Konkreetset keelt ei saa kaitsta umbmääraselt. Palja rahaga lubaduste näol tulevasest riigieelarvest. Raha nimelt on võrreldamatult müüdavam kui inimese keel, pealegi on ta, ma mõtlen raha, loomu poolest keelejärgne. Keel on esmasem.
Seepärast püüab minusugune jälgida meie keele saatuses väga tähelepanelikult seda, (1) kui paradigmaatiline on eesti keel Interneti universumis ja (2) kuivõrd arusaadav on eesti keel kõiges, mis kuulub roategemisse. Viimane on mõistagi tähtsam, sest toitu puutub eranditult iga inimene. Jah, aga missuguses keeles?
Mingi paksema ajalehe vahel jõudis meiegi koju 12-leheküljeline kleebis Eesti Toit. Viimasest reast “tiitellehe” pöördel järeldub, et selle üllitise vastutav toimetaja on Põllumajandusministeeriumi avalike suhete peaspetsialist Anna-Maria Veidemann. Asjatundja ajakirjanduses juba teist põlve.
Ent – kui mulle soovitatakse eesti toitu, siis see ei vaja lisaks ka eesti naist! Pealkiri ühe artikli kohal teatab, et “Sirje Potisepp kiidab eesti rukkileiba”. Fotol selle pealkirja all pole mingit leiba. Seal on Eesti Toiduainetetööstuse Liidu juht üles võetud sidrunkollases kostüümis, valamas mingis ametiruumis Largo tomatimahla. Ametiruum see on, sest keegi ei hoia köögis paberite klammerdajat. Paar lehekülge enne teda esineb pealkirja “Eesti toit on osa eesti kultuurist” all põllumajandusminister Ester Tuiksoo. Tema ei vala fotol oma (?) sõnade juures midagi ega söö üldse. Tema hoiab seal aiateibast kinni.
Ma ei läheks aasimisest kaugemale, kui poleks pidanud sedastama kaht konfliktset tendentsi. Üks avaldub soovis/tahtmises kaitsta eesti keelt kui üht meie eksistentsiaalset alust. Teine väljendub üleskutsetes süüa tingimata eestimaist. Kaheldamatult on mõlemad rahvuslikud põlisväärtused. Kuidas aga sel juhul mõista eelmise aasta lõpul mitmel pool läbi jooksnud teadet, et eesti rahvustoiduks tikub või pürib pardipraad? See juba on bretooni rahvustoit, mille kõrvale juuakse siidrit. Tuleb nii välja, et oma uue rahvustoidu varastame tegelikult Inglise kanali äärest: prae bretoonidelt läänemal, joogi prantslastelt idamal. Kuid kõigepealt: milleks meile veel üks rahvustoit, kui me niikuinii ei paastu ei vene õigeusu ega islami kommete kohaselt? Meid on umbes miljon. Milleks meile mustmiljon rahvustoitu?
Mingem detailsemaks.
Tähtveres on kõikide meie linnaosade hulgas tehtud eestikeelset sõnavara ilmselt kõige rohkem. Mitte igast siinsest toidupoest ei saa te osta aga pooleliitrist purki, mille sees on Rootsi salat ja peal seesama hanejalgades. Kuna valida pole rohkem kui paari poe vahel, siis ühest leiategi niisuguse purgi. Mida ta sisaldab, on kirjas nii eesti kui vene keeli. Sõna “Supilinna” sisukorras on ainult eestikeelne. Teatavasti on Supilinn see osa paremkalda-Tartust, mis jääb ühtpidi Tartu laululava ja ülikooli botaanikaaia ning teistpidi Tähtvere ja Emajõe vahele. Kauaaegne agul, mis paljudel kinnistutel seda enam ei ole. Kahtlemata süüakse agulis ka salatit, aga kindlasti veel rohkem tangu- või tatraputru või kirvesuppi. Supilinlane peaks olema väga noobel, kui ta läheks Herne tänava poest ostma Supilinna Rootsi salatit!
