Oma igapäevast leiba teenin aksessuaaride loomisega: kotid, vööd jms valmivad põhiliselt nahast. Intrigeeriv töö ja intrigeeriv materjal. See toob mu ellu huvitavaid inimesi ning ikka ja jälle vestlusi teemal, mis siis on eetiline ja mis mitte. Nõnda olen saanud mõtiskleda elusa ja eluta naha teemal. 

Nahk on keha suurim organ ja ühtlasi vastupidav materjal, millest valmivad pikka eaga kasutatavad funktsionaalsed tarbeesemed. Muidugi on nahal ja nahal suur vahe. Taimparknahk valmib pika, peaaegu kaks kuud vältava ja keskkonnasõbralikuma protsessi tulemusel, on vastupidavam ja kulumiskindlam. Kroomnahka tehakse vähem kui ööpäevaga, selle valmistamine on kahjulikum loodusele, nahk ise keerulisema iseloomuga, edaspidi raskesti parandatav. Nahast toodetud esemete eluiga ja keskkonna jalajälg ei ole aga võrreldavgi nafta baasil toodetud materjalidest kottide ja jalanõudega, mis satuvad tihtilugu ka mõne sinisilmse ja heasoovliku keskkonnaaktivisti garderoobi. 

Keskkond on tervik ja selle säästmiseks tuleb iga tarbeeseme puhul silmas pidada tooraine saamise, töötlemise, valmistoote eluea ja ka hauataguse elu aspekte. Nahadisainerina mõistan eri tahke ja minu ülesanne on vastutustundlikult luua otstarbekaid, parandatavaid aksessuaare, kasutada selleks materjali, mis on end korduvalt tõestanud. 

Nahk kannab infot, mälestusi. Noore inimese nahk on pingul, kogenematu. Vanusega muutub inimene küpsemaks: kogemused ja teadmised peegelduvad nahas. Ka aksessuaari naha kohta öeldakse ilusasti: see mitte ei vanane, vaid vanub väärikalt. 

Inimene kannab oma keha ja naha eest hoolt – kreemitab ja toidab –, aga nahast kotid või saapad jäävad unarusse. Nahk on ikka nahk: kuum kõrvetab, jääkülm külmetab, piisavalt kreemi ja kaitset kulub mõlemale ära. Suhtudes samaväärse lugupidamisega oma nahka ja nahka kui materjali, saame pikendada mõlema eluiga, investeerida sellesse nagu pikaaegsesse suhtesse.