Margo Laasberg (1970–1998) oli üks esimestest eestlastest, kes hakkas 1990. aastate alguses süstemaatiliselt tegelema kaasaegse analüütilise keelefilosoofiaga. Kohe alguses liitus ta Madis Kõivu algatatud analüütilise filosoofia seminariga. Seminari asutamist 1991. aastal võikski pidada Eesti analüütilise filosoofia mõtteloo sümboolseks alguseks. Selles mõtteloos on Laasbergil oma kindel roll: ta pidas seminaris ettekandeid, õppis Tartu ülikooli doktorantuuris analüütilist filosoofiat, kirjutas artikleid, luges keelefilosoofia sissejuhatavat kursust ja oli ilmselt esimene eestlane (tõenäoliselt ka ainus), kes plaanis kirjutada teoreetilise filosoofia õpiku ja jõudis sellest 1998. aastaks valmis ka esimesed peatükid (lk 106–147). Temaga kokku puutunud filosoofide juttudest olen kuulnud, et ta olnud üsna nõudlik enda suhtes ja pühendunud, kui kord juba midagi ette võttis. Nii näiteks teab raamatu koostaja Jaan Kangilaski rääkida, et Laasberg võtnud ühel suvel inglise filoloogina (bakalaureusekraadi sai ta 1994. aastal inglise filoloogias) kogu inglise kirjanduse suvelugemise – paarkümmend teost – ja seadnud ennast ühel laiul telgiga sisse. Kuu aega olnud seal laiul. Kursusekaaslased pärast rääkinud, et ta oli üldse ainus, kes oli vähemalt üritanud need kõik läbi lugeda.
Kõiv on meenutanud seoses seminariga, et Laasbergi ettekannete ajal tekkis alatihti vaidlusi, sest ta jättis sageli asja kuidagi lõpuni selgeks rääkimata, ja see, teadagi, võib marru ajada, nii et karjumist olnud üleliiagi.1 Laasberg ise kirjutab seminari kohta nii: „Niiviisi on läbi arutatud kümneid ja kümneid tekste; asjaolu, et aruteluga pole jõutud lõpule, annab tunnistust moodsa filosoofia mitmetahulisusest ja ideederohkusest“ (lk 220). Ilmselt on tõesti tõsi, et filosoofiaga – mille tagapõhjal lasub Kõivu sõnutsi Leibnizi „miks on üldse miski ega pigem mittemidagi“, mida soovi korral võib ka sõnastada nii: „miks üldse elu ega mitte surm“ – lõpuni niikuinii ei jõua, enne saab aeg igal juhul täis. Laasberg aga võtnud ette alati kõige keerulisemad probleemid, sageli lausa mitu korraga – ja see kohutanud isegi Kõivu: „See ajas mul vahel hirmu pääle – nagu oleksin ette aimanud, millega see lõppeb“.2
Igatahes tekitas Laasbergi enneaegu lahkumine eesti analüütilisse filosoofia lõime märgatava katkestuse, nagu tõdevad ka kogumiku eessõna autorid Jaan Kangilaski ja Bruno Mölder (lk 5). Nüüd, rohkem kui kaks aastakümmet pärast Laasbergi, on korjatud kogumikku peaaegu kõik tema filosoofia-alased tekstid. Mõned neist on ilmunud juba tema eluajal, mõned postuumselt, mõned ilmuvad aga esmakordselt.
Laasberg on keelefilosoof, ja veel selline, kelle tekstidest kumab järjekindlalt läbi hoiak, et keelefilosoofia tuleb enne metafüüsikat. Laasbergil oli selline suhtumine veres, vahest ta ise ehk ei märganudki, kui loomulikult tal see tuli. Näiteks teoreetilise filosoofia õpiku esimesteks peatükkideks plaanitud kirjutises „Ülevaade filosoofiast“ on ta metafüüsika avamisel lähtunud just keelefilosoofia vaatepunktist tõstatatud küsimusest: „Kui me kord juba asjadest räägime, kuidas on siis võimalik, et neid ei olegi olemas?“ (lk 121). Täisvereline metafüüsik, kelle arvates metafüüsika käib ikka enne keelefilosoofiat, sõnastaks esimese küsimuse pigem nii: „Kui maailm on juba kord olemas, siis me ometigi saame seda ju ka oma tõeste väidetega tabada?“
Laasberg on lähtunud põhiliselt sellistest filosoofidest nagu Gottlob Frege, Willard Van Orman Quine, Donald Davidson, Ludwig Wittgenstein, Michael Dummett ja ka Richard Rorty, kes kõik ühel või teisel viisil on oma filosofeerimistes näidanud keelefilosoofia primaarsust. Seda sorti seltskonda, koos Laasbergi ja ka minuga, ei kõneta esmajärjekorras mitte maailm – maailm on iseenesest tumm, kuidas saaks see meid ülepea kõnetada! –, vaid imestust tekitab ikka see, et üldse räägitakse ja mõeldakse. Esmalt avastatakse end tähenduslikust keelemängust; maailm tuleb alles pärast seda. Muidugi võib näida, et kõigepealt leidsime maailma eest – aga see on eksitus. Esmalt leiame end mässituna tähenduslike üksuste võrgustikku, mille kütkes alles saab maailm hakata meie mõtetes ja keeles koitma. See võib näida filosoofilise trikina, targutamisena, aga ometigi on siin peidus vabastav pööre: me ei uuri mitte maailma, mis jääbki kättesaamatuks, vaid uurime maailmast rääkimist. Viimane on ligipääsetav, sest tähenduslik keelemäng on juba niikuinii omaks võetud eeldus.
