Mara Ljutjuki maalinäitus „Unustamatud“ Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses kuni 10. IV.

Sattusin mõned aastad tagasi Tate Modernis nägema Ameerika XX sajandi naiskunsti suurkuju Georgia O’Keeffe’i ulatuslikku näitust ning ka seda saatnud dokumentaalfilmi autori elust. Mis mind selle näituse juures väga lummas – lisaks muidugi maalide väljapeetusele ja suursugususele –, oli kunstniku väljajoonistunud ethos, loojakreedo. O’Keeffe’il jagus kindlat meelt oma loominguliste väärtuste hoidmiseks. Tulemuseks on kunst, mis on vaieldamatult väga naiselik, aga naiselikkus avaldub seal hoopis väärtuspildi osana, mille keskmes looja sõltumatus, vastutus ja vabadus. Ilmselt just neile rõhudes elas kunstnik oma elu viimased aastad suhtelises eraldatuses.

See kogemus meenus mulle nädalapäevad tagasi Mara Ljutjuki näitust vaadates. Paralleel O’Keeffe’i ja Ljutjuki „Unustamatute“ vahel ei lähtu seejuures mitte niivõrd maalide kujundikeelest ja kompositsioonist, kuivõrd tajutavast isepäisusest jääda kindlaks omaenda, võib-olla kõigist teistest oma kaasaegseist erinevale ethos’ele. Ka „Unustamatud“ on rõhutatult naiselik kunst – sellele vihjab kunstnik juba näituse tutvustuses –, ent nagu O’Keeffe’igi puhul, ei avaldu ka siin feminiinsus mitte sotsiaalpoliitilise avalduse või seisukohavõtuna, vaid ennekõike loodud kunsti selgelt tajutavas isiklikkuses. Iga kogemus on isiklik, näib see ütlevat, seda on ka naiseks ja emaks olemine.

On mõned üksikasjad, mis näitust vaadates kohe silma jäävad. Esimene on see, et sellel küllalt ulatuslikul väljapanekul ei leidu ühtegi teost, kus poleks inimest. Tõsi, iga maal pole küll portree, aga moel või teisel – kas või käe või jalalabana – on inimene sisenenud igasse pilti. Selline valik näib osundavat kunstniku veendumusele kunstist kui inimainelisest diskursusest, tõstab meie sotsiaalsuse esiplaanile teiste, sümbiootilisemate suhete kõrval – inimene ja maastik, inimene ja nähtused, inimene ja jumal. Ühtlasi põimub ka näituse pealkirjaga, andes „unustamatusele“ inimliku mõõtme. Sellest saab viide iga inimese kordumatusele (mis on samuti üks pealkirju) ning seeläbi ka unustamatusele ses pealtnäha üha enam üheülbastuvas maailmas.

See seik kandub üldisemasse lausungisse: kõik, kogu maailm, ja ka kunst, algab inimesest ja tema olekust. Inimese enda seisundist sõltub see, millisena tegelikkus talle peegeldub, millistesse emotsioonidesse ja kihkudesse ta satub. Ka keha ja seeläbi ühtlasi naiseks olemine teiseneb siin pelgast füsioloogilisest tõsiasjast sügavamaks olekuks, tajude ja adumise kompleksiks. Keha annab meile ühtaegu nii meelsuse (või meelelisuse) kui ka vastupidi – meel kujundab keha, määrab selle säravuse ja jõu (või säratuse ja jõu puudumise).

„Unustamatud“ on hea näitus selleski mõttes, et annab võimaluse jälgida Ljutjuki kui kunstniku kujunemist. Kuigi ta ise seda ei markeeri, paneb hoolsam vaataja kindlasti tähele teoste suurt ajalist vahet. Enamik näituse töödest on küll valminud viimase paari-kolme aasta sees, aga on ka mõni, mis jääb enam kui kümnendi taha. Kui nende kaudu Ljutjuki kunstilisi suundumusi üldistada, siis võib öelda, et kunstnik on liikunud üha nõtkema, vabama ja vähem seletava väljenduskeele poole. Kui varasemates teostes, näiteks „Dilemma“ või „Meie uus elu“, on detaile, mis tähenduse ette ütlevad – laubale kirjutatud sõnad, lapse ja vanema lihtsustatud duaalsus – siis värskemates piltides on liigutud kunstitehnilisse ja kontseptuaalsesse puhtusse, kus tähenduste omistamine jääb vaataja enda kanda. Enim tõuseb selles esile seeria „Kordumatu“, „Asendamatu“ ja „Aimamatu“. Ljutjuk otsib inimeseks olemisele nimetajaid, mis mõjuksid nagu küsimused, mitte valmis vastused. Uute tööde toonitundlikkuses ja pilti mahtuvas tühjuses on midagi, mis meenutab mulle O’Keeffe’i.

