„Iga rahva ja maa majanduslikust tasemest oleneb väga otsustavalt ta poliitiline ja kultuurne areng. Sellepärast on majandusliku arengu tundmaõppimine põhilise tähtsusega, sest ta avastab ja selgitab väga palju nähtusi, mille mõistmine oleks muidu raskendatud.“1 Nõnda juhatati 1937. aastal sisse Eesti majandusajaloo esimene ülevaatlik käsitlus. Kui uskuda seda raamatut, kogeti siinmail esimest korda püsivamat majanduskasvu neli tuhat aastat tagasi, mil poolrändav eluviis asendus maaharimisega ning rahvas muutus „oma põldude ja niitude külge paikunud talupoegadeks“2.Teine tõusuaeg olevat alanud umbes 800. aastal, mil Läänemerel hoogustus kauplemine ja avardusid võimalused toodangut välja vedada. Just hea konjunktuur olevat meelitanud siia vaenulikke naabreid. Majanduslikust vaatenurgast paistsid omamoodi loogilised ka järgnenud ristisõjad. Ajaloolane Evald Blumfeldt väitis, et nende eesmärk oli kindlustada siitkaudu Venemaale viivaid kaubateid. Ehkki eestlased ja lätlased tõrjuti valitsevalt kohalt, tähendas võõraste tulek Blumfeldti sõnul uut tõusu, sest „koos ristiusuga toodi maale lääne-euroopalik lääni- ehk feodaalsüsteem ja linnamajandus“3. Varem olid ajaloolased valdavalt keskendunud küsimusele, kuidas eestlased talupoegadena uue süsteemi all kannatasid. Nüüd aga nihkus tähelepanu keskpunkti majanduslik õitseng, millele XIII sajandi vallutusega olevat teed rajatud. Isegi talumaade vägivaldne mõisastamine ja sunduslik teotöö olevat teeninud tootlikkuse kasvatamise eesmärki – see oli osa põllumajanduslikust innovatsioonist, mille tagajärjel „intensiivistus maa kasutamine võrreldes muinasajaga märksa“4.
Kliima ja karakter
Tänavu pälvisid Nobeli auhinna teadlased, keda on samuti huvitanud, kas kolonisatsioon võib panna aluse kestvale majanduskasvule. Daron Acemoğlu, Simon Johnson ja James A. Robinson avaldasid 2001. aastal nüüdseks klassikaks saanud artikli, kus väidavad, et sihtmaadele iseloomulikud loodusolud on tinginud erinevaid koloniseerimise strateegiaid ning just see asjaolu heidab valgust kasvu põhiteguritele. Selleks ajaks oli juba ammu tähele pandud, et geograafilise asendi ja majandusliku heaolu vahel valitseb seos. Oli sündinud seletus, mille järgi riikide geograafia ja sellega kaasuv kliima määravadki majanduse arengu, kuna mõjutavad transpordikulusid, haiguste levikut ja põllumajanduse tootlikkust.5 Kui mõju majanduskasvule on aga kulgenud sedapidi, et geograafiline asend on tinginud eripäraste institutsioonide loomise, siis on majanduse seisukohalt otsustava tähtsusega ikkagi institutsioonid, mitte geograafia. Seda tõika ilmestabki koloniaalkogemuse erinevus. Maadel, kus Euroopa kolonistid ei suutnud haiguste tõttu rohkel arvul kanda kinnitada, rajati kurnav süsteem: ei kaitstud eraomandit ega kehtestatud piiranguid röövellikule valitsusele. Leebemates loodusoludes oli lugu teisiti: seal jäljendasid uusasukad oma koduseid institutsioone, mille vabameelsus soodustas majanduse arengut.6
Oma teooria esitamisel vaatlesid autorid uusaegsest Euroopast lähtunud kolonisatsiooni, mistõttu pole päris selge, kuidas peaks selle valguses käsitlema siinset ajalugu. Vähe sellest, et Eesti alal arenesid üheaegselt linlik vabadus ja mõisasund, need kaks olid omavahel nii kummalises vastastikuses suhtes, et jõudsid XVI sajandi keskpaigaks koos õitsengule. Selleks ajaks kattis siinset ala tihe mõisavõrk, mis oli linnade kaudu ühendatud Lääne-Euroopa turgudega. Loomulikult kaldume me kogu seda süsteemi hindama nende vaatenurgast, kellele langes teoorjus. Ometi võib uurida, kas vabadust kitsendav mõisamajandus edendas siiski kokkuvõttes kasvu. Sellelegi küsimusele on Daron Acemoğlu ja James A. Robinson hiljem üritanud vastata. Nad on sobitanud oma teooriaga traditsioonilise arusaama, mille järgi Ida- ja Lääne-Euroopa majanduslik lahknemine pärineb keskajast ja seondubki kurnava mõisakorraga.7 Institutsioonide tähtsuse rõhutamine avaldub sel puhul väites, et teoorjuse algse tekkimise tingis küll mööduv ajalooline keerdkäik, ent kui selline kord juba paigas oli, hakkas see püsivalt pärssima Kesk- ja Ida-Euroopa arengut.
