Saskia Boddeke kuraatoriprojekt „Seks ja meri“ Lennusadamas kuni 19. I 2020, projektijuhid Annette Mosk (Luperpedia Foundation), Mihkel Karu, Teele Siig ja Ruth Ristmägi.
Näituse „Seks ja meri“ keskmes on videoteos, mis koosneb peamiselt kümne eri eas meremehega tehtud intervjuudest, kus teemaks merelolek ja seks. Videoteose ümber on koondatud installatiivne keskkond, mis haakub sellega ühel või teisel moel temaatiliselt. Ruumis on nii merendusse (veega täidetud anumad, laevamudelid jms), aga ka meremeeste seksuaalelusse puutuvaid objekte. Lennusadamas avatud versioonile on lisandunud veel üks osis, installatsioon „Kiri pudelis“, mis koosneb aastatel 1915-1916 Hiiumaa meremehele Markusele noorte soome naiste läkitatud kirjadest, mõningatest fotodest, kirjadel põhinevast videoteosest ning kunstniku loodud 2500 pudeliga installatsioonist.
Meremuuseumi loodud keskkond on lokkav, külluslik väljapandud esemete arvu ja mitmekesisuse poolest. Näituseruumis oli tunne, et viibin korraga wunderkammer’is (või siis omaaegset õhustikku matkivas kurioosumite poes) ja bordelliatmosfääriga flirtiva sisekujundusega meelelahutusasutuses. Minu meelest on see super, et läks pisut aega, enne kui hakkasin aru saama, milline osa eksponaatidest on ajalooline, milline enam-vähem praegusaegne. Päriselt see ei õnnestugi. Tegelikult pole see ka väga tähtis, sest näitusel on ühendatud teadlikult ajalooline ja nüüdisaegne, fakt ja fiktsioon. Muuseum ise on samuti mitmeid kordi rõhutatud, et eelkõige on tahetud pakkuda publikule emotsiooni. „Seks ja meri“ on silmanähtavalt teatraalne – on ju Boddeke teatri- ja filmilavastaja. Mina eelistangi alati hermeneutikale erootikat, tahan, et kunst puudutaks esmajoones emotsionaalselt, sest mudeldada jõuab hiljem kodus ka.
„Seksi ja merega“ on kuraator alustanud igal juhul keerukast punktist: teda on huvitanud, kuidas teha nähtavaks kellegi teise iha seda sensatsioonilisena esitlemata ning kas ja kuidas saab anda edasi midagi niivõrd kehalist stampide ja liigse romantiseerimiseta. Kõik seksi puutuv vahendab vältimatult ka fantaasiat, milles on ühtaegu stampe ja isikupära.
Keha ja asi. Videointervjuudele ja kirjadele ehk vahetule kogemusele lisaks on Boddeke ehitanud installatsiooni üles ka esemetele, mis kas on või ei ole autentsed ning mis kas on või ei ole rekvisiidid. Afektile ja emotsioonile rõhuvad need igal juhul. Osa eksponaatidest toovad mulle meelde mu enda kehalisuse (emotsiooni ei saada vaid rändava pilgu abil): vitriinis on meditsiini-instrumendid ja suguhaiguste tagajärjel tekkinud tervisekahjustuste võrdlemisi graafilised kujutised, aga ka raikaladest valmistatud müütilised basiliskid ning tükike tätoveeritud inimnahka. Esemed, mida annab kergesti kurioosumitena eksponeerida, teevad mind vaatajana ka iseenese suhtes ettevaatlikuks – kas mul on meeles neid empaatiaga vaadata? Mõnes mõttes toimivad objektid oma taktiilsusega vahetu kehalisuse edasiandmisel ehk pareminigi kui (kunstilised) kujutised.
On esemeid, mis olevat kas meremeeste fantaasiat ergutanud, näiteks sümbolitena toimivad taimed või teised organismid, või siis meremeeste endi loodud ja nende fantaasiat kandvad objektid. Viimaste hulka kuuluvad näiteks erootilised nikerdatud esemed, aga ka – minu vaieldamatud lemmikud – vene tähestikuga trükimasinal tehtud pildid (näevad välja umbes nagu ASCII-kunst). Ühel on kujutatud võrdlemisi realistlikult sadamalinnas kohatud Dudu-nimelist (alasti) tüdrukut, teisel naivistlikumas laadis näkineidu, kes soovib „хаппи мид винтер!“ <3.
Peale selle, et esemed kannavad fantaasiaid, aitavad need paigutada näituse tegelased sotsiaalsesse konteksti. „Seksi ja mere“ üks keskseid motiive on XIX sajandi lõpu Inglismaa töölisklassi hulgas väga populaarne Staffordshire’i keraamikatööstuses tehtud koerakujude paarik. Nende masstoodetud kujukeste paigutus aknal (kas näod või seljad vastamisi) olevat andnud meremeestele märku, kas prostituut on parajasti vaba või mitte. Koerakesed olid populaarsed ka Skandinaavia meremeeste hulgas. Niisiis – tegu on eelkõige töölisklassi hulka kuulunud inimeste maailmaga. See on päris oluline moment, mida meenutada, kuna meremeeste elu käsitletakse sageli romantiseeritult. Selles väljapanekus ei ole tegu lõbusate madrustega juturaamatust.
