Kas iga raamatu kirjutamine on omamoodi meditatsioon, hoolikalt koostatud liivamandala, mis täitumisel puistub tühjusse ja annab vabanemise, või pigem üks kirjatud helmes kees, mis moodustab terviku? Kas tajud oma teekonda pideva või pigem punktiirse, pulseeriva kulgemisena?

Mis puutub romaani, ja võib-olla isegi mitte ainult romaani, siis see mandala kujund tundub täpsem kui kee. Tehes ma ei mõtle iial järgmise helme (järgmise romaani, näidendi, luuletuse) peale. See, mida teen, on kõik. Siis. Sellega peab kõik saama ära öeldud, järele ei jää mitte midagi. Kogu see asi toimub muidugi ühe idee piires, aga ikkagi, selles on korraga midagi lõpmatut (et sinna justkui peaks mahtuma kõik, mis parajasti on) ja lõplikku (see oleks justkui viimane sõna, sellega peaks kõik saama öeldud, sellest üle peaks jääma ainult vaikus). Tagantjärele vaadates on nad muidugi rohkem nagu helmed kees … Raamatud, ma mõtlen. Et üks teise järel. Aga siiski pole ka. Igaüks on ju ka loetav ilma eelmiseta. Igaüks on iseseisev maailm. Ja iseenda jaoks on seal liivamandalaga veel see sarnasus ka, et kui ta on juba ilmunud, teiste kätte lugeda läinud, siis ta justkui lakkab minu jaoks olemast. On kadunud. Ma isegi ei tea enam, mis seal õieti oli. Noh, ma loomulikult suudan meelde tuletada, kui ennast kokku võtan. Aga mind tegelikult ei huvita see enam. Mul pole mingit huvi seda kommenteerida (aga tuleb teha). Teiste kommentaare kuulan küll huviga, aga rohkem kommentaatorite pärast. Et mida siis tema sealt leidnud, välja lugenud on. Minu jaoks on see juba üks liiv puha. Vaikselt, ilma et ma teaksin, idaneb juba uus idee, uus täiuslikkus. Mis peab kaduma, kui ta valmis on. Kuidas muidu edasi minna?

Sinu tegelased veedavad peaaegu alati palju aega üksiolus, vaadeldes maailma, püüdmata sellesse ülemäära sekkuda ja hoidudes end liigselt sidumast. Kriitikud on seda nimetanud eskapismiks, märkides ka, et selline delikaatne leplikkus teeb relvituks. Igal juhul on su stiil enamasti juba paarist lausest äratuntav ja oma aistilisuses sulle ainuomane. „Mandalast” võib välja lugeda, et Kirjaniku niisugune ettevaatlik ja -nägelik hoiak kujunes välja juba koolipõlves. Kas sinu meelest kujundab inimene talle südamelähedase filosoofia järgi oma iseloomu või tuletab oma loomupäraste kalduvuste põhjal filosoofia?

See „Mandala” kirjanik ei ole just päris minu teisik. Mõneti on ta minust rumalam (need on mu minevikukogemused, millele võin juba teatava muigega vaadata), mõneti jälle targem. Ta ütleb asju, milles ma elus veel nii kindel pole, mis tulevad välja ainult kirjutamise seisundis, kes teab kust.

Aga elus on minu meelest nii, et inimesel on algusest peale olemas nii tema iseloom kui ka tema filosoofia. Noh, tema, puhtalt tema tarkus – see on see inimese filosoofia –, millega tema siin ilmas, niisugune nagu ta on, hakkama peab saama. Ja üldiselt saab ka, kui ta ennast ikka kuulata julgeb. Või kui tal polegi neid kohe sündides (aga tundub küll, et me sünnime mitte ainult teatud kalduvuste, omadustega, vaid ka teatud tarkusega, mitte et me just imikuna seda väljendada oskaksime, aga …), siis igal juhul need kujunevad kuidagi üheskoos, oma loomus ja oma tarkus. Muidugi on peegeldusel seal oma osa. Eks me ikka õpi teiste omasuguste pealt, kuidas siin ilmas elada ja hakkama saada. Aga päris täpselt midagi üle võtta ei saa. Rohkem näed teiste pealt seda, et olgu nad kui targad tahes ja isegi kui sinu moodi tahes, nende tarkus on ikka nende tarkus. Saab vaadata, saab õppida, aga üle võtta ei saa. Oled nagu oled. Tegelikult pole ju üldse vaja ennast muuta, on vaja sellisena, nagu sa oled, teha teoks see, mis sul teha on, mis tead, et sul teha on.