Õigupoolest väideti midagi niisugust Liivimaal juba XVIII sajandi keskel. Pärisorjust tavatseti sel ajal põhjendada eestlaste iseloomuomadustega: rumalale ja laisale rahvale ei sobivatki teistsugune töövorm. Siia saabunud pastor Johann Georg Eisen leidis, et eestlased on tõesti laisad. Tema sõnul oli põhjuslik seos aga vastupidine: pärisorjus oli selline verfassung, s.o konstitutsioon, et talupoegade iseloom pidi paratamatult muutuma progressitõrksaks. Hämmastav küll, kuid Eiseni käsitlus kattub peaaegu täielikult tänavuste nobelistide omaga, nii et eestlastelgi on põhjust tunda veidi uhkust: nende raske, kindluseta põli on andnud mõtteainet murrangulisele teooriale. Eisen tõdes, et omandiõigusega kaitsmata maatükil pole talupojal motiivi töötada suurima hoolsusega, võtta ette uuendusi, arendada oskusi, teha investeeringuid ja ilmutada üldisemalt ettevõtlikkust, loiduse ja rumaluse vastandit.8 Täpselt sama argumenti kasutavad Acemoğlu ja Robinson, kui kirjeldavad omandiõigust keskse institutsioonina majanduskasvu edendamiseks. „Ärimehel, kes näeb ette oma toodangu varastamist, võõrandamist või viimseni maksustamist, pole erilist motiivi töötada, rääkimata motiivist investeerida või innoveerida.“9
Tööstuse tulek
Ehkki selline arutluskäik on üsna veenev, pole lihtne otsustada, kuivõrd mõni institutsioon ka tegelikult minevikus majanduskasvu pidurdas. Teotööl rajaneva mõisamajanduse kohta on väidetud, et see ei tarvitsenudki olla nii vähetootlik, nagu arvatakse.10 XVII sajandil andis aadlike kasvav rahavajadus siinmail tõuke mitmesugustele põllumajanduslikele uuendustele.11 Pärisorjuse kaotamisele Tsaari-Venemaal 1861. aastal on omistatud oluline majanduslik mõju – ja see ongi pandud investeerimismotiivi tekkimise arvele.12 Kui võtta aluseks omandiõigus, mitte pelgalt sunnismaisuse või teotöö puudumine, siis ei saa ka Eesti- ja Liivimaa puhul rääkida mingist suurest murrangust enne XIX sajandi keskpaika. Et maa puhul, mis võis igal hetkel jalge alt kaduda, polnud mõtet suuremaid kulusid teha, selle üle kurdeti rohkelt. Seegi on omamoodi tõend, aga mitte niivõrd pärisorjuse kui institutsiooni, vaid pigem ebavõrdse omandijaotuse kohta. Küllap oli rendimaa kasutajate arvates omandiõigus liigagi hästi kaitstud. Märkimisväärne on seegi, et maareform teostati iseseisvas Eestis just niisuguse võõrandamisega, mille eest tänavused nobelistid hoiatavad. Põhjenduseks toodi muuseas, et suuromanikud ise ei kasusta oma maad piisavalt. 1930. aastatel hakati sama argumendiga taas arutama eramaade võõrandamise üle. Nõnda polnud sugugi selge, kas omandiõigus ja ratsionaalne majandamine on ikka alati ühendatud.