Keha ja keha. Kindlasti on ka romantikal „Seksi ja mere“ temaatikas oma koht ning näituse kontekstis tundub see olevat tõhusam vahend publiku haaramiseks. Romantilises võtmes on ehk temaatikat lihtsam edasi anda, mõista, sellega samastuda. Ilmselt suurelt jaolt seetõttu ongi näituse Eesti versioonile lisatud kirjade osa osutunud niivõrd populaarseks.
Sellega seoses olen küsinud endalt nii näituse vaatamise ajal kui ka hiljem korduvalt, millisel määral ja kuidas saab üldse samastuda nende inimeste kehaliste kogemustega, kes on minust lõpmata kauged ajas, ruumis, samuti olustiku poolest. Osadus kellegagi ulatub mingi piirini, aga mis saab edasi? Seksuaalsusest räägitakse tihtipeale kui millestki inimesele igiomasest, ometigi muudab kultuuriline ja sotsiaalne kontekst seda palju ja väga spetsiifiliselt.
Näitus „Seks ja meri“ on eklektiline: kokku on toodud lood praegusest ajast, viited XIX sajandile ja meremeeste kogemused igalt poolt maailmast. Mingis mõttes järgivad need lood sama narratiivi, kuid ometi erineb videoteoses intervjueeritud noormeeste ja näiteks Esimese maailmasõja ajal merd sõitnud Markuse seksuaalne maailm võrdlemisi palju. Lugesin uuesti üle Andreas Kalkuni Müürilehes ilmunud artikli „Talurahva seksuaalelu mõistatusi“, kus ta kirjeldab Eesti folkloori näitel talurahva seksuaalelu ja seda, kui palju mõjutavad meie tavad seda, kuidas minevikku näeme. Näiteks toob ta praeguse inimese vastakad tunded, kui too seisab silmitsi seksuaalelu puudutavate kirjelduste käredusega. Näitusel „Seks ja meri“ aga puudub mõneti ootamatult meremeestega seostuv järsk maneer. See on asendatud märksa pehmema teatraalsusega.
Seda teatraalsust kannab ennekõike näituse keskmes oleva meremehe (seksuaal)partneri kuju, näituse kontekstis enamasti prostituudist naine, meespartnereid puudutatakse põgusalt vaid videos. Paljuski on seksitöötajad kaasatud näitusele esemete kaudu. Nad on kohal piltidena ning üsnagi stereotüüpsete prostituudi rollile viitavate esemete vahendusel: sukad, korsetid, punased kingad, suleboad, õlid, libestid, käerauad, piitsad, aluspesu jms. Nad on tummad ja eristamatud, nende juurde kas sõidetakse ise või sõidutatakse nad bussiga laeva. Tõdetakse küll, et nad on maailma paigus erinevad, nende eksotiseerimine on fetiš, aga see tekitab ka võõristust. Seksitöötajate kunstilise kujutamise ja reaalse elu irdsuse küsimus on üles kerkinud ka näiteks ukiyo-e ehk Jaapanis XVII–XIX sajandil levinud hedonistlikku linnaelustiili, sh erootikat ja kurtisaane kujutava kunsti puhul. Hiljuti Chicago kunstiinstituudis toimunud suurt ukiyo-e näitust saatsid üleskutsed avada praegusele vaatajale idealiseeritud iluduste ehk kurtisaanide reaalne elu.
Mõnevõrra teistsugust partneri tüüpi esindavad meremees Markusele saadetud kirjade autorid: tegu on sotsiaalselt mitte nii marginaalsel positsioonil naistega, kes kõnelevad näitusel oma hääle ja kohati ka näoga (fotod). Kirjadest kumavad läbi naiste ootused ja lootused ning igapäevaelu. Suuresti seetõttu on nendega kergem samastuda ning hõlpsam arutleda nende naiste valikute ning selle üle, kuivõrd on sõda neid mõjutanud. „Kiri pudelis“ on näitusele väga hea lisandus ja toob teemasse uue perspektiivi.
Selle artikli kirjutamise ajal lugesin ühtlasi Jordy Rosenbergi raamatut „Rebase pihtimused“ („Confessions of the Fox“, 2018), lugu legendaarsest XVIII sajandil Londonis tegutsenud murdvargast Jack Sheppardist ja tema kaaslasest Edgworth Bessist, transmehest ja Lõuna-Aasia päritolu prostituudist. Raamatut läbib küsimus, kuidas käsitleda keha ja seksuaalelu mõttetut sensatsiooni loomata. Ma ei taha väita, et Boddeke oleks vastupidist teed läinud: „Seksi ja mere“ visuaalsele dramaatikale vaatamata on teemale lähenetud võrdlemisi hillitsetult. Näituse külastaja ei ole õnneks sunnitud olema tunnistajaks ainult hoiatavatele lugudele või pikantsetele vahejuhtumitele. Tähtis on jätta ruumi sensuaalsusele, mis ei kirjuta ette ega tõmba maha ning annab koha kujutlusvõimele. Ja kui näitus on #mood ja ma päris igal sammul #same ei vasta, siis ikkagi – I’m here for it!