Nii saab ka skepsis maailma osas vaigistatud, aga keele kaudu, mitte tänu imetabasele ligipääsule maailmale. Nagu Laasberg Freget tutvustades Frege enda näidet kasutades selgitab: „Näiteks ei ole mingit alust kahelda Kuu olemasolus niikaua, kui Kuust rääkides eeldatakse, et ta olemas on“ (lk 66). Kuu on olemas, sest see väide on praeguses keelemängus tõesena omaks võetud. Asjad võinuks ka teisiti välja kujuneda, sest meie diskursiivne praktika võinuks olla teistsugune. See kollane latakas, millele õhtuti jalutades näpuga näitame, võib olla ka midagi muud kui Kuu – s.t võime teisiti mõelda ja rääkida, aga hetkel me seda ei tee, sest räägime just nii. Muidugi peitub igaühes meis väike metafüüsik, kelle metafüüsilised tungid nüüd endast märku annavad: „Kuulge, aga Kuu on ju päriselt olemas, mitte et me lihtsalt räägime niiviisi!“ Antimetafüüsik vastaks tühistava imestusega: „Aga ma ju just nõustusin, et Kuu on olemas, minagi osalen selles mängus.“ Mida peaks sellele väitele juurde andma rõhutus, et nii on „päriselt“? Selle sõnaga soovime lihtsalt toonitada, meelde tuletada, et kõnealune väide tõepoolest aitab kokkuvõttes ühiseid eesmärke saavutada või et see klapib paljude teiste tõeste väidetega.
Niisiis paistavad Laasbergile asjalood nii, et keel ja mõtlemine määravad metafüüsika, mitte vastupidi. Otse metafüüsikaga ta ei tegele – ja see on vähemalt mulle igati mõistetav: metafüüsikavaidlused kipuvad kuidagi olema seda sorti mängud, mille mängureeglid pole teada. See on rohkem maitse asi, filosoofilise eelhoiaku küsimus. Mina arvan – ja ma usun, et Laasberg nõustub (puhaku ta rahus) –, et metafüüsilisi tunge tasub kammitseda.3 Need takistavad nägemast läbi, kuidas koos muutuvate tavade ja eesmärkidega teiseneb ka maailm, kus elatakse. Metafüüsiliste tungide ohjeldamatus võib põhjustada igasugu hädasid. Näiteks võivad sest sündida religioossed dogmad, see võib muunduda vimmaks noorte vastu või – mis veel hullem – sellest võib tuleneda üleüldine kibestumus. Kibestumus, mis näiteks väljendub igatsusena kuldse mineviku järele, hõllandus, et küll vanasti oli maailm mugavam. Tegelikult on asi muidugi selles, et esile on kerkinud uut masti küsimused, mida aga proovitakse lahendada iganenud maailmakirjeldusega. Kuid paraku on nii, et küsimused määravad maailma, milles küsijad elavad, mitte vastupidi.4
Selle keelefilosoofia enne metafüüsikat suhtumise koha pealt tahan vahemärkusena igaks juhuks kohe ühe asja ära klaarida. Ma juba kuulen oma peas mõnda oma filosoofiasõpra hüüatamas, et aga kuule, Henrik, juba siinse kirjutise raames valitseb vastuolu: kas seesama filosoofia tagapõhjaküsimus – Leibnizi „miks üldse on miski ega pigem mittemidagi“ – juba ei kehtesta metafüüsilist küsimusepüstitust kõige algusena? Vastan, et ega ikka ei kehtesta küll. „Miskile“ saab anda nii antimetafüüsilise (nt semantilisest pragmatismist lähtuva) kui ka otseselt metafüüsilise tõlgenduse ning vastavalt saab siis ka Leibnizi küsimus tõlgendatud. Mind lausa vihastab, kuidas metafüüsiliste kalduvuste käes vaevlejad üritavad salamahti mõisteid kaaperdada, et siis antimetafüüsik lõksu püüda ja eksitavalt kuulutada, et antimetafüüsilist positsiooni ei saagi vastuoluvabalt väljendada. Saab küll, veel hullem: sama hästi võib antimetafüüsik mõisteid röövides väita, et metafüüsik on ise vastuolus. See on selline pada-sõimab-katelt-dialektika – need positsioonid on loogilise kooskõla mõttes üksteise peegeldused.