Ent mis on ratsionaalne majandamine? Eesti ajalugu haakub veel ühe näitega, mida Acemoğlu, Johnson ja Robinson on oma teooria kasuks palju tarvitanud. Lõuna- ja Põhja-Korea lahknemine pakub nende meelest lausa täiusliku olukorra institutsioonide esmatähtsuse tõendamiseks: sama kultuuri ja laias laastus samasuguse majandusliku ilmega ala jagunes kaheks, nii et ühel pool kehtestati kommunistlik kord, teisel pool aga säilis eraomandil põhinev turumajandus. Eestile laotus Nõukogude kord jagamatult, kuid ka siinsel juhul prooviti näidata, et see oli kas tinginud täieliku majandusliku katastroofi või, vastupidi, seni tundmata õitsengu. Esimest seisukohta oli mõistagi võimalik kaitsta üksnes Eestist väljaspool. Seejuures on huvitav, et 1970. aastate keskpaigas ei näinud isegi väliseestlased enam Eesti NSV majandust ainult tumedates värvides. Kuigi mööndi, et Nõukogude statistikat ei saa võtta tõe pähe, märgiti siiski, et sõjajärgsel kolmel kümnendil oli seal aset leidnud suur majanduslik tõus ja Eesti väärib alles sestsaadik tõelise industriaalmaa tiitlit. Probleem oli väidetavalt hoopis mujal. Sunniviisiline industrialiseerimine olevat küll kergitanud elatustaset, aga toonud kaasa hulga negatiivseid kõrvamõjusid: immigratsioonivoolu, rasketööstuse eelistamise, tarbekaupade ja elamispinna nappuse, keskkonna saastamise, alkoholismi, lahutused ja liiklusõnnetused.13
Hiljemgi on järeldatud, et 1970. aastateni kasvas majandus Kesk- ja Ida-Euroopa riikides pigem hoogsalt. Tšehhoslovakkias näiteks tõi sõjajärgne massitööstus kaasa hoopis lähenemise Lääne-Euroopa tootlikkusele.14 Kuna stagnatsiooni saabumine võttis aega, otsitakse siiani vastust küsimusele, mis ikkagi põhjustas plaanimajanduse läbikukkumise. Kui Nõukogude süsteem rajanes algusest peale valel alusel, siis kuidas sai see aastakümneid justkui toimida, lausa sedavõrd, et ei jäänudki vabale turumajandusele tulemuste poolest väga alla? Acemoğlu ja Robinson ütlevad, et Nõukogude Liit koges 1930. aastale järgnenud neljal aastakümnel kiiret majanduskasvu, „sest sai kasutada riigivõimu, et viia tööstusesse ressursse põllumajandusest, kus neid väga ebatõhusalt kasutati“15. Aga kui nii, siis miks ei saanud 1970. aastatel enam vanamoodi jätkata? Ja millised institutsioonid selles õieti süüdi olid?
Keskpärasuse lõks
Päris rahuldavat vastust polegi institutsioonide teooria autorid sellele küsimusele andnud. Acemoğlu ja Robinson tõdevad, et Nõukogude Liidule omased kurnavad institutsioonid võimaldavad kasvu, ent mitte püsivat ja kindlasti mitte sellist, millega kaasneb loov hävitus. Just loova hävituse mõiste avab perspektiivi, mis kinnitab mitte pelgalt institutsioonide teooria ajakohasust, vaid ka sarnasust erinevate stagnatsiooniepisoodide vahel – nii et tänane Eestigi paigutub majandusajaloo õpetlikule kaardile. Aegamööda on selginenud tõik, et institutsioonide sobivust majanduskasvuks ei saa hinnata abstraktselt, pidamata silmas riigi kohta arengukõveral. Ühes kasvujärgus edukad institutsioonid võivad hiljem osutuda hoopis takistuseks. Iseäranis juhtub see olukorras, kus majandus läheneb üleilmsele tehnoloogiatasemele ning arenguks ei piisa enam tehnoloogia mujalt ülevõtmisest.16
1930. aastate Eestis peetud diskussioon juhitava majanduse üle näitab hästi, miks on raske hoomata loova hävituse kasu. Eduard Poom püüdis toona tõendada, et liberalistlik majanduspoliitika on aegunud tehnilise arengu tõttu: tänapäevane kapital olevat muutunud siirdevõimetuks. Mõne tööstuse likvideerimisel tuleks seadmed realiseerida poolmuidu või müüa vanarauaks. „Vaba võistlus tähendaks siin mitte kapitalide omavahelise võistluse reguleerimist, vaid osa kapitali hävituse kätte andmist. See oleks destruktiivne, hävitav võistlus, mis majanduselu varsti viiks rappa ja mida ei saa lubada.“17 Poomile vastati argumendiga, mis võtab lühidalt kokku kasvuteooria praeguse seisu: kui majanduselus ei valitse „võistluse pinge“, siis „võtab ka eraettevõtteis maad teatud lohakus majanduse edasiarendamisel“18. Teisisõnu pole asi ainult selles, milline on omandivorm. Pidevale uuenemisele rajatud majanduses on kasvu põhitegur innovatsiooni motiiv. Eraomand võib küll luua sellise motiivi (nagu väideti pärisorjuse arvustuseks), ent ei pruugi seda säilitada, kui ettevõtted saavad hakkama teisiti – või isegi võidavad tehnilisest paigalseisust, kuna naudivad valitsevat turuseisundit.
