Ilona Tragel andis lühiülevaate kolmel varasemal ettekandepäeval räägitust  ja tõi välja valitsevad uurimissuunad. Paljud ettekandepäevade ettekannete põhjal kirjutatud artiklid on ilmunud ajakirjas Keel ja Kirjandus ja Emakeele Seltsi aastaraamatus; Keelest ja Kirjandusest leiab ka kõigi ettekandepäevade põhjalikuma ülevaate. Ettekandeid oli sel aastal 15 (19 autorilt). Kadri Muischnek ja Heiki-Jaan Kaalep tutvustasid arvutiprogrammi,  millega saab määrata eesti keele grammatiliste kategooriate sagedusi; programm on katsetamisjärgus ja täieneb pidevalt. Keeleuurijad loodavad sellest tulevikus palju huvitavaid uurimisideid, näiteks, miks kasutatakse verbi tohtima põhiliselt eitavana. Eitusest rääkisid sel korral teisedki uurijad: Külli Habicht partikli ega funktsioonide muutumisest eesti kirjakeeles  (seda saab vana kirjakeelt tänapäeva keelega võrreldes tõesti jälgida), Pille Penjam esitas esialgsed tulemused eituskategooria avaldumise kohta 17. sajandi eesti kirjakeeles. Grammatilistest kategooriatest olid vaatluse all veel definiitsus (Renate Pajusalu, Külli Habicht, Ritva Laury ja Taru Nordlund, „Definiitsuse markeerimine eesti ja soome vanas kirjakeeles: oma või laenatud?”), üldküsilause (Helle Metslang, „Isepäine üldküsilause”), käändekasutus (Martin Ehala, „Analoogia ja keelekontaktid”), progressiivkonstruktsioon olema + Vmas (Peep Nemvalts, „Eesti keel on muutumatult muutumas”), duaal metsaeenetsi keeles (Florian Siegl, „Muutuv metsaeenetsi keel – mis muutub, miks muutub ja  mis millegipärast ei muutu”). Keeltest ja keelevariantidest olid uurijate tähelepanu all etnolektid (Anna Verschik, „Etnolektide arengust ja uurimisparadigmadest”), metsaeenetsi keel (Florian Siegl), Peipsimaa põliselanike kakskeelne kõne (Dmitri Kulakov, „Murdejooned Peipsimaa põliselanike kakskeelses kõnes”), eesti keelt õppivate venelaste  eesti keel (Martin Ehala, Elle Vaimann), riigieksamikirjandite keelekasutus (Maia Rõigas), vana kirjakeel (Külli Habicht, Pille Penjam, Renate Pajusalu), sõjandusterminoloogia (Reet Hendrikson), tõlkekeel (Arvi Tavast) ja muidugi tänapäeva eesti keel (Kadri Muischnek ja Heiki-Jaan Kaalep, Peep Nemvalts, Helle Metslang, Petăr Kehajov jt).  Päeva lõpetas ühine arutelu teemal „Kuhu lähed, eesti keel?”. Need, kes ootasid hala à la eesti keel on hukas, pidid pettuma.

Martin Ehala suunas diskussiooni pealkirja metafoorile „keel läheb” toetudes osavalt keele muutumise põhjuste arutelule. Üks osaleja tõi võrdluseks vurri, mille pöörlemine lapsele rõõmu valmistab, kuid mida ei pruugi olla lihtne sujuvalt  ja kaua pöörlemas hoida. Mõte leidis edasiarenduse: keeleuurijate funktsioon vurri pöörlemise juures seisneb selles, et tuleb võimalikult hästi teada (ja kui ei tea, siis tuleb välja uurida), kuidas panna vurr pöörlema nii, nagu laps tahab (kuidas hoida oma keel tasakaalus tema loomulikus eksisteerimises, universaalsetes muutustendentsides ja reaalses kasutuskeskkonnas). Tingimused võivad olla sisemised (nt vurri ehituse=keele loomuliku struktuuri põhjalik tundmaõppimine) või välised (nt põrandapinna=keelevariandi teadlik valik vastavalt kasutuskontekstile), samuti vurri pööritaja vilumus ning õppimistahe ja -võime. Oluliseks peeti oma keelest võimalikult palju teada, tunda selle loomulikku ehitust, võimalikku kasutuskonteksti ja muutumistendentse.  Mida paremini keeleteadlane neid tunneb, seda kasulikum saab ta oma keelele olla: ennustada muutusi ja teadvustada variante. Ettekandepäeval esinenud keeleuurijaid huvitas muutuse või nähtuse jälgimine pigem olemuslikult, mitte hea-halb vaatevinklist.