Diskussiooni kvaliteedi kohta märgin vaid nii palju, et vabadus diskussioonides eri identiteete kasutada tagab, et isikut, kes ühes diskussioonis esitab nt föderaalset Euroopat pooldavaid seisukohti, võetakse rahvuslaste poolt tõsiselt teises diskussioonis, mis võib käia näiteks abielu kui institutsiooni vajalikkuse kohta. Samavõrd oluline on, et kuni identiteedid on lahus, ei omista föderalistid tema arvamusele diskussioonis abielu vajalikkuse üle suuremat kaalu kui tema argumentidele kohane. Tulemus, mis debati kvaliteeti vaid parandab.
Tasuta teenuste ja kasutaja suhete kohta pean nentima, et tasuta teenuse kasutaja peab paratamatult kommertsteenuse osutajale mingil moel kasu tooma. Seega võib õigustatult küsida, kas tasuta teenuse kasutajal pole lausa moraalset kohustust anda enda kohta piisavalt infot, et talle reklaami müüa.
Siinkohal eristaksin reklaamimüüjat, kes kujundab oma pakkumised kasutaja huvi järgi ühe valdkonna vastu, ning reklaamimüüjat, kes proovib infot koondada. Kui esimese vastu võib veel väike sümpaatia olla, kuna tema tegevus ei paljasta juhuslikult kasutaja ekraanile pilgu heitnud isikule midagi privaatset, siis teine võib küll reklaamimüüjale kasulikum olla, ent kes meist tahaks, et reklaamimüüja kasumi nimel paljastatakse kas seksuaalne sättumus, võimalikud sõltuvushäired, poliitilised vaated2, võimalik rasedus3 või midagi muud, mille hoiaksime pigem enda teada.
Paadunud korporatist väidaks ilmselt, et pole oluline, kui palju informatsiooni meile meeldib enda kohta anda – me peame seda jagama, kui tahame teenust kasutada. Enamik ilmselt nõustub, et tegelikult „on [meil] informatsioonilise enesemääramise õigus”4 ehk nii nagu Aaviksoo sõnade kohaselt leiame „oma perekonna pildialbumites […] pilte küll abiellumistest ja laste sünnist, aga vahel harva, erakordselt perverssetel juhtudel perekonnatülidest või koduvägivallast”4, kuna oleme jätnud „[p]eredele […] õigus[e] albumisse oma pilte valida”, oleme endale jätnud ka õiguse otsustada, kui palju meie identiteedist on müügiks.
Kui me müüme oma identiteedist liiga vähe, et soovitud teenusel ära majanda õnnestuks, siis selline teenus paratamatult turuloogika kohaselt kaob ja peame soovitud teenuseta läbi ajama. Tõenäolisem on, et meie pealt teenitakse lihtsalt väiksemat kasumit kui teenusepakkujale meeldiks, ent õnneks on ettevõtjad alati pidanud kohanema muutunud õigus- ja sotsiaalse keskkonnaga, mitte vastupidi. Seega, kui soovime kasutada mitut identiteeti, et vältida massilist nuhkimist (vt nt5), siis peab meie sooviga kohanema ettevõtja ning me ei pea oma soovist loobuma.
Paranoilisematel vetel seilates tuleb mõista, et täpselt sama vajalik kui õiguskaitseorganite töö on ka järelevalve nende tegevuse üle ja tegevuspiirangud. Oleks naiivne uskuda, et õiguskaitseorganitele valmistaks näiline anonüümsus erilist probleemi teada saada, millisest arvutist mõni kommentaar kirjutatud on. Küll aga tagab kasutajapoolne identiteedihaldus, et sellise teabe väljauurimiseks peab olema piisav õiguslik alus, aidates ära hoida olukordi, kus põhjendamatu taustauuringu ja seega riigi ressursside väärkasutuse võib vallandada isiklik erimeelsus mõne ametnikuga või lihtsalt kellegi ebaterve huvi.
Muidugi pole õiguskaitseorganid ainsad, kellel võib olla ebaterve huvi mõne internetikasutaja tegevuse vastu. Kui nt Pepsi töötaja kiidab oma nime all veebis Coca-Colat, siis oleks ilmselt tegu üpris piinliku juhtumiga Pepsi jaoks, mis tõenäoliselt kõnealuse töötaja karjääriväljavaateid kuidagi ei parandaks. Kui Pepsi töötaja kiidab anonüümselt veebis Coca-Colat, siis ei oleks selles Pepsi jaoks midagi piinlikku ning töötaja karjäärivõimalused jääksid tõenäoliselt samuti kärpimata.
Pisut paranoilisemalt. Kui paljudel meist oleks silvermeikarlik julgus – eeldan, et ta rääkis tõtt – establishment’ile oma nime all vastu minna ja tunnistada: olen teinud seda, teist ja kolmandat ning kahjuks on selline praktika üldlevinud. Arvan, et vähestel. Kui paljudel meist on huvi, et keegi analoogilise käitumise ka tulevikus paljastaks, isegi kui ta ei soovi seda oma nime all teha? Ilmselt igaühel. Valik, kas teha seda nimelise vahendaja kaudu, nagu paneb ette Atonen1, või ilma vahendajata, on selle isiku teha. Avalikkus peaks mõlemal juhul kujundama oma seisukoha tõendite ja argumentatsiooni, mitte võimaliku vahendaja arvamuse põhjal.
Anonüümsus, pseudonüümsus, mitu identiteeti pole midagi, mida me kartma peaksime – tegu on nähtustega, mida peaksime tervitama. Jah, need nähtused võivad nii mõnegi elu keerulisemaks teha, seda nii õigustatult kui õigustamata, kuid igasugune võimalik kahju on võrreldamatult väiksem kui kasu, mida need nähtused pakuvad: informatsiooniline enesemääramisõigus; õigus sotsiaalseid repressioone kartmata oma arvamust avaldada; õigus kontrollida, mil määral soovime infoajastul tooteks olla; väiksem ahvatlus toppida oma nina teiste kodanike asjadesse; ning mis kõige tähtsam – kohustus ja võimalus hinnata kellegi tegevust või arvamust mingis valdkonnas selle sisu, mitte tegija/arvaja isiku põhjal on väärtused, mis nõuavad, et peaksime neid nähtusi demokraatlikeks alusväärtusteks. Mina vähemalt olen nende väärtuste nimel valmis mõningase erandliku anonüümse sõimu ära kannatama – või tegelikult isegi ei vaevu selle all kannatama.
Autor on MTÜ Piraadipartei liige.
1 Atonen, M. (23.04.2013) Meelis Atonen: anonüümne õigus teisi halvustada viib meid hukatusse. PM Online. Vaadatud 23.04.2013.
2 Halliday, J. (11.03.2013) Facebook users unwittingly revealing intimate secrets, study finds. The Guardian. Vaadatud 25.04.2013.
3 Duhigg, C. (16.02.2012) How Companies Learn Your Secrets. NYTimes.com. Vaadatud 25.04.2013.
4 Aaviksoo, J. Infokonfliktid ja enesekaitse. Diplomaatia. Vaadatud 23.04.2013.
5 Loho, E. (31.03.2013) Elver Loho: kes ja kuidas sinu järele nuhib? PM Online. Vaadatud 23. 04.2013.