Mängufilm „Kutsu mind oma nimega“ („Call Me by Your Name“, USA 2017, 132 min), režissöör Luca Guadagnino, stsenarist James Ivory, operaator Sayombhu Mukdeeprom, põhineb André Acimani samanimelisel romaanil. Osades Armie Hammer, Timothée Chalamet, Michael Stuhlbarg jt.
Mängufilm „Õnnistatud maa“ („God’s Own Country“, Suurbritannia 2017, 104 min), režissöör-stsenarist Francis Lee, operaator Joshua James Richards. Osades Josh O’Connor, Gemma Jones, Ian Hart, Alec Secareanu jt.
Eelmise aasta oktoobris tabas kodumaist meediamaastikku väike maavärin. Eesti Televisiooni vestlussaates „Suud puhtaks“ pidas emotsionaalse monoloogi kirikuõpetaja Annika Laats, kes meenutas hapu näoga pealt vaatavatele rahvuskonservatiividele, et vanajumal on halastav ja armastav ning ühtki ühiskondlikku probleemi ei lahenda õiguslike tõkete seadmine kellegi armastuse teele. Sõnavõtt läks paljudele hinge, kuna oli oma lihtsuses vaat et naiivne, aga samas niivõrd ilus ja heasoovlik.
Kodanikuühiskonna aasta tegijate tunnustamisel oma seisukohavõttude eest aasta hääle tiitli pälvinud Laats mõtiskles auhinna saamise järel valusatel teemadel rääkimise üle nii: „Olen oma elus palju mõtelnud selle üle, kuidas rääkida lihtsalt. Lihtsalt rääkimise all ei mõtle ma lihtsustamist. Lihtsus ei ole primitiivsus. [—] Nõuab väga suurt tööd, et rääkida lihtsalt ja selgelt. Keeruliselt rääkida on palju lihtsam. Peab kõrgused ja sügavused läbi mõtlema ning läbi seedima, et suuta rääkida suurtest asjadest oma sõnadega ja selles ajahetkes nõnda, et inimene tunneks, et räägitu läheb talle isiklikult korda. [—] Ajal, kui kogu maailmas näivad populaarsust võitvad primitiivsed loosungid, on eriliselt vajalik, et arukus ja armastus õpiksid kõnelema selget ja puudutavat keelt.“
Lihtsuse võlu on miski, mis on mõnikord ka filmikeeles kerge silmapiirilt kaduma. Sageli muutub seesama lihtsus hoopis lihtsustuseks, primitiivsuseks. Klassikast saavad klišeed ja lõpuks teab vaataja juba enne saali sisenemist, mida seansil täpselt kogeb. Eks peegelda filmi vaatamine toiminguna ju muu maailma protsesse, ka valitud ajakirjandusliku inforuumi või ühismeedia kõlakambrites püsimist. Selline mugavustsoon lubab vaadata kordi ja kordi sisult samu filme, jälgida uues kuues kordumas samu lugusid, jääda tuttavate liistude juurde ja kinnistada juba teada tõdesid. Ei puuduta see üksnes mõttelaisku levikino spektaakleid. Omad klišeed ja mugav-tuttavlikult korduvad raamid on ka näiteks vähemustest – olgu rahvusliku, rassilise või seksuaalse sättumuse tunnuste alusel – kõnelevatel filmidel.
Näiteks õnnetu määratluse „geifilm“ taagaks pole mitte üksnes maailmavaateline piiritletus, vaid ka võrdlemisi ahtake valik võimalikke vaatenurki ja teemasid. Enamasti jagunevad säärased filmid kaheks, kulgedes kas võrdlemisi traagilisi rööpaid mööda või pigem idealiseerides ja kaunistades kujutatud suhteid. Esimesse kategooriasse langeb suurem osa mööda festivale reisivaid filme, isegi mullune raevukas HIV-draama „120 lööki minutis“,1 teise aga näiteks Andrew Haigh’ romantiline suhtelugu „Nädalavahetus“.2 Mõlemad on muide väga head filmid, aga kahtlen, kas ja kuivõrd nad kirjeldatud raamistikust väljapoole ulatuvad ja muu eluga suhestuvad.
