Millalgi oktoobris ja november 2005

…erinevalt kirjanikest, on mõned raamatud lugemiseks liiga õrnad. Isegi kui kõva kaanega, nagu see siin. Su esimene mõte on, et kriitika tuleb kohe vahetada vähemalt arvustuse vastu. Ja seegi oleks kuidagi vale. Tegelikult on kõik juba otsustatud, ja sul pole midagi teha. Oled juba jooksev ja ärev, märg ja sügav, valus ka. …sa ei saa ratsionaalselt aru õrnuse väärtusest, aga sa tead, et oled selle järele ahne. Siit sa selle saad.

 

…selles polegi midagi imelikku! Mingi loosung tuli meelde – “Inimene on see, mida ta loeb” vms. Ja siin sa nüüd oled kuu külm kuma.

 

…tuleb vist hoiduda paranoilisest “mida autor sellega ütelda on tahtnud”. Kunagi tapsin nii ühe teose ja ühe suhteliselt surematu kirjaniku (Dostojevski), ja enda ka. Nüüd tean, et kõige võluvam on lugemise juures see, et kohati sa ei saa mitte mõhkugi aru. Kardad, et äkki saab kõik selgeks, ja sa pead sellest tegema ümberjutustuse.

 

…seega sa ei luba endale mingit üle-, ette- ega taaslugemist – kõik see oleks liiga intellektuaalne, tähendusehaige lugemine. (Pealegi, kes juba tähenduse järele igatseb, nendele võib alati soovitada olla mitte nii kärsitu – tähendus ei pruugi selguda kohe. Jõudu tööle!)

 

Lugema õppimine on nagu ujuma õppimine – õpid ennast veel kanda laskma. Ja vett selles romaanis on. Seekord läks kaua. Umbes 80 lehekülge ulpimist. Niisiis, lased sel tekstiveel end kanda – uhad sellest läbi – ilukirjanduslik ajupesu. Esimest korda elus tunnen ajupesust naudingut. Võib-olla olen ebaõiglane?! Ei, autor näib sellega nõus olevat – raamat kui pesuvahend. Sest takistusi teeb ta haruharva, siis, kui naudid ahnelt edasivuramist, kutsutakse sind viivuks sulgude vahele. Ja siis ta tuiskab edasi; ei, pigem tuulab ja pritsib vett – merest, kraanist, silmist. Mõnikord ei saagi aru, kas tõttad sina või tõttab kirjanik või lugu ise – mis tahes, loodad, et sulle andestatakse.

 

 

Öö, 17./18. november 2005

Alates 80. lk ei saa sa ilma Uue kumata surra – oled veeloom, kuigi vahepeal pole sa mitu päeva lugenud. Lohutad ehk petad end mõttega, et kirjanik tegi sama. Samas ei ole midagi hullu. Kõik kestab edasi, pole vaja midagi meelde jätta, kes kellega käib, kes, kus, millal, miks. Kõik läheb hästi! Kõik saab korda.

 

Lugemine ise annab sulle kõik teemad, arendused, mõisted. Ja millised siis? Vesi ja kuu, vesi ja hallitus ja kopitus duširuumis – kõik selle uhud endast läbi. Lased endast läbi ja kaifid iga rida, kus selgub, et sind ei koormata teema ja süžeega.

 

…igatsema ei saa sundida. Siiski pihid, et umbes 80.-90.-100. leheküljest alates ei saa raamatuta elada – või hirmuta, et varsti see kõik lõpeb. Mis kõik, mis see? See õhtu, see öö, see kõik. Või nii sulle vähemalt tundub.

 

…niisiis umbes sellest ajast loodad, et depressiivne veeromaan kestaks, et sellest ei saaks suhteromaan. Ja Jumal tänatud. Õnneks ei ole see reisiromaan, reisikirjeldus, reisikiri Tai vaatamisväärsustest, ühes lõputute lõputult ilusate looduskirjeldustega. Väkk! OK. Üks klišee: kes otsib, see leiab!

 

…selge, aga millest see romaan on? Jumal tänatud, sind ei rünnata esimestest lehtedest peale mingi looga – puhas kirjanduslik voorus, mõtled. On suhteliin, mis õnneks avaneb delikaatselt – seda ei juhatata sisse: ühtäkki leiad eest Mione ja Ardeni mitte väga selge suhte. Aga enne seda palju muud. Kirjeldused Tai koolist, läbikäimised koolikaaslastega, õppimine, tunnid, vaba aeg jne. Mitte ainult seda. Mitte ainult seda, vähemasti mitte liiga palju. Jäägu depressiivseks, eksistentsiaaliks. Õnneks jääb.

 

…nimed, nimed, mingid veidrad nimed! Tundub, et autor mängib nukkudega – neile nimesid pannes: Lisette, Mione (Endymion), Carisma! Appi! Aga ikkagi, millest on tehtud väikesed Mioned? Ajast ja veest ja olemisvalust.

 

 

Kusagil oktoobri lõpus ja 26./27. novembril

…Lolitadest enam ei kirjutata. Lolitad on ammu ise kirjutama hakanud. Aga on see siis mingi tibiromaan, lasteraamat? Varraku ja mingi reisibüroo ühine ilukarp, kinkeraamat, seest aga tühi? Ei. Ei. Ei.

 

…mõned eelhirmud, noorkirjanike puhul, on umbes sellised: appi, nüüd tuleb ca 300 lk lihtsalt maailmavalu või masendavat eksistentsiaalset maailmavalu, või eksistentsiaalselt masendavat maailmavalu…koos refrääniga “kuidas te mind ei mõista”. Pealkiri justkui lubab  (à la “kurbus kummaline tunne”). Jah. Deprekat siin on, kuid mitte remargitaride kopsuverejookse, ja Zelda hullust. Lõigud Plathilt peatükkide alguses ei ole vägivaldsed – eksistentsiaalne, suitsiidne mõõde… niisiis, sa usud, et pealkiri on pigem kusagilt Plathi maailmast – eks need Plathi kuud on külmad. Tuleb ju meelde: “kui kuu naerataks meenutaks ta sind.”  See ei ole lihtsalt moodne stressikeel, popp elu ja surma üle mossitamine. Liiga tark, et olla tavaline.

 

Mingi väljakirjutis leheküljelt 215, kus oled Plathiga kokku sulanud: Püüad peatada hetke, ja seda sekundit, kui see juhtub, olla õnnelik. Ei saa! Või mis kunagi oli. Ka see kättesaamatu, sest “möödunud aja leidmine on keerulisem, kui sa arvad, ning olemasoleva hetke söövad ära just seesugused nukrameelsed otsingud” Seda lõiku lugesid n korda.

 

…vahepeal ei saanud kaua lugemispäevikusse tulla. Lugesin. Lõpuks jõuan lõppu. Tagaukseni. Jah, sa tead, seal ei ole suvalise tüdruku pilt – see ei ole raamatukunstniku ponnistus, kes otsis kangelasega sarnanevat illustratsiooni. See ongi autor – või kas nõutakse peategelase kujutlemist temana? Ok. No ja mis sellest – selle vastu ei ole sul midagi.