Valmistatud on see salat aga hoopiski Põlvas. Kuid jälgigem mitte firmat, vaid salati sisu: värske kurk, sibul, joogivesi, äädikhape, taimne õli, suhkur, keedusool (kuni 2%), maitseained. Enam-vähem ühemõttelised on selles loendis ainult suhkur ja sool. Taimne õli? Mis taimest ja kust see õli on toodud? Äädikhape? Kui kange? Joogivesi? Arusaadav, et joogivesi pole sama mis limonaad ja vaevalt tuuakse Põlvasse salatite segamiseks vett Värskast, veel vähem Põlva surnuaialt. Ent mida see sõna ütleb, kui ta ei ütle midagi? Värske kurk? Kas kasvuhoonest või avamaalt?
Mul pole mingit põhjust tähte närida. Vaatame siiski kõrvale. Siinsamas Tähtveres on müügil teinegi Rootsi salat, nimelt Poola oma. Eestikeelne kleebis poolakeelse etiketi teabega purgi tagaküljel näitab ära sellegi salati sisu: kurk, porgand, sibul, keedusool kuni 1,5%, suhkur, äädikas. Mida on sellises koostises rootsipärast? Väljaspool salatit võiks rangelt rootsipärane olla ainult hapuks ja roheliseks läinud kala, mida porgandiga kokku vist ei pane.
Asja huumoriga võttes võib muidugi aru saada, et Rootsi salati retsept lubab ka variante. Tõepoolest serveeritakse Rootsi salatina ka lahtiselt, ilma konservipurki avamata, kausist segu, kuhu lisaks kurgile ja muule kuulub ka külmalt suitsutatud singi imeõhuke viil, lõigud grillitud kanast ja majonees. Niisugust juba konserviks ei tee!
Järelikult pakutakse meile rahvus- või lokaalse omapäraga toidu pähe tihtipeale niisugust kraami, mis tegelikult võib olla täielik surimuri. Kujutlege pikkust ja meeleolu selles sabas, mis tekib kassas säärase ostja taha, kes hakkab klienti teenindavalt kassiirilt uurima, mida miskisugune purk ikka sisaldab, ja selleks, et olla veelgi kindlam, võtab välja luubi ja asub ise kõiksuguseid sõnu ja tähistusi veerima. Maha teda ei lööda, aga ükski ei taha teda ka poes näha. Võta oma mögin ja kao!
Rahvuslik julgeolek rajaneb rohkem usaldusel kui relvadel. On põhjusi, miks usaldus meie endi keskel on juba pikemat aega löögi all. Need põhjused ei ole tingimata subjektiivsed või erakondlikud. Pigemini asuvad nad niisuguses koolmekohas, kus ühele kaldale jääb see, et me ei tohi elada nõnda, nagu nõukogude kord jätkuks, ja teisele see, et meil tuleb elada niiviisi, et Eesti Vabariik jätkuks. Suuresti on see ka keeleküsimus ja kuna igasugune keel algab kustki, siis muu hulgas algab ta ka müügil toiduainete ja söökide-jookide nimedest.
Veelgi praktilisemaks minnes – olgu meil oma Rootsi salat! Olgu neid või mitu, kuid olgu nad siis ka säärased, et koguni rootslane ise tuleb oma salatit sööma just Supilinna, kuna Stockholmist ta sellist ei leia. Ja olgu selle salati tarvitamisõpetuses kogu tekst ka õige! Kui parteikohuke, siis kuidas seda keskerakondlikult süüa, ja kui kohuke ilma ambivalentsete rekvisiitideta, siis mida võiks juua kõrvale.
Küsimus pole nii väga selles, et poolakeelsele Rootsi salatile on väga pisikeste tähtedega eestikeelne tekst kleebitud purgi “tagahoovi”. Kui toit on sassis juba enne suhupanekut, kui segamini ta siis veel kõhus läheb? Paraku ulatub see probleem ka võimu tasandile.
Sest näiteks: kuna meie presidendil on abikaasa, siis milleks meile veel tema ise esimese leedina? Seegi silt on vale! Kui see silt oleks õige, peaks sümmeetria poolest olema paigas ka “esimene härra”. Niipea kui meile tekib “proua president”, muutub sõnapaar “esimene härra” aga mitmetähenduslikuks. Kui tekib aga juba esimene “preili president”, siis kust me võtame “esimese poiss-sõbra”?
Eesti ja üldse rahvustoitude konstrueerimisega põhimõttel “nagu teile meeldib” ei tohi muutuda maanteeröövliks. Muidu süüakse meid ära. See käib ka keele kohta.
Tähtveres 2006/2007