Arvan, et üks kurja juur on see, et meie keeleõpetus ja keelehoid tegeles ja tegeleb nüüdki suuremalt jaolt öeldu-kirjutatu vaatlemise ja hindamisega õige-vale skaalal. Kuid see ei ole alati kõige mõistlikum. Itaalia keeles ei tasu näha väga vigast ladina keelt… Minu nooruses oldi muidugi tublisti pedandimad, nüüd ollakse liberaalimad. Kuid mõtlemine on suuresti sama. Teiste kirjanike kogemusest: siidikleidist tehti muidugi siidkleit, mis sest, et vanaemad laulsid siidilipp ja hõbepurjed. Aeg liigub aegamisi ei kõlvanud, parandati umbes aeg liigub pikkamisi. Üks keeletoimetaja leidis kategooriliselt, et ei tohi kirjutada kõik rahvas, vaid kogu rahvas. Ei mingeid lõunaeestipärasusi! Mõned aastad tagasi kuulsin, et ühes Tartumaa koolis olla õpetaja lapse kirjatöös maha tõmmanud sõna pang ja selle asemele kirjutanud ämber. Kui siia juurde mõelda vaevale, mis on nähtud inimeste õpetamisega, et ei tohi öelda sukapüksid, lumekate ja talvenelk, vaid peab ütlema sukkpüksid, lumikate ja talinelk, siis pole ime, et inimestel tekib arusaam, et nad ei oska enam oma emakeelt, ei tea, mis on õige, mis vale. Tekib arusaam, et loomulik keel ongi vale, õigem on väljendada oma mõtet kuidagi keerulisemalt, vähem loomulikult.
Arvan, et keelt on viinud loomulikkusest eemale ka terminoloogia mõju. Tihti, isegi enamasti, ei nähta vahet terminoloogia ja loomuliku keele vahel. Terminoloogias on sõnadel, terminitel üks õige tähendus, üksikuid sõnu kohtame kasvõi loendites, näiteks nimekiri N. metsas kasvavatest samblaliikidest. Loomulikus keeles see nii ei ole. Loomuliku keele üksiksõnal õigupoolest polegi tähendust väljaspool teksti-konteksti! Sõnade tähenduse määrab teksti, lausete, lõikude tähendus. On viga nõuda, et inimesed kasutaksid igapäevakeeles termineid. Et me ei räägiks karikakra või päevalilleõitest, vaid botaaniliselt korrektselt õisikutest. Et me ei ütleks linnud ja loomad, sest zooloogile on ka linnud loomad. Et kasutaksime tõlgetes võõramaa loomade-taimede nimedena erialateadlaste loodud sõnu. Millest mõned mõjuksid ilukirjanduslikus tekstis üsna kummaliselt, näiteks laidpugu-puhvlind, kiilsaba-tüüdukägu, violettpea-sininäär jne. Mäletan, et ühes Poirot’ filmis sõid tegelased kala, mille nimi mõjus umbes sama veidralt, tõlkija oli selle ilmselt kohusetruult võtnud kalanimede-terminite registrist. Ingliskeeles on taimedel-loomadel omad igapäevakeelsed nimed, oleks mõistlik ka meil neid terminite kõrvale luua. Või kasutada olemasolevaid: kummipuu turdlehe, hiina kask hibiskuse, jasmiin ebajasmiini asemel jne. Loomulik keel ja terminoloogia kasutavad segadustest hoidumiseks enamasti eri viise. On loomulik, et meditsiinikeeles ei saa rääkida mehe munadest, vaid munanditest, kuigi arstid pruugivad küll pigem sõna testis. Igapäevakeelele jäävad aga munandid ilmselt võõraks, nagu paljud muud ülemäära pruugitud nd-liitega sõnad ja räägitakse endiselt mehe või kuldi munadest.