Kas kirjutamine ja/või lugemine on sulle kõige olulisem ühendus maailmaga? Või on selleks paik, kus parajasti elad, loodus, lõhnad, hääled ja inimesed? Aeg-ajalt heljub härmalõngana „Mandalast” läbi mõiste „igavus”. Mida see sinu jaoks tähendab ja millega seda kõige meelsamini peletad?

Igavus tuleb vist samast tüvest, mis aeg. Igavus on see, kui aeg ennast tunda annab, aeg puhtal kujul. See on aja tajumise piin. Selle taga on tavaliselt energeetiline madalseis, otsustamatus, teostamatus. On küllalt perioode, ja kirjutamise periood on selles mõttes tõesti kõige eredam, kui aeg voolab ennast tundma andmata. Iial pole siis igav. Aga on mõistagi ka teistsuguseid aegu. Siis tahad muidugi oma meelt sellest ära lahutada. Suhelda või minna kuhugi või kas või lugeda midagi põnevat, kuulata raadiot … Mis ikka. Tegelikult looduses käies, üldse käies, pole iial igav. Igavus on enda liikumatus, olgu sisemine või välimine või mõlemat. Sealt järgmine aste on juba masendus. Vahel ta lihtsalt on. Ta ei lähe kohe üle, tee mis tahad. Tuleb vaikselt temast ise läbi minna. Kuidagi seda on vaja, kuigi masenduses on seda muidugi üliraske uskuda. Aga tasub.

„Mandalat” on jõutud juba iseloomustada kui raamatut kirjanikust ja tema kassidest. Oma nõtkes sõltumatuses annad mõnelegi kassile silmad ette. Samas jääb lugedes tunne, et kirjeldad kasse umbes nagu Balthasar Russow talupoegi, omistamata neile erilisi emotsionaalseid läbielamisi, pigem „on nagu on”, „oli nagu oli” suhtumist. Ise olen küll tunnistanud kasside sünnipärast väärikustunnet ja solvumist selle riivamisel, koguni kiiret salalikku kättemaksu. Nii ustavust ja enesesalgamist kui häbi, igatsust ja ärevust, isegi enesehävituseni küündivat meeleheidet. Kui erinevad on sinu meelest kassid ja kui palju mõjutab nende isiksuse väljakujunemist keskkond, saatus ja inimene?

Kassid on omavahel loomulikult sama erinevad ja sama ühtemoodi nagu inimesed omavahel. Ainult inimeste erinevusi me oleme rohkem märkama sätitud. Kasside maailm on mõistagi teine. Mina olen ka palju kuulnud sellest kasside solvumisest ja kättemaksust ja ma varem uskusin seda ka: et kui kass teeb näiteks nurka (mida ta muidu iial ei tee), siis see võib olla solvumine, kättemaks. Aga enam ma seda ei usu. Olen neid vaadelnud küll ja mitte ainult neid kahte modelli, keda raamatus kujutasin. Nad ei solvu. Aga tunded on neil loomulikult vägevad, sest neid ei kammitse inimlikud eelarvamused. Solvumine on kuidagi juba keeruline tunne, mitte enam päris vahetu. Kass reageerib vahetult. Ta võib vihastuda, ta võib olla kohkunud, segaduses harjumatust olukorrast ja siis reageerida kuidagi ebatavaliselt. Ja loomulikult on neil sada väikest nippi, kuidas endast märku anda, kui vaja on. Kuidas ennast maksma panna. Nii nagu väga väikesed lapsed ennast maksma panevad. Ilma mingi tagamõtteta. Meie vaid omistame neile tagamõtteid. Selles mõttes nad on „on nagu on”, et nende reaktsioonid on alati vahetud, nende tunded tugevad ja otsesed. Vaid väljendusviis on muidugi teine: ikka kassi, mitte inimese. Kuigi, loomulikult, midagi on meis kõigis, kassides-loomades-inimestes ikka hämmastavalt sarnast ka. Need elava, elusoleva põhiasjad.

Üks ehedamaid kohti „Mandalas” on Kirjaniku mõtisklus vaevu sõnastatavast, kuid selgelt tajutavast tundest, mis mõne aja pärast ikka ja jälle sünnib, tunne, et olgu, mis on, see pole ikkagi see, pole päris. Just see vaevuaimatav ebamugavustunne ja võõristus sunnib maailmas aeg-ajalt kohta vahetama, harjumusi muutma, „oma saart” otsima – kas ka uusi teoseid looma? Jõuan jälle algusse tagasi – mis paneb kirjutama, mis kirja panemast tõrkuma?