Telesarjad nagu „Transparent“ või isegi „Kaasaegne perekond“3 on seevastu maailmapildi rikastamisel ja erinevate eluteede normaliseerimisel suurest ekraanist mitu pikka sammu ees käinud. Õnneks on tasapisi hakanud järele tulema ka elu vähemusena kajastavad mängufilmid. Tunamullune draama „Kuuvalgus“4 näiteks pööras tähelepanu identiteediküsimustele laiemalt ja suutis samal ajal oma tegelaste kujunemise, eluvalikute ja mõtteviisi avamisel palju sügavamale kaevuda. Tulemuseks parima filmi Oscar – esimene täielikult mustanahaliste näitlejatega valminud ja ka esimene LGBT-temaatiline film, mis selle tunnustuse on pälvinud.
Eri moel räägivad identiteedist ja eneseleidmisest ka värskelt kinodesse jõudnud linalood „Õnnistatud maa“ ja „Kutsu mind oma nimega“. Olgu kohe öeldud, et üle keele rulluma kippuv termin „geifilm“ kitsendaks juba eos mõlema haaret. Nagu pole auto geiparkimist ja lõuna geisöömist, ei kanna endas erilist mõistmist ka mõte geiarmastamisest. Nõnda on mõlemad filmid ennekõike karakterikesksed armastuslood selle tunde ning vajaduse kõige universaalsemas ja üldinimlikumas mõistes.
Kui viidatud määratlused kõrvale jätta, on filmide taustsüsteemidel üsna vähe ühist. „Õnnistatud maa“ viib vaataja Suurbritannia põldude keskele. Kaugel suurlinnade suminast, finantskeskuste mammonajahist ja Brexiti-järgsest poliitilisest tuhinast toimetab nooruk nimega Johnny (Josh O’Connor) vanemate farmis. Kummutab õhtuti baaris pinte õlut, seksib juhuslikult kohatud meestega, hommikul kaineks saanuna abistab vananevat isa vajalikel töödel. Linna kolinud tuttavaid kadestava, resigneerunud ja kire kaotanud elu lööb sassi abikäeks saabunud rumeenlasest Gheorghe (Alec Secareanu), kes näib iseenda ja oma eluga oluliselt rohkem sina peal olevat. Esmapilgul näib noormeestel vähe ühist, kuid pingelisena alanud suhtest leiavad mõlemad ootamatu hingesuguluse.
Debütandi Francis Lee enda elul põhinev film võiks vabalt küünitada päevapoliitika poole, podisedes potentsiaalsetest kommentaaridest nii migratsiooni ja vähemuste kui ka geograafilise, haridusliku ja sotsiaalse lõhe teemadel. Selle asemel et ümbritsevat keerulist maailma korrastama asuda, püüab „Õnnistatud maa“ kiigata ennekõike oma peategelaste hingepõhja ja neid inimlikult mõista.
Ookeanitaguste filmikriitikute üks mullune lemmiklaps „Kutsu mind oma nimega“ vahetab Suurbritannia sombuse ilma Põhja-Itaalia suvepäikese vastu. Lambaid karjatavate lihttööliste asemel täidavad seda maailma veinilähkreid tühjendavad kõrgintellektuaalsete huvidega haritlased. Sisimas tuleb neil aga rammu katsuda nendesamade igavikuliste murede, üksindus-, igatsus- ja hüljatustundega, kartusega jääda inimliku hoole ja omaste mõistmiseta.
Filmi peategelaseks on seitsmeteistkümneaastane Elio (Timothée Chalamet), kelle perega liitub arheoloogiaprofessorist isa kutsel ja akadeemilise tööga abistamise eesmärgil suveks enesekindel noormees Oliver (Armie Hammer). Pealtnäha seob Eliot ja Oliveri vähe. Esimene on introvertne ja küüniline, elades peamiselt ninapidi oma raamatuvirnas. Oliver on seevastu kerge arrogantsuseni muretu, jutukas ja sarmikas seltskonna hing. Erinevustest hoolimata tärkab teineteise vastu esmalt intellektuaalne ja seejärel füüsiline huvi.
