„Kuidas rääkida salapaigast seda reetmata“ Noblessneri Shipyardis, lahtioleku aega on pikendatud 11. XII kella 12-22 ja 12. XII kella 10-18. Osalejad Eve Kask, Eero Alev, Anni Kagovere, Anna Kaarma, Sidney Lepp, Mark Antonius Puhkan, Mari-Liis Sõrg, Liisa Tammert, Kelli Valk, Mart Veelmaa, Liis-Marleen Verilaskja Eesti kunstiakadeemiast, Elo-Hanna Seljamaa ja Hildegard Reimann Tartu ülikoolist ning Ingrid Nielsen ja Ann Marie Ansper Tallinna ülikoolist ning Lev Rubinštein, Edmund August Friedrich Russow ja Ilja Sundelevitš. Kujundajad Delija Thakur, Veera Gontšugova, Triin Kampus, Anni Kõrvemaa, Eeros Lees, Anna Aurelia Minev, Grete Liis Nagelmann, Viktoria Ugur, Maria Uiboaid, Linda Zupping Eesti kunstiakadeemiast, graafiline disainer Anna Kaarma (EKA).

Käsmu purjekasadama ligidal seisab vana vaatlustorni jalamil valge kitškits, millega koos meeldib turistidele pilte võtta ning mille jalamil lapsed turnida armastavad, nagu ikka sääraste maitsevääratuste puhul, millega inimesed aegade jooksul ära harjuvad. See on vaieldamatult kunstiteos, see jääb meelde, sellega lepitakse-harjutakse, aga see pole Käsmu ise.

Käsmu ise on inimtihedatele suvedele vaatamata siiski äraolemise paik, mis on aja jooksul olnud tähtis nii kirjanikele kui ka kunstnikele. Kohe tuleb meelde Dagmar Normeti „Une-Mati rannakülas“, aga Käsmu kujundit, sealset maailma, kohtab väga paljudes kirjandusteostes, eriti luulekogudes. Norrakast tõlkija ja luuletaja Øyvind Rangøy ütles ühel hiljutisel kirjandusõhtul, et kõik algab Käsmust, mõeldes küll omaenda elu kirjanduslikke-tõlkelisi teekondi ja sõprust. See tunne on paljudel.

Pole ime, et Eve Kask on aastaid Käsmu elu luuranud: kaardistanud inimesi ja maju, jahtinud perepilte ja suvitajaid-töötajaid (mida nood kirjanikud-kunstnikud sääl suviti tegelikult teevad, ega me ei tea, ja kui teame, ei reeda). Näitusel on vägagi kohaselt eksponeeritud Lev Rubinšteini taburetiluuletus koos taburetiga, mida on nühkinud tuntud vene kontseptualistide tagumik. Samuti detektiivikaart Käsmu kohtadega, mida praegusaegne vene kultuurilugu on otseselt puudutanud. Kaart on tihedalt täppe ja niidikesi täis ning tõtt-öelda peaks Käsmu uuesti, teistsuguse pilguga nägemiseks tolle kaardiga küla vahele kõndima minema, sest ühe vaatamisega toda pilti endale pähe ei põimi …

Aga ruttan asjaoludest pisut ette. Noblessneri Shipyard on uuenenud kvartali peaaegu ainuke nii-öelda seisma jäänud hoone, industriaalvare, mingis mõttes Käsmu vastand, kuid ometi sellele näitusele õige ja paslik paik. Merelähedus, muidugi, sest Käsmu sügavam sisim olemus on mereäärsus. Aga lisaks loob too laguruum salapärase tumeda karbi, omasuuruse ringtee – mõtteliselt olekski nagu küla saali püütud. Mitte et see küla end niisama lihtsalt püüda laseks …

Vähekenegi steriilsemas ümbruses või rohkem päevavalgel võiksid mõned tööd nõrgemini või vähemalt teistmoodi mõjuda, aga Shipyardis toimib kõik. Hildegard Reimanni „Tants metsaga“ mõjub seenepääliste tantsijatega psühhedeelselt, tema napid koomiksid on rohkem nagu visandid, mõtted koomiksist, aga see sobibki Käsmuga paremini kui kastisurutud maailm oma kommertsil kujul.

Eve Kase lilleakvarellid hakkavad ka selles ruumis tööle. Pean tunnistama, et lilleakvarellid ei sunni mind üheski näituseruumis peatuma, see on juba minu loomus ja harjumus. Lilleakvarellis on täpselt niipaljukest, mida sellega teha saab, ja selle võimaluste mängumaaga on mind raske lendu viia, aga rusuv hoone loob teise konteksti, annab sellele eluuhkuse ja -õigustuse.