Plaanimajanduse ajutist edu ja hilisemat stagnatsiooni saab tõlgitseda sama protsessi erinevate tahkudena. Kahtlemata kujutas uus, mahukam tootmine endast innovatsiooni – ja oli ka omamoodi ratsionaalne –, aga seda ei suudetud õigel ajal muuta vanarauaks. Alles selles punktis osutus vabaduse puudumine Nõukogude korrale saatuslikuks. 1960. aastatest peale püüti teha reformidega veidi ruumi turumajandusele. Mõju ei vastanud ootustele, kuna varem uuenduslik korraldus pärssis siiski innovatsiooni ja töötahet.19 Tänapäeval levinud väljendiga võiks öelda, et plaanimajandusega riigid sattusid keskmiku lõksu (middle-income trap). Lisaks kõigile negatiivsetele kõrvalmõjudele tõi nende keskpäraseks muutunud majandus kaasa ka rahvatulu kahanemise. Üldisema nähtuse avaldusena on see üsna õpetlik lugu.
1 Eesti majandusajalugu I. Eessõna. Toim H. Sepp, O. Liiv, J. Vasar). Akadeemilise Kooperatiivi Kirjastus, 1937, lk 5.
2 Harri Moora, Esiajalooline aeg. Rmt: Eesti majandusajalugu I, lk 25.
3 Evald Blumfeldt, Keskaja agraarajalugu. Rmt: Eesti majandusajalugu I, lk 62.
4 Samas.
5 John Luke Gallup, Jeffrey D. Sachs, Andrew D. Mellinger, Geography and Economic Development. – International Regional Science Review 1999, kd 22.
6 Daron Acemoğlu, Simon Johnson, James A. Robinson, The Colonial Origins of Comparative Development: An Empirical Investigation. – The American Economic Review 2001, lk 1370.
7 Daron Acemoğlu, James A. Robinson, Why Nations Fail. The Origins of Power, Prosperity, and Poverty. Profile Books, 2012, lk 100.
8 Vt Johann Georg Eisen, Beweis, dass diejenige Verfassung des Bauern, wenn selbiger seinem Herrn als ein Eigentümer von seinem Bauernhof untertan ist, der einzige Grund sei, worauf alle mögliche Glückseligkeit eines Staates gebauet werden kann […]. Rmt: Johann Georg Eisen (1717–1779). Ausgewählte Schriften. (Toim Roger Bartlett, Erich Donnert.) Marburg 1998, lk 146.
9 Daron Acemoğlu, James A. Robinson, Why Nations Fail, lk 75.
10 Markus Cerman, Villagers and Lords in Eastern Europe, 1300–1800. London 2012, lk 94.
11 Vt Marten Seppel, Jakob de la Gardie und seine neuartige Gutswirtschaft in Estland. Rmt: Anpassung, Unterordnung, Widerstand?! Das Verhältnis zwischen Ur- und Neuadel im schwedischen Konglomeratstaat. (Toim Nils Jörn.) Hamburg 2017, lk 236.
12 Andrei Markevich, Ekaterina Zhuravskaya, The Economic Effects of the Abolition of Serdom. – The American Economic Review 2018, kd 108, lk 1077.
13 Elmar Järvesoo, The Postwar Economic Transformation Rmt: A Case Study of a Soviet Republic. The Estonian SSR. (Toim Tõnu Parming, Elmar Järvesoo.) Westward Press, 1978, lk 181.
14 Stephen Broadberry, Alexander Klein, When and why did eastern European economies begin to fail? Lessons from a Czechoslovak/UK productivity comparison, 1921–1991. – Explorations in Economic History 2011, kd 48, lk 37.
15 Daron Acemoğlu, James A. Robinson, Why Nations Fail, lk 75.
16 Vt Daron Acemoğlu, Philippe Aghion, Fabrizio Zilibotti, Distance to Frontier, Selection, and Economic Growth. – Journal of European Economic Association 2006, kd 4.
17 Eduard Poom, Majandusteadus. Sõjaväe õppeasutiste väljaanne, 1936, lk 114.
18 Anatol Renning, Reguleeritud majandus ja rahva elutase. – Tänapäev 1937, nr 12, lk 366.
19 André Steiner, The Decline of Soviet-Type Economies. Rmt: The Cambridge History of Communism, kd 3: Endgames? Late Communism in Global Perspective, 1968 to the Present. (Toim J. Fürst, S. Pons, M. Selde.) CUP, 2017, lk 204-205.
