Parim võimalus näha tegeliku maailma ja ajalehemaailma põrkumisi on ohtlikel aegadel. Koroonaviirus on vallutanud ajalehed ka Londonis, kus ma seda kirjatükki kirjutan. Muu hulgas kirjutatakse, et Tesco poekett on piiranud oakonservide ja pasta müüki ning inimesed on kukkunud kokku ostma tualettpaberit. Ei unustata ka põhivajadusi, näiteks õpetatakse, kuidas eneseisolatsioonis elades alkoholi koju tellida. Tuleb ennast aknal näidata, et tooja saaks veenduda sinu täisealisuses. Times pakub ka karikatuuri peaminister Johnsonist, kes veab kärutäit WC-paberit ja seljatäit pruune pükse. Näomaske näeb üliharva. Inimesed ei pese iga nuka peal käsi ja mõned isegi kallistavad. Ainult itaalia keelt kuuleb miskipärast väga palju. Kõrvad on ohuteravaks läinud …
Tegelikult tahtsin kirjutada keeleteaduse saatusest, kuigi see pole ehk nii oluline kui inimkonna saatus.
Oleks nagu keeleteaduse kuldaeg. On suurandmete ajajärk, mil sadade miljonite suurused tekstikorpused võimaldavad üles nuhkida keele varjatuimad ja sellega ka põnevaimad nähtused ja seosed. Lisaks, kui varem tuli arvutusi teha käsitsi ja liitmine-lahutamine saja piires ei olnud tihti just keeleuurija tugevaim külg, siis nüüd saab hakkama ühe hiireklõpsuga Excelis ja tulemused muudkui tulevad.
Keeleteadus on üle poole sajandi olnud aldis võtma külge kõikvõimalikke teisi teadusalasid. Psühholoogia + lingvistika = psühholingvistika, sotsioloogia + lingvistika = sotsiolingvistika, suuline vestlus + mikrosotsioloogia = vestlusanalüüs jne. Siinsamas Eestis lubab suurliitmine arheoloogia + geneetika + lingvistika lahti saada kolkunud 10 000 aasta müüdist. Keeletehnoloogidel on kindel soov panna ka külmikud kõnelema. Ja lõpuks on keel eriti põnev just nüüd, kus ta ise on kiires ja radikaalses muutumises, kui innovatsiooni veavad seniolematud netikeele variandid.
Humanitaaria seisu näitavad aga kõige paremini raamatupoed. Umbes kolmekümne aasta jooksul olen saanud jälgida, kuidas iga uue New Yorgi visiidi ajal on Barnes & Noble’i suurpoest Union Square Parki servas mingi osa taas läinud heal juhul kohvikule või lastenurgale, halval juhul nännile. Kuu tagasi käisin Helsingis Akateemises Kirjakauppas. Viimaste aegade jooksul on selle neljast korrusest kaks kadunud, aga õnneks on pood endiselt muljetavaldav. Nüüd astusin Londonis läbi nii Picadilly Waterstonesist kui ka Foylesist Charing Crossil. Inglismaa on traditsioonilisem. Poodides olid peaaegu ainult raamatud, mitte lastele ja lapsemeelsetele mõeldud nänn, mis on vallutanud suure osa eesti raamatupoodide pinnast. Raamatute massid riiulitel ja laudadel ei tekitanud mõtteid kriisist, vaid tohutust ületootmisest. Poed olid inimesi täis, kes mitte ainult ei vaadanud, vaid ka ostsid.
Riiulitele lähemale minnes pilt muutub. Humanitaaria on suur ja lai: keeleteadus, kirjandusteadus, ajalugu, filosoofia, kultuurilugu, usu-uuringud, etnograafia jne. Ja just raamatupoes paistab välja nende alade tohutu ebavõrdsus. Ajaloo riiulimeetreid tuleb kindlasti mõõta kolmekohalise arvuga. Muidugi on osa sellest populaarteadus, aga ikkagi. Filosoofiale, kultuurile, usuteadusele jätkub ka pinda. Kirjandusteadust tuleb otsida juba nurga tagant. Londonis leiab sealt kokku alla kümne meetri madalaid riiuleid, Helsingis aga vaid ühe riiuli umbes 50 raamatuga. Siiski, kui lisada autorite elulood, saab pilt päris muljekas.
Keeleteadusega on lood väga halvad. Helsingis leidsin pisikese riiuli, millel umbes kolmkümmend juhuslikuna mõjuvat raamatut. Ja Waterstonesis polnud pilt üldse mitte parem: üks pisike riiul, umbes kuuskümmend raamatut. Foylesis ma igaks juhuks enam vaatama ei läinud.
Järeldus on lihtne. Keeleteadlased ei ole suutnud kirjutada raamatuid, mida inimesed tahaksid osta. Vähe ostjaid tähendab kõrgemat hinda. See omakorda veel vähem ostjaid. Ja nii edasi ja edasi, kuni kõik kuhtub ülikoolide seinte vahele.
PS See kirjatöö on kirjutatud arvutiga. Kuigi leidsin Londoni ajalehest nimega i reklaami, mis kuulutab „No computer required“ ja pakub kaasaskantavat kirjutusmasinat, sealjuures ainult 199 naela eest.