasvavad ja kust välja kolivad. Selleks, et mõte hästi töötaks, on sageli vaja kehalist aeglust, lamamist või jalutamist. Pilgul tuleb lasta ringi uidata, viia aju mingisse vastuolulisse seisundisse, milles hajameelsus ja tähelepanelikkus omavahel põimuvad.

Oskaksingi mõtiskleda pigem kehakontorist kui kodukontorist. Mõelda saab enam-vähem kõikjal – näiteks võivad mu kujutlusvõimet läita just paigad, mis liigituvad mittekohtadeks. Oluline pole koht, vaid tingimused. Mis tähendab, et mu kontor asub seal, kus asub mu pea. Toon hiljutise näite. Kui sain ette­paneku siinse kirjutise ettepanekuga, viibisin parasjagu Käärikul, metsaülikoolis. Artikli piirjooni hakkasin mõtetes visandama päev pärast palvet kirjutada, vahetult enne keskööd – kõndisin Kääriku järvel asuvale, pimedusse peitunud paadisillale, heitsin sinna pikali, vahtisin tähistaevast ja mõtlesin, et mis see kodukontor siis õieti võiks mu jaoks tähendada. Tähti vahtides viis mõte muidugi muudelegi radadele – teadsin, et pean järgmisel nädalal tegema ühele seltskonnale tähevaatlust, sestap uurisin aeg-ajalt taskust paadisillale libisenud telefonist mõne tähe või tähtkuju kohta. Lamasin seal ja mõtlesin: teen ma nüüd tööd või puhkan? Arvatavasti mõlemat, samaaegselt.

Muidugi ei taha ma väita, et iga­sugune mõtlemine on (ainult) puhkus. Vastupidi: mõtlemine on enamasti pingutav. Pealegi kaldub mu mõtlemine hüplikkusele, imelikele paralleelidele ja seostele, mida tuleks kontrollida ja korrigeerida; omaenda mõtete ohjamine, korrastamine ja pidev kontrollimine (seda nii mõeldes kui ka näiteks mõtteid kirja pannes) on mõtlemise möödapääsmatu osa. Aga selline pingutus tekitab sageli elevust – õieti võivad pingutus ja elevus ollagi samaaegsed. Mõtlemise elevus aga välistab väsimustunde.

Olen muidugi mõelnud, et mis on sellise elevuse põhjuseks. Võib-olla just aastakümnete pikkune töö mõtlemisega. Sellel tööl on isegi meeleliselt kombatavad kihid. Nimelt olen harjunud tegema oma raamatutusse märkmeid – joonima alla olulisi kirjakohti ning neid enamasti raamatute tagakaane sisekülgedel ka ära märkima või siis raamatutesse ülestähendusi lisama – muidugi mõista ainult hariliku pliiatsiga. Mis tähendab, et kehakontoril tuleb ikkagi toetuda kehavälisele ruumile (kuigi ei tahaks samas raamatukogu väga kontori mõistega seostada). Arvatavasti on selline aastakümneid kestnud märgistamine mu mõtlemisvõimet laiendanud. Mitte et ma tingimata ise rohkem mäletaksin, aga märgistused aitavad hoida meeles, kuidas, mil viisil paremini mäletada – kust ja kuidas leida üles mingi seostav tsitaat, paralleelne motiiv. Märke täis raamatute toel on omakorda tekkinud mu teadvusse ühtaegu hägune ja selge aimdus lugude, tegevuskäikude, tegelaskujude, vaateviiside ja kirjelduste võrgustikust. Mingi teema või teose üle järele mõeldes tekivad võrgustikus võnked, mille mõjul valdab mind üha sagedamini tunne, et iga lugu on seotud kõikide teiste lugudega, kuigi samas on alati vaja iga seos järelemõtlemisega läbi valgustada, mis omakorda võib ajendada seosest midagi uut avastama. Igatahes võin öelda, et see seosevõrgustik ongi mu kehakontori kese; tiheda rõhuga, ent ohtrate läbipääsudega ala, kuhu kõik välised impulsid kokku jooksevad ja kust sisemised impulsid oma teed alustavad.