Igatahes, selge on see, et Laasberg ja tema pärand kuuluvad täieõiguslikult eesti filosoofia mõttelukku. Selle loo kehtestamise mõttes on selle kogumiku avaldamine tänuväärne. Sellegipoolest kerkis raamatut lugedes häiriv küsimus, kes õieti peaks tänapäeval neid omapäraseid ülevaateid ja (keele)filosoofia tutvustusi lugema. Neil kirjutistel oli küll oma roll 1990ndate kontekstis, aga nüüd? Asjatundjale vaevalt seal midagi uut leidub, asjaarmastajale on aga hõlpsalt kättesaadavad palju lugejasõbralikumad sissejuhatused. Küsisin ka raamatu koostajalt Jaan Kangilaskilt, kes võiks olla selle raamatu sihtgrupp, ja ta ütles otsekoheselt: „Vot, sellele küsimusele ma vastata ei oska.“
Ühelt poolt on tõesti nii, et ega mõttelugu kinnistaval pärandil peagi otseselt lugejaid olema. See kogumik ongi selline narratiivi kinnistav allikmaterjal, dokumenteerides analüütilise filosoofia teekonda Eestisse, nagu eessõnas ka märgitakse (lk 9). Raamatu roll on seega olla viitamisobjekt diskursuses, mille raames saab siis tõeselt nentida, et jah, meil siin Eestis on olemas analüütilise filosoofia viljelemise traditsioon. Selle väite tõesuse kehtestamine koos teiste omalaadsetega moodustab kultuurikonteksti, mida saavad ühishüvena kasutada kõik, ilma et nad konkreetse pärandiga kursis oleksid.
Teiselt poolt saab Laasbergi-suguste mälestust ja mõtteloolist narratiivi alal hoida väärikamalt kui kokku kuhjates tekste, millele saab küll näpuga näidata, aga mida nagu ei oska küll kellelegi lugeda soovitada. Raamatuid saab ju teha mitmeti. Oleks võinud näiteks avaldada väiksema kogumiku mõnede valitud artiklitega koos praeguste kommentaaride ja selgitustega, mis tooksid Laasbergi originaalsemad ja huvitavamad mõtted selgemalt esile. Kindlasti väärib sellist kohtlemist näiteks artikkel „Deflatsiooniline tõde ja tõebioloogia“ (lk 54–64), kus Laasberg arendab holistlikku tõetingimuslikku tähendusteooriat, või artikkel „Rorty ja Davidson tõest“ (lk 185–202), kus ta võrdleb nende kahe tõeteooriat ja selgitab, kuidas mõlema raames saab tõrjuda Gettieri paradoksi. Ilma asjakohaste selgitusteta vaevalt need ideed väga kitsast esoteerilisest ringist väljapoole lekivad.
Niisiis on üldmulje kogumikust samasugune, nagu Laasberg ise ütleb tollase õpilase Möldri essee kohta: „Oleks ehk võinud olla lühem ja selgem“ (lk 234). Eessõnas mööndakse, et „kuna Margo oli nõudlik ja põhjalik, siis ta poleks neid eluajal ilmumata jäänud tekste sellisel kujul ise avaldanud, aga samas on see kindlasti parem kui nende tekstide igaveseks varjujäämine“ (lk 9). Ma pole küll kindel, et see nii on: kõige kokkukuhjamine jätab rohkem väärt palad varju ja nii võib juhtuda, et tehakse hoopis karuteene.
Põhimõtteliselt võivad mõtteloolisi narratiive kinnistavad tekstid tõepoolest olla lugejata viitamisobjektid. Pelgaks olemasoluks sellest piisab: „olla on olla muutuja väärtuseks“ nagu analüütilised filosoofid teavad. Aga sageli tahaks midagi enamat kui lihtsalt eksisteerida. Ka raamatul võiks olla üldiselt mingi laiem mõte kui lihtsalt olla kirjastaja raamaturiiulis olemas. Lõpetan küsimusega laiemale ringile: kumb on siis parem, kas ükskõik mil viisil olla ilmunud Leo Luksi „Vabamõtlejate“ sarjas või üldse ilmumata olla?
1 „Filosoofia ja analüüs. Analüütilise filosoofia seminar 20“, lk 17
2 Samas, lk 18.
3 Vt ka Sova, Metafüüsiliste tungide vaibutamine. – Sirp 25. VIII 2017.
4 Vt ka Sova, Küsimus määrab maailma, milles elame. – Sirp 10. VII 2020.