Pärast seda, kui evolutsionismi klassikud, inglise antropoloogid Edward Tylor ja James Frazer külvasid oma monumentaalsed tööd soome-ugri usundi näiteid täis, hakkas järgmine põlvkond soome-ugri teadlasi omakorda kasutama evolutsionistlikku skeemi. Soome-ugri maailmapildi ja rituaalide ühtse algupära tuvastamine olid teadlaste huviorbiidis nii enne kui ka pärast evolutsionistliku käsitluse võidukäigu algust. Kultuurievolutsionismi sõnastamine oli andnud tollastele teadlastele uue vahendi nende sidemete kinnitamiseks.
Vanade mõtete kordamine
Osa teemasid oli päevakorral nii enne kui ka pärast kultuurievolutsionismi ideede levikut.
Soome keeleteadlane ja etnograaf Matias Aleksanteri Castrén väitis, et iidse soome-ugri ühiskultuuri üheks tõestuseks on matmiskombed. Castréni järgi matsid lõunasölkupid oma surnud kääbaskalmetesse, mida nad nimetasid laed. Castrén liigitas selle kalmetüübi „tšuudi kalmeteks“. Samasuguseid kalmeid tundsid ka põhjasamojeedid, handid, saamid, soomlased ja „teised seotud hõimud“.1 Castréni järeldusi tšuudi kalmete kohta kinnitas hiljem ka sugulasrahvaste uurija Kustaa Fredrik Karjalainen.2
Arutledes soome-ugri rahvaste rituaalide üle tõmbas Castrén samalaadseid ambitsioonikaid paralleele. Karjalainen, kes avaldas fundamentaalse ja paljude võrdlustega käsitluse obiugri usundist, rakendas siinjuures teistsugust lähenemist. Ta analüüsis obiugri usulisi tseremooniaid eeskätt vahetute naabrite (samojeedide, venelaste, komide, tatarlaste) rituaalide valguses. Samuti vaagis Karjalainen handi ja mansi animistlikke tavasid vene õigeusu ja islami mõjuväljas.
Vahel kõrvutas Karjalainen ka omavahel kaugete soome-ugri rahvaste riitusi. Arutledes hobuseohverduse üle hantide ja manside seas, märgib ta, et ajalooandmed kinnitavad sellesarnase taia tuntust ka ungarlaste juures. Sellele võrdlusele toetudes oletas Karjalainen, et kauges minevikus viisid ugri rahvaste (hantide, manside ja ungarlaste) ühised esivanemad läbi sarnaseid rituaale.
Karjalainen kõrvutas ka koertega seotud arusaamu, esivanemate kultust ja matusekombestikku obiugrilaste ja ungarlaste seas. Näiteks väitis Karjalainen, et surnud esivanemate kostitamise sarnane tava ungarlastel ja obiugrilastel pärineb proto-ugri või isegi proto-soome-ugri ajast. Tema arust olid ühesugused ka mitmed obiugri, soome, ingeri, karjala ja saami matusekombed ning nendega seotud uskumused. Karjalainen pidas sarnaseks ka obiugri, soome, eesti ja saami „maagide“ praktikat. Ühised hingekujutelmad, esivanemate kultus ja šamaanirituaalid moodustasid Karjalaineni meelest soome-ugri kultuuripärandi ürgseima kihistuse. Mõned Karjalaineni mõtted kordavad jällegi Castréni võrdlusi (näiteks šamaanipraktikaga seotud muljete osas). Kultuurievolutsionismi ilmumine teaduse lavale ei kõigutanud soome-ugri uuringute suunda, ent näitas ajastu kontekstis, et teadlased pole eksiteel.