Kontraste kahe filmi vahel võib leida lõputult. „Õnnistatud maa“ on juuri pidi briti sotsiaalrealismi traditsioonis. Sellesarnaseid mõnevõrra hillitsetud olekuga lugusid leiab saareriigi kinost igal aastal tosinaid, samal ajal on selle žanrimääratluse puhul sageli tegemist kvaliteedimärgiga ja tipud kuuluvad järjepidevalt aasta mõjusamate filmide sekka. „Õnnistatud maas“ kujutatud armusuhe on seevastu kõike muud kui hillitsetud – paiguti jõuline ja füüsiline, mudane ja tagasihoidmatu.
Itaallase Luca Guadagnino „Kutsu mind oma nimega“ meenutab pigem Ameerika indie-filmide paremaid palu. Selles on värvi, mängulisust, detailirikkust – rohkelt on rõhku pandud nii kaameratööle (Tai operaatori Sayombhu Mukdeepromi seni tuntuimaks tööks on 2010. aasta Cannes’i Kuldse Palmioksa võitja „Onu Boonmee, kes mäletab oma eelmisi elusid“5), tegelaste värvikatele rõivastele (Oliveri karjuvalt lühikesed kirevad püksid ei lase unustada, et tegevus toimub õigupoolest 1983. aastal) kui ka muusikale (suurepärast heliriba juhib võrratu Sufjan Stevens, kelle tema siira kõlaga muusika on filmile lausa ideaalne). Peategelastevaheline suhe on siin aga meeleline ja ettevaatlik, aimatav ja otsiv.
Näiliste erinevuste kiuste seob kaht filmi võime mööduda enamikust ähvardavatest klišeedest nii oma tegelaste kujutamisel kui ka draamafilmide sisulistes lahendustes. Konflikti ja ängi kõrvale jagub neis helgust ja headust, mõistmist ja armastust. Vaatajale jäetakse õhku hingata, tegelaste valikute üle mõelda ning neile kaasa tunda. Eks olegi filmimeediumi üheks suurimaks tugevuseks empaatiavõime arendamine, hoitagu ainult meeled avatuna.
Ometi ei ole orientatsiooniküsimus kummaski peamine. „Õnnistatud maa“ Johnny elu kõige suuremaks pingekohaks on hoopis mahajäämise tunne. Sõbrad on kolinud linna, omandanud ülikoolihariduse ja tahavad hästi teenida. Tema kasvatab aga mägismaal karja ega suuda otsustada, kas töökate vanemate jälgedes rühkimine näib omane ja õige või ahistav ja perspektiivitu.
„Kutsu mind oma nimega“ räägib aga ennekõike noorusele omasest segadusest, esimese armastuse ilust ja valust. Elio küsimused, pinged ja pained peaksid olema tuttavad igaühele, kel oma puberteediea lõpusirge selgelt meeles. Ei tema ega Oliver juhindu lihtsalt ettesätitud soorollidest ega nendega piiratud seksuaalsetest eelistustest, vaid avastavad maailma tabudest sõltumata südame kutsumuse põhjal.
Olgu lõppeks elupaik, tegevusala ja elulised probleemid millised tahes, ühel hetkel leitakse keegi, kelles tuntakse ära hingesugulane ja kes paneb, romantiliselt väljendudes, hingepaelad helisema. Miks peaks see tunne siis teaduskraadi, eluala või sugu küsima?
Klišeede ja tuttavlikkuse vältimisel on teiseks kariks lihtsuse pelgamine. Ootuspärasuse osaliseks leevendamiseks otsib film meediumina oma lugude jutustamiseks sageli tuge vormibutafooriast ja keerukatest loostruktuuridest. Selles pole iseenesest midagi halba, pigem vastupidi, ent sageli ununeb, milline vääramatu jõud võib olla kõige inimlikumate ja tuttavamate teemade nagu armastus, igatsus ja lähedusvajadus lihtsal ja pretensioonitul käsitlemisel. Nii „Õnnistatud maa“ kui „Kutsu mind oma nimega“ on tugevaks, ja samas nii neetult õrnaks demonstratsiooniks sellest, kuidas rääkida keerulistest teemadest klišeedeta ja mõjusalt – lihtsalt ja ometi lihtsustamata.
1 „120 battements par minute“, Robin Campillo, 2017.
2 „Weekend“, Andrew Haigh, 2011.
3 „Transparent“, 2014 – …; „Modern Family“, 2009 – …
4 „Moonlight“, Barry Jenkins, 2016.
5 „Loong Boonmee raleuk chat“, Apichatpong Weerasethakul, 2010.