Ma ei tea, kas keegi on kunagi varem eesti keele kohta näituse teinud. Küll tean, et maailmas on viimasel ajal asutatud mitmeid keelemuuseume või toodud keel ajaloomuuseumisse. Mitmed tuttavad on käinud pisikeses leedu keele muuseumis ja vaimustunud selle mõnusalt lapselikust mängulisusest, kui saab liiva alt sõnade tähendusi välja kraapida ja sõna päritolu ilmub tema taha varju kujul. Mõni on ehk vaadanud Internetist Saksa ajaloomuuseumi suure keeleosakonna ranget tühjust.
Miks nüüd? Ilmselt varem lihtsalt puudus suur osa keele serveerimise võimalusi. Aga võib-olla on mõjuriks ka see, et kujunevas virtuaalses globaalses kihelkonnas (mitte külas) ähvardavad pisemate naaberkihelkondade elanike murrakud seguneda millekski uueks, mille kohta murdeteaduses on käibel nimi mixed või fudged lect.
On kuidagi kummaline kõnelda keelest muuseumis. Muuseum on teatavasti koht, kus näidatakse esmajoones ammu kadunud aegu ja proovitakse vaataja mälus ellu äratada seda, kuidas elati sajandeid tagasi, seda, kuidas maaliti sajandeid tagasi, seda, millised olid dinosaurused, kes elasid miljonid aastad tagasi. Muidugi, seal näidatakse ka praegu elavaid loomi, aga surnud olekus ja täistopituna. Seal näidatakse ka elavate kunstnike töid, aga autor saab nende kaudu kanoniseeritud staatuse – ja muudetakse sellega samuti teatud mõttes topiseks.
Nii on paratamatu, et ka keelenäitus muuseumis on midagi samalaadset. See näitab kadunud maailma, topiseks tehtud maailma. Loomulikult püüavad näituste tegijad asju ellu äratada, sest lootus, et vaataja hüpnotiseeritud pilk seda teeb, on ammu läinud luhta. Ta teeb seda, kuid vaid harva ja väheste asjade juures. Sellel näitusel saab muu hulgas kuulata eesti murrakuid. Igaühest vaid pooleminutise killukese, aga siiski peaaegu kõiki murrakuid, nii nagu eesti murdeteaduses on neid kihelkondade kaupa esitatud. Vaid Paide puudub. Miskipärast ei olnud selle kohta salvestust.
Ma kuulasin neid rohkem kui sadat murrakut esimest korda elus niimoodi koos, mitmeid kordi ja ühtejärge. Ausalt öeldes ei tea, kas keegi on kõiki murrakuid koos läbi kuulanud, sest sellist andmebaasi, kus kõiki oleks saanud korraga kuulata, polnud mina varem näinud. Igatahes oli see fantastiline kogemus.
Iga murdeuurija teab, et murrakute piir pole tegelikult are ja kihelkond on vaid kokkuleppeline silt, aga alles kuulamine toob selle välja. Liigud mööda kaarti ja kuuled, kuidas keel püsib ja kuidas ta muutub. Sellele lisaks tulevad muidugi kadunud maailma killud oma elude ja tööde, looduse ja inimeste, krattide ja kodukäijate, naljade ja kurbusega. Koos nendega liiguvad aga inimeste hääled, nende intonatsioon, rääkimisviis, tempod ja pausid, kogu see tõelise keele kirevus. Ja olulisim: kõikide keelehooldajate püha lehm, ainus ja õige eesti keel, laotub laiali, aga mitte ei killustu tükkideks, vaid toob esile oma struktuuri otsekui mikroskoobi all.
Sel näitusel on kast, mille pealt leiab sõnade eesti keelde tulemise loo, ja kast, millest leiab eesti grammatika muutumise loo. Need on vaid katked keerukast keele muutumisest ja suur osa sellest pole mitte tegelik kõneldud või kirjutatud keel, vaid keeleuurijate teooriate alusel rekonstrueeritud keel. Aga olulisim – selline keelepilt on midagi täiesti vastupidist murrakute kuulamisele. Pisikesel pinnal kihutab keel läbi tuhande aasta ja jõuab lõpuks sinna, kus oleme meie. See on ülimalt tihendatud keel. Võiks öelda, keel makroskoobi all.
PS Muuseas, igaüks saab näitusel ka ise midagi teha: arvata ära murdeid, panna sõnu osadest kokku ja teha ise sõnu nagu Johannes Aavik.