Tegelikult pole selles keelekasutuses midagi uut. Sõpradega õlut juues ja asju arutades on igaüks kasutanud hoopis vängemaid väljendeid. Ja keegi pole õiendanud. Asi pole ka Eesti eripäras. Helsingi ülikooli peahoone WCs leian ma kabiini seinalt alati mõne loosungi, mis kutsub üles võitlema soomerootslaste ja nende keele vastu. Keegi ei kraabi neid maha ega värvi iga nädal uksi üle.
Asi pole ka selles, kes võib. Eesti ja Soome erinevad üksteisest ropendamise viisi poolest: paganatest eestlased eelistavad usulisi sõnu, usklikult kasvatatud soomlased suguelundeid. Viimaste aastate lemmiksõna on „vittu”. Kord bussiga koju sõites lugesin ma kõrvalpingil istunud kahe koolitüdruku peale 10 minuti jooksul kokku 30 „vittu”. Ja see pole kindlasti mingi rekord. Niisiis: alati on sõimatud, ropendatud, loobitud ärritunud hinnanguid. Erinevused on vaid situatsioonides. Ja siin on kolm olulist taustamõjurit: suuline/kirjalik kõne, inimese sotsiaalne taust ja argine/avalik olukord.
Miks siis suheldakse netis kirjalikult nii, nagu muidu tehakse suuliselt? Ja miks käib avalikus netis jutt nagu argivestluses? Suuline keel on alati lahtisem, emotsionaalsem, teravam. Ja see kehtib ka avaliku suhtluse kohta. Iga ajakirjanik võib tuua näiteid, et mingi tegelane on soovinud oma ütlusi paberilt lugedes neid paaniliselt muuta, sest kirjas mõjub jutt hoopis teisiti. Ja suurem osa on kogenud, kuidas avalik suhtlus sunnib sõnu alla neelama või hammaste taga hoidma.
Suuline suhtlus on enamasti spontaanne vahetu dialoog. Ja vastupidi: spontaanne vahetu dialoog oli aastasadu põhiliselt vaid suuline. Kirjas võis see ette tulla ehk siis, kui kaks õpilast üksteisele tunnis kirjakesi saatsid (igav! õps on loll!). Just siin on netipööre väga radikaalne. See on loonud esmakordselt ajaloos kirjaliku keeleregistri, milles suheldakse vahetus spontaanses dialoogis. Olgu netikommentaarid või MSNid vms. Ja uus register tähendab paigale panemata keelepiire.
Suhtlus on ikka olnud selline, kus sotsiaalne taust ja selle mõju keelele oli selgelt paigas (mäletate, Eliza Doolittle?). Internet on loonud maailma, kus suhtlevad nimemärgid, kus inimesed loovad endale uusi sotsiaalseid identiteete. Ja mask teeb vabaks. Mitmed näitlejad on eraelus suhtlusprobleemidega inimesed, alles lava vabastab nad. Nii võib arvata, et netisõimajatel on samuti suhtlusprobleeme. Ja anonüümsus seostub alati massiga, kus tavaline, sõbralik, tore inimene võib muutuda tapvaks robotiks.
Internet on laiendanud märkimisväärselt avalike situatsioonide piire. Palju sellest, mis varem oli argine, on nüüd avalik, kas või lehelugude kommentaarid, mis varem jäid koju ja kõrtsi. Ja sõimuteksti ruum on avardunud peldikukabiini seinalt lõpmatusse.
Samas, avaliku situatsiooni piirid on hämarad ja isegi vastuolulised. Nende taga on lihtsalt vaikiv ühiskondlik lepe, mida mitte kõik alati ühtmoodi ei taju. Kui ma parandan sõpradega kodus maailma, siis ei ole see kindlasti avalik suhtlus. Aga kõrtsis? Kuigi see on avalik koht, ei taju osa inimesi seda hoopiski mitte. Ja üldiselt ei tule ka naaberlauast keegi ütlema. Veel enam, avaliku käimla seina ei tõlgenda ühiskond kohana, mida peaks mitteavalikust keelest puhtana hoidma. Nii on kindel, et osa inimesi ei taju ka oma lugu arvutisse toksides, et nad kirjutavad avalikkusele.
Niisiis: Internet on löönud meie suhtluspiirid ja alateadvuses istuvad arusaamad keelekasutusest tugevasti segi. Läheb aega, enne kui need uuesti paigale saavad. Ja samas käib pidev võitlus selle nimel, kuhu need piirid sellessamas netis tulevad. Ja ühtlasi selle nimel, kuidas muutuvad neti mõjul muude situatsioonide piirid.
See ei ole demokraatia ja tsensuuri võitlus, see on midagi hoopis sügavamat ja olemuslikumat. See on võitlus sotsiaalse tausta mõju vastu, spontaansuse eest, avaliku maailma piiri laiendamise nimel. See on võitlus selle nimel, kuhu tuleb Internetis piir, mille ületamisel hakatakse ütlema: hoia keel klahvide taga.