Kolmnurkne evolutsioon
Sarnaste joonte rõhutamine soomeugrilaste usundis kinnitas XIX ja XX sajandi alguse teadlaste argumenti meie hõimlaste olemuslikest sidemetest. See side oli eriti tähendusrikas geograafiliselt kaugete rahvaste vahel, mis andis teadlaste arust just soomlastele, ungarlastele ja Siberi omadele suurema rolli soome-ugri etnogeneesi mudelis. Kauged seosed hämmastasid teadlasi, ent viimistletud soome-ugri kultuurievolutsiooni mustri joonistas 1898. aastal välja Ungari etnograafiamuuseumi esimene direktor János Jankó. Järgnev mõtisklus on hiljem kuulsaks saanud Jankó kolmnurga kontseptsioonina.
„Soome-ugri rahvaste edelapoolseimad esindajad on ungarlased, loodepoolseimad soomlased (koos saamidega) ja handid on idapoolseimad. Kui ma õpin hante tundma sama hästi, kui ma tunnen ungarlasi ja soomlasi, saan ma tuttavaks hiiglasliku soome-ugri kolmnurga kolme nurgaga. Tüpoloogia vaatepunktist tähendab see minu jaoks seda, et soome-ugri elemendid kõigi teiste, nende kolme punkti vahel elavate soome-ugri rahvaste etnoloogias ilmselt ainult rikastavad kolme nurgarahva poolt antud tüpoloogiliste seeriate sisemisi detaile.“3
Mõte, et need kolm piirkonda – Soome, Ungari ja Lääne-Siber – on soome-ugri rahvaste seoste märkamisel erilise tähtsusega, esineb hajutatult juba Edward Tylori uurimuses.4 Jankó pakkus aga välja spetsiifilise soome-ugri kultuurilise arengu mudeli. Arusaama, et kuigi soome-ugri põhjarahvad on Euroopa omadest erinevad, on nad meiega seotud evolutsioonilise sideme kaudu, peegeldab ka esimene eesti õpetlase ülevaade soome-ugri rahvastest. Matthias Johann Eisen on kirjutanud 1911. aastal:
„Nagu põhjamaa loodus, kelle hõlmas suurem jagu sugurahvaid elab, kängus seisab, nii seisab seal asuvate rahvaste edenemine ja haridus kängus. [—] Ainult kaks rahvast – soomlased ja magyarid – on jõudnud ise oma iseloomu alal hoida, ilma et haridus sellesse raskeid haavu oleks löönud.“5
Karjalainen oli üks väheseid oma aja soome-ugri kultuuri uurijaid, kes viitas hantide kultuurilise arengu käsitlemisel Tylorile. Oma mõtete allikatele osutamine polnud tollal kombeks. Seetõttu ei leidu kirjanduses kuigi palju otseseid vihjeid evolutsionismi teooriale. XIX ja XX sajandi alguse õpetlased olid siiski veendunud soome-ugri ühtsuse idees. See veene ilmnes eriti tähendusrikkalt üksteisest kaugel elavate rahvaste võrdlemisel. Teadlaste entusiasm kaugete seoste otsimisel näitab, et arusaam iidsest soome-ugri ühtsusest oli tugev, nagu ka arvamus, et soomeugrilased on toetunud ühisele usundile.
Sellised mõtisklused olid kooskõlas ka tollal rahvusvahelises teaduses toimuvaga.
Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.
1 М. А. Кастрен, Путешествие по Лапландии, Северной России и Сибири в 1838–1844, 1845–1849 гг. СПб. 1860, lk 306–307.
2 Karjalaineni kirjeldused on võetud raamatust: Kustaa Fredrik Karjalainen, 1918. Jugralaisten uskonto. (Suomensuvun uskonnot, 3). Porvoo 1918, 32–33, 53, 57, 76–77, 81, 100–110, 117–122, 218, 407, 560–563, 601.
3 János Jankó, Utazás Osztjákföldre 1898. Budapest 2000, lk 240.
4 Tylori kirjeldused on võetud raamatust: Edward Burnett Tylor, Primitive culture: Researchers into the development of mythology, philosophy, religion, language, art, and custom. Vol. 2. London 1871, lk 245, 310–311, 351–352.
5 Matthias Johann Eisen, Eestlaste sugu. Tartu 1911, lk 232-233.