Pea kümmekond aastat eurovisiooni lauluvõistlust kommenteerinud Juur ja Kivirähk olid teinud taas vägeva eeltöö. Milline lugemus, millised pöörased seosed, milline sõnademäng! Kohati varjutas meistrite sõnaline osavus koguni võistlustel osalenute vokaalpartiid, mõnede riikide ponnistused ei jõudnudki kuulajateni, aga see võis olla ka vanade võitluskaaslaste taotlus eraldamaks varakult terad sõkaldest. „Rahva oma kaitse” saates ei kõlanud Makedoonia, Bosnia ja Hertsegoviina ning Norra laul, kes jäid vastavalt 13., 18. ja 26. kohale. Erinevalt mõnest varasemast aastast ei kaldunud duo sedakorda äärmustesse, pigem oli eetris paar parajuslasi, kes soovitasid „pitsitamisega” piiri pidada (Juur meenutas Led Zeppelini trummarit John Bonhami, kes pärast 40 pitsi siit ilmast lahkus). Poolfinaali ajal sattusid vembumehed ka korra kimbatusse, kui avastasid, et Postimehe Elu 24 kõik nende kalambuurid lugejateni toob. „Kelle jaoks on vaja meid online-meedias refereerida?” imestas Kivirähk. Ja vastas ise: „Ilmselt kurtide.”
Vikipeedia andmetel on Marko Reikop Eurovisioni lauluvõistlusi kommenteerinud alates 1998. aastast. Seega on meie rahvusringhäälingu meelelahutussaadete ühel lipulaeval 15aastane aukartustäratav kogemuspagas. Juhan Paadami ajal kommenteeris Reikop lauluvõistlusi kohapeal, viimasel ajal on ta seda teinud stuudioseinte vahelt. On see rahvusringhäälingu kokkuhoiupoliitika? Tõsi, enne lauluvõistlust võimaldati Reikopil korraldajamaa vaatamisväärsustega tutvuda, millest sai osa ka kirglik „Ringvaate” vaataja. Telestaar sai nautida Aserbaidžaani rahvuskööki, kohtuda kohalike kuulsustega, kiigata kirikusse ja näha oma silmaga Engelbert Humperdincki. Seda on aga silmaringi avardamiseks vähe.
„Mind näiteks riivas, kui Eesti kommentaator Marko Reikop nimetas vahvaid udmurdi memmesid „vene vanaemadeks”. See on sama jõhker rumalus, nagu mõne läänlasega kokku puutudes kuulda, et eestlased on ju ka venelased,” kurjustas Jürgen Rooste juba enne poolfinaale (Maaleht 24. V). Reikop seda artiklit paraku ei lugenud, sest uhkustas finaalis pärast idanaabri laulu, et on isiklikult nende raudhammastega vene memmedega kokku puutunud.
Laulude ajal Reikop vahele ei rääkinud, stuudios valitses harras vaikus. Reikop edastas halvas tõlkes lauluvõistluse ametliku info ja seetõttu jäid kommentaarid minimalistlikuks: laul on pühendatud kõigile, kel on raske (Albaania); laulja armastab eurovisiooni, aga peale selle ka maalimist ja sporti (Kreeka); ta pabistab ja selle vältimiseks sööb magusat (Saksamaa); teeb tervisejooksu ja kuulab eurovisiooni laule (Malta); on võimeline tegema 40 kätekõverdust (Serbia); lilled toovad talle õnne (Ukraina). Leedu laulu puhul rahustas Reikop vaatajaid, et laulja on kahe jalaga maa peal. „Ta teeskleb pimedat, ärge tema poolt hääletage!” agiteeris samal ajal vastukaaluks raadioeetris Kivirähk.
Nii paradoksaalne kui see ka pole, olid Juur ja Kivirähk Reikopist sel aastal ükskõiksemad. Neil polnud sooja ega külma, mis mulje me endast Euroopale jätame, nad ei muretsenud üleliia ka selle pärast, mitmendaks Ott Lepland finaalis jääb. Samal ajal pabistas Reikop eestlaste maine pärast ja tegi kihutustööd: „Hea oleks, kui meie hääletajate arv oleks soliidne. Kiirustage, igalt telefonilt saab 20 korda helistada. Kui olete helistanud 18 korda, kasutage allesjäänud võimalused ära!” Pettumuse valmistasid Reikopile Taani ja Gruusia, kes Eestile punkte ei andnud, Juur ja Kivirähk olid siis ametis ja ei pannud seda kurba momenti vist isegi tähele.
Aga lõppkokkuvõttes läks ju meil hästi. Kuuendast kohast ettepoole oleme tulnud vaid neljal korral, viimati kümme aastat tagasi. Ja andeka inimese esiletõus on alati sündmus, eriti väikerahvale. Viimast aimas ette juba enne lauluvõistluse finaali Raul Rebane (Eesti Päevaleht 26. V). Koolitajat ja strateegilist nõustajat tasub kuulata!