Ljutjuki näituse tähtsa osa moodustavad naiste kirjapanekud oma kogemuse kohta, kuidas on olla naine. Näitusesaalis on peale taieste üles seatud pikk laud ja valmis pandud paberid, kus naiskülastajad saavad oma kogemusi jagada ja neid kokku võtta. See väike omaette ruum pani mind mõtlema veel ühest elemendist Ljutjuki kunstniku­kreedos: kunstist kui üleskutsest osaluseks. Seejuures osaluseks mitte pelgalt kunsti mõtestamises ja loomises, vaid osaluseks kunsti kui sellise vaatlemisel teatud laadi sotsiaalse osaduse eksperimendina. Kunst peaks esitama mitte ainult ühiskonda puudutavaid, vaid ka väga isiklikke küsimusi, panema meid mõtlema meie rolli ja vastutuse üle oma elus ja ühiskonnas ning sel moel edendama dialoogi pürgimuste ja maailmavaadete vahel. Kunst ei ole ainult esteetiline hüve, see on ühiskonna sidususeks vajalik aines. Luues ja otsides ilu ja tasakaalu loob kunst ka uut tähendust ning see protsess on pidev.

Nii nagu kunstiloomeks on vajalikud aeg ja ruum, vajab neid ka iga teine meie inimeseks olemise aspekt ja mõõde. Saksa kristlik filosoof Josef Pieper räägib sellest kui jõudeolekust (või vaatlevusest) ning käsitleb seda tsivilisatsiooni eelduse või algena. Pieper kirjutab: „Kultuur vajab oma esmasekski olemasoluks jõudeaega, see saab aga võimalikuks ainult siis, kui inimese elus toimib kestev ja seeläbi autentne side kultuse ehk millegi jumaliku teenimisega.“* Kultuuri, ja kunsti sealhulgas, ei saa tarbida kiirkorras – ega õigupoolest saagi tarbida. Kunst, mis täidab kunsti ülesannet, eeldab paratamatult vaatlust, vestlust, osalemist. Kunsti loome – kui anne – on juba iseenesest millegi meile „antu“ (tinglikult „jumaliku“) teenimine.

See kõik ei tähenda, nagu oleks Ljutjuki maalid alati helged ja ülendavad. Õigupoolest näen paljudes töödes traagilist nüanssi, seda nii nende kompositsioonis kui ka värvivalikus, kus must ei ole harv külaline. Inimestel neil maalidel lasub tihti allhoovusena paine või valu, nurgelisus, mis ootab sisemist pehmenemist – üks grammike, mis jääb maailma võrdsustaval kaalukausil puudu. Vahest on see siis meeldetuletus, et säärase tasakaalu püüdmine ongi üks meie maiseid ülesandeid, aga selle saavutamiseks on vaja ka andestust ja inimese ekslikkuse ja ebatäiuslikkuse mõistmist.

„Inimene on alati ka iseenda vari,“ panin kirja vastukajana maalile „Omad“, mis kujutab üht ja sama figuuri (võib-olla autorit ennast) justkui dialoogis iseendaga, iseenda peegeldusena. Inimene ei saagi koosneda ainult valgusest, temas on ikka ka pimedust, mille märkamine ja mõistmine on eelduseks jõudmisel tõesema särani. Ljutjuki maalide üheks vooruseks on samuti see, et kunstnik ei ürita neis kedagi petta, midagi ilusamaks (või koledamaks) maalida. Kõik on selline, nagu ta seda tajub. Vahest võib seda nimetada subjektiivseks või hingeliseks realismiks, võib-olla ka pihtimuslikuks kunstiks.

* Josef Pieper, „Leisure, the Basis of Culture“. Liberty Fund, 1998, lk 19.