Eriteadlaste katse igapäevakeeleski eristada värvi ja värvust või pilti ja kujutist, nüüd ka siis kuva, mis esialgu pole läbi läinud, ma loodan tõsiselt, et ka osa praegu lansseeritud eestikeelsetest (muidugi võib küsida, kas kuva ikka on eesti keel) kompuutriterminitest ei lähe läbi. Jäägu option pigem optioniks ja backup backupiks kui saagu suvandiks ja varundamiseks. Ei tee inglise keelt vähem inglise keeleks see, et temas on massiliselt prantsuse ja ladina sõnu või jaapani keelt vähem jaapani keeleks see, et pea igat kanji märki loetakse vahel jaapani, vahel hiina moodi. Keele eripära, mida nagu peaksime tundma ja hoidma, ei määra eriti tema sõnavara päritolu, vaid see, kuidas keeles mõtet väljendatakse. Vaatan ringi toas, kus istun. Mu ümber on asjad, mis enamasti kannavad laenatud nimesid: tuba, tool, laud, kapp, säng, aken, peegel, pilt, riiul, telekas, radikas, telefon, lamp (tihti ümber ristitud valgustiks!), raamat, vaas, kalender… Samal ajal tulevad keelde vanade, võiks öelda, et soomeugripäraste konstruktsioonide asemel lääne-euroopa, ennekõike muidugi inglise keele pärased. (Kellelegi) nõu andmise asemel nõustame (kedagi), teada andmise, teatamise, sõnasaatmise asemel teavitame, allkirja andmise asemel allkirjastame. Seda, mis meile meeldib, laigime. Eks vist me enam ei vöta ka mönuga Saaremaa viina, vaid naudime seda. Ostude tegemise asemel poodleme. Ma ütleks pigem, et šoppame, see on vähemalt aus laen. Eesti keelele on väga võõras ostmise sidumine sõnaga pood, verbi poodima ju pole, nii on tegu puhta anglitsismiga. Pigem siis ostleme: ostan-ostlen. Miks aga mitte lihtsalt ja vanamoodi, et teeme ostusid?
Ingliskeele edu üks põhjusi on tema lihtsus, uusi sõnu-väljendeid on hõlpus tuletada, välja mõelda. Ja ingliskeel on ka kreatiivne, siin ei kardeta metafoore, isegi naljakaid metafoore. Nii on meie elus väga tavaliseks saanud asjakese nimi lihtsalt hiir, arvutihiir. Usun, et meie pedandid oleksid sellele mõelnud mingi k- või nd-liitelise nime, kasvõi seirik või seirand… Pool-põrandaall elab selline lustlik kreatiivne keel meilgi edasi. Kes Sirbi lugejatest teab, mis on näiteks tabletinahk?
Olen ise naljaviluks mõelnud kergemas stiilis vasteid vastsetele sõnadele-terminitele, mida on pakutud uue aja asjade nimetusteks. Ja millega keeletoimetajad agaralt-järjekindlalt seniseid laensõnu asendavad. Parandades info teabeks ja imidži-imago kuvandiks. Kas ikka on õige seda nii endastmõistetavalt ja enesekindlalt teha? Ei saa eriti aru, miks peaks ühe struktuur-tüvelise sõna – infrastruktuur paljude teiste, keeles ammu kodunenute (allstruktuur, pindstruktuur, strukturalism…) hulgas, nimetama hoopis teise sõnaga – taristu, mille tüvi on enamikule eestlastele täiesti võõras. Miks mitte vähem tõsimeelselt teed ja torud või teed-torud? Miks mitte öelda pagaritoodete asemel leivad-saiad, kinnitusvahendite asemel naelad-kruvid, märgalade asemel sood-luhad, käsitöötarvete asemel niidid-nõelad, puittaimede asemel puud-põõsad, vooluveekogude asemel jõed-ojad, lõikeriistade asemel noad-käärid? Miks ei võiks varundamise asemel rääkida tagatasku panemisest, manuse asemel kirja sabast jne? Jäägu märgalad ja vooluveekogud eriteadlaste tekstidesse, poes ja ajalehes võiksime tulla tagasi esivanemate laheda keele juurde. Wiedemanni, Faehlmanni, Kunderi ja Lutsu keele juurde. Jõesuudmest jõesuu, mäejalamist mäejala, õhusoojendist ahju, ilutulestikust tulevärgi, mõõdikust mõõdupuu-mõõdupulga-mõõdulindi, selvekauplusest korvipoe, rehvidest autokummide, puistust metsa-võsa juurde. Usun, et see teeks keele ilusamaks, vabamaks võõrapärasest ja vaimuvaesest risust, kohmakusest ja pedantsusest. Mida tahaksin mina ja kindlasti tahaks ka enamik keeletoimetajaid. Kuid kuni inimesed ise ei oska või ei julge vabalt, loomulikult, leidlikult rääkida, ei aita keeleõpetamine ja keeletoimetamine meid eriti.