Niisugune varieeruvus tuleb ilmsiks siis, kui läheneme keelele instrumentaalsest, n-ö otstarbekast otsast. Ometi on keelel veel teinegi ots, kus tema otstarve pole nii silmanähtav. Igapäevases pruugis tuleb see kõigepealt välja naljade, mängude, maskeeringute kujul; iga keelega saab mingil määral peitust mängida, luisata, fantaseerida, nii et mõne aja pärast kaob tema tavaline vahendajaroll. Keel kerkib ise esile. Selgub, et keeles on veel midagi, et ta on ka omaette olemas, et tal on n-ö ontoloogiline aspekt. Seda aspekti on kõige tugevamalt tunda just vanade, nn loomulike keelte puhul: tekib tunne, et nad on kuidagiviisi olemas inimeste tahtest ja mõtlemisest sõltumatult. Seesuguse keeletundeni jõudmiseks pole vaja tunda filosoofiat, Heideggeri ega Wittgensteini.
Loomulikke keeli on maailmas kuus kuni seitse tuhat. Ühe keele kõnelejaid on keskmiselt 5000-6000 inimest. On veidi vähem kui 80 keelt, mille kõnelejaskond ületab kümme miljonit, ja vähem kui 300 keelt, mille kõnelejaid on üle miljoni. Eesti keel ei kuulu seega kõige suuremate, aga siiski suhteliselt suurte keelte hulka. Rohkem kui pool maailma keeltest (s.t üle kolme tuhande) on väiksemad keeled, millel on kõnelejaid vähem kui 10 000 inimest. Kui jääda kvantitatiivsete võrdluste juurde, tuleb välja, et eesti keele sisse mahuks tublisti üle saja tavalise keele. Kui aga arvestada aritmeetilist keskmist, oleks eesti keele sees neid „keskmisi keeli” veel peaaegu poole rohkem! Tekib küsimus, miks armastatakse meil nii väga toonitada eesti rahva ja keele „väiksust”? Kas tõesti peab iga keelt võrdlema hindi või bengali, inglise või hispaania, või koguni mandariini keelega?
Vastus on lihtne. Euroopa Liidu juhtivates riikides valitsevad keeled, mida on kaua kujundatud ühtse rahvuskeelena; need keeled on teiste Euroopas kõneldavate kõrval nii massiivsed, et enamik teisi paistab väikestena. Nii tekibki petlik mulje, et maailm on täis hiiglaslikke või lihtsalt suuri rahvuskeeli. Tõsi küll, nad on suured vaid instrumentidena – aga just instrumentaalsest aspektist on keeli kõige lihtsam võrrelda.
Hoopis raskem on keeli võrrelda ontoloogiliselt, keskendudes sellele, mis nad on omaette. Ilmub teatav sügavus, millega on raske rehkendada; ainus lahendus on kultuuriline relativism, millele antropoloogias pani aluse Franz Boas ning mis lähtub eeldusest, et iga kultuur peab olema iseendas täiuslik. Keel on sel juhul teatav kosmiline tervik, mis kannab endas jälgi väga kaugetest aegadest: ta on väärtuslikum kui mõni vana tekst, sest tekst on vaid üks teostunud võimalus, keel aga sisaldab lugematuid võimalusi, mis ei taandu tõlgendustele. Kultuurilise relativismi seisukohast on igasugune rahvuskeel alati vaid keele vähendatud mudel. Mis tahes natsionalism on alati keelevaenulik, sest ta püüab saavutada ühe keele hegemooniat, luues petliku mulje, nagu võiks mõni loomulik keel olla teistest täiuslikum instrument (äris, teaduses, kultuuris jne).
Kui nüüd küsida, kas peaksime eesti keelt pidama „suureks” või „väikeseks” keeleks, saame mitu erinevat vastust. Geograafilise asendi tõttu paistab ta praeguses kontekstis suhteliselt väike; lingvistilisel taustal on ta suhteliselt suur. Kui aga instrumentaalne roll kõrvale jätta, muutuvad need hinnangud tähtsusetuks. Pigem tuleks öelda, et keel on kõnelejate hulgast suhteliselt sõltumatu. Meie keel on meile vajalik kui pärimus. Ta on kõige esimene pärimus, millega teised pärimusekihid tulevad kaasa, sest keel on ühtlasi ka nende võti. See ongi keele esmane kommunikatsioon. Niisugune kommunikatsioon erineb tavalisest vahendajarollist, sest keel ja tema toodud sõnum on siin ühtviisi iseseisvad. Nende väärtus on puhta jaatuse väärtus, samuti nagu elu, mida ei saa põhjendada teiste väärtuse kaudu. Keel on iseendas täiuslik, ja me võtame selle täiuslikkuse omaks, nagu me võtame omaks enda elu. See ongi keele teine ots.