„Käsmu kurioosum“ on teosena rõhuv: ülimalt esteetiliselt esitletud kogum leidobjekte, antropoloogiline kaardistus. Suurem jagu objekte iseenesest on see, mille kohta ütleme praht. Teos kõneleb sellest, et isegi salapaigast, isegi sellest kõige väärtuslikumast ja erilisemast kohast, ei taibata, osata, märgata enesest märki jätmata lahkuda. Mark Antonius Puhkani fragmentaarsetest lagunenud maalidest („Killud kaugest rannast“), mis võiksid mõjuda sentimentaalselt, saab selles kontekstis järsku karge pilk.

Eesti tuntuima sfagnoloogi Edmund Russowi pilk ja pilt üle saja aasta tagusest Käsmust on muidugi äratuslik, nagu ussiauk aegruumis: tema tegemistel ning talletustel tekib tahtmine peatuda, sest tõtt-öelda olin ta nime varem ainult möödaminnes kuulnud – turbasamblauurija vääriks toda retke.

Mu enda retk näituseruumi jäi seekord napiks. Mälu haarab virvendusi ja üheks positiivseks virvenduseks on põimunud Kelli Valgu „Käsmu mustrid“ ning Anni Kagovere „Papagoituba“. Mõlemad on lähtunud tapeedimustri motiividest. „Tapeet“ on halvustav sõna: kasutame seda kõige kohta, mis on justkui tagaplaanil ega peaks segama (eriti muusika ja kunsti puhul), kuna ei oma iseseisvat väärtust. Seejuures mäletan toda alatist põnevust vanades korterites tapeeti maha võttes: tapeedikihid möödunud aegadest ning vanad ajalehed nende all on müstiline maailm. Valk ja Kagovere päris sinna ei lähe, aga on kasutanud Käsmust leitud vanu tapeedimotiive: Valk lisanud joonistusi/sirgeldusi/tegelasi ning Kagovere äratanud ellu papagoitapeedi ning lisanud sellele vanamemme kummitusliku unelaulu.

Liis-Marleen Verilaskja on kaardistanud vana kaptenimaja. Selle töö teeb elusaks lihtne kiri seinal. Toda tööprotsessi ning kohtumist majaomaniku-arhitektiga on kirjeldatud justkui kiretult, aga muudetud sellega kogu protsess sama poeetiliseks, nagu on Rubinšteini avastet taburet.

Ingrid Nielseni tohutu tikand „Kui raha räägib“ on mulle sügavalt sümpaatsest poliitilise kunsti vallast. Töö keskmes on vaidlusmotiiv, kuidas peaks selle­taolises külakeses suhtuma radikaalsetesse uuendustesse, nagu näiteks uus suur betoonist sadamarajatis. See võiks justnagu sisse tuua inimesi, turiste, raha, aga ka võib-olla just vastupidi, sest see keskkond, mille pärast tullakse ja ollakse, kaotaks palju ka iseendast.

Nielsen ja Verilaskja on koos loonud ka humoorika suvitusturismi käsitleva fotosarja, mis on korraga üdini tänapäevane-mobiilipõhine, teiselt poolt matkib suvitusfotogaafia stampe. See kavala torkega töö tuletab mulle meelde, miks ma kunagi fotosid ei tee, vaid omaenda mälukaamerat usaldan. Siinkohal hakkab see mind küll alt vedama, sest selle näituse kõik teosed sugugi enam silme ette ei tõuse …

Ahjaa, Mart Veelmaa video „Las ma ammutan jõudu“ on koomiline, mõtlen, et tahtlikult koomiline, et kuidas nii-öelda tänapäevases varustuses/rõivastuses läheneda loodusele puukallistaja­mentaliteediga. Kukubki kohmakalt välja.

Kurb, et näitus on nii lühikest aega lahti. Mu kohmakas püüdlus edasi anda killukesi jääbki ainult kergeks talletuseks-vahenduseks. Näitus ise on fragmentaarium, kollaaž, kogu katkendeid, miraaž Käsmust, mitte Käsmu ise, kuid näitusena kindla kuraatorikäe tõttu õnnestunud. Praeguseks säärane sedastus, kuni Eve Kask just ei leia mõnda muud paika nonde tööde näitamiseks. Et Kask seda varem või hiljem teeb, olen täiesti kindel, sest et Käsmu projekt on olnud talle pikk ja põhjalik rännak. Käsmu ise ei kao ju kuskile, sest igal aastal avastavad selle jälle mõned õrnad kunstniku- või kirjanikuhinged, kusjuures õnnelikul kombel leidub alati mõni üksildane hetk, pelusolemise võimalus. Käsmus annab põgeneda ja peituda ka siis, kui kõik kunstnikud-kirjanikud korraga sinna ära kaduda tahavad. Võib-olla see ongi see võlukunst.