Jaa, see igivärske tunne, et ikkagi – ka see pole see. Masenduses on see tunne masendav, aga tegutsemises, kirjutamises (sest kirjutamine on tegu, vägagi tegu, lausa tegude tegu!) on ta tiivustav: muidugi, see pole see, aga sealt edasi juba – hakkab looma!

Noh, need minu kolimised võiksid olla anekdootlikud (muidugi tänapäeva mõttes ma ehk nii suur kolija polegi), kõik need uute vanade kohtade taasasustamised, järjekordse vana maja üleskõpitsemised (kui on kogemust, käib see päris kergesti, pole ju väga ka vaja kõpitseda, et elada, et vaadata saaks) – nad võiksid olla anekdootlikud, aga vaat, minu enda jaoks ei olegi. See on minu viis elada, minu viis reisida. Mind ei huvita eriti reisimine selles mõttes, et sõita kuhugi, vaadata kohti ja vaatamisväärsusi. Minu meelest on nad enamasti igavad ja kõik on neid juba näinud. Väline teekond on kuidagi ikka sisemise peegeldus. Minu viis reisida on minna ühte kohta ja elada seal. Vähemalt ikka mõned aastad. Tegelikult ma lähen muidugi alati mõttega, et see on alatiseks, sest muidu ei saagi minna. Nii nagu ei saa kirjutama hakata, mõeldes, et see on nii natukene midagi, see pole küll see, aga noh, kirjutame. Igal uuel kohal, järjekordsel maa- või metsamajal on ikka mingi isiklik vaimne tähendus, kuigi seda alguses ei taipa, mis see just on. Aga ta tõmbab. See on täitsa fataalne. Tuleb minna sinna, midagi pole teha. Mis sellest välja tuleb, seda ette ei aima. Iga kord ise asi. Ma olen neile kohtadele väga tänulik, niisamuti kui inimestele, keda teel olen kohanud rohkem kui lihtsalt möödaminnes. Aga eks kohadki ole inimeste tehtud, nii et õigem oleks öelda, olen ikka neile inimestele tänulik, kes need kohad teinud on oma eluga.

Ja oma saar. Noh, siin on muidugi see absoluutne mõõde, milleni me oma suhtelisuses vaid küünitame. See oma saar on alati silmapiiril ja tihti on silmapiir udus. Aga muidu, nii maises mõttes, on Hiiumaa mu oma saar. Siin ma ikka tunnen ennast kõige rohkem kodus. Läinud sügisel seal ilma vooluta vanas metsamajas keset neid sisesaari metsi mõtlesin, et miks ma pean nii tihti linnas, mandril käima, kui ma tegelikult ju ei taha. Saab ju alati öelda, et ma ei tule, et ma ei lähe. See mõte tuli oktoobris ja esimene kord, kui nagu ei sobinud öelda, et ei tule, tuli märtsis. Imelik lugu on see, et kõigi nende kahekümne seitsme aasta jooksul, mis mu esimesest Hiiumaale asumisest möödas on, polnud ma iial siin järjest nii kaua olnud. Ikka oli vaja minna jälle … Ja ometi, kui hea oli niimoodi paigal olla. See oli tõesti hea ja andis ka midagi: suure kirjutamise kevade (mitte ainult „Mandala”, vaid ka kaks näidendit). Nii et kui vahelduvad ja heitlikud tunded kõrvale jätta, olen siin väga rahul. Siin on hea ja kodune ja midagi veel. Imelik, et ma ikka alles avastan seda saart, õpin tundma. See kevad avastasin terved uued rannad, mis pole kohast, kus kolmteist aastat elasin, kuigi kaugel, aga ma lihtsalt kunagi ei käinud siin. Vaat kus lugu. Ühest elust ka ei piisa, et ühte kohta tundma õppida, ühte päris väikest kohtagi. See on vaid petlik tunne, et ta läheb tüütuks. See, mis tüütuks läheb, pole mitte koht su ümber ega teine inimene su kõrval, vaid sa ise, su enda sisemine tardumus, millest üle ei saa. See, et oled nagu kännu taga kinni. Aga tasub kannatlikult veidi loksutada, pääseb jälle edasi!

Ja veel väga vaikne küsimus: kas ja kui, siis mis on see, mis sinus alles endale sõnastust otsib?

Oh, see on seesama, mis algusest peale. Kohe kindlasti, ausalt.

Vaat siis. Seitsme küsimusega ongi ring täis saanud, jumalik mandala. Suur aitäh sulle ja heledat sünnipäevahommikut!