Kui uskuda põhiseadust, on Venemaa võrdsete subjektide föderatsioon, aga mitte tsentraliseeritud juhtimisega unitaarriik. Vladimir Putini peamiseks „teeneks“ Venemaa asendamatu juhina peetakse nn võimuvertikaali tugevdamist. See tähendab, et föderaalkeskus, ja Putin isiklikult, on tugevdanud regioonide ja kohalike omavalitsuste majanduslikku allutamist ning poliitilist kontrolli nende üle. Sellesama põhiseaduse järgi on Venemaa paljurahvuseline riik, kus on olenemata rahvuslikust kuuluvusest tagatud kõigile võrdsed õigused ja vabadused. Ent igaühel, kes vähegi tänapäeva Venemaa tegelikkust tunneb, pole kahtlustki, et venelased on seal domineerivas, privilegeeritud seisundis, samal ajal kui riigis elavad teised rahvad allutatakse suuremal või vähemal määral sunni viisil assimileeruma.
Venemaa sissetung Ukrainasse andis muu hulgas tõuke kahe teema laialdasele arutamisele. Neist esimene on Venemaa kui impeerium, mis on kujunenud sisekolonisatsiooni tulemusena. Vene võim ei luba ukrainlastele mitte ainult omaenda riiki, vaid ka rahvuslikku enesemääramist ja isegi vene keelest erinevat emakeelt. Seetõttu on aktualiseerunud ettekujutus rahvusvabariikides elavatest rahvastest kui koloniseeritutest. Niigi vähesed aktivistid, kes nende rahvaste õiguste eest võitlevad, emigreeruvad üha rohkem. Teine teema on Venemaa pärast Putinit ja/või lüüasaamist sõjas Ukraina vastu. Üha sagedamini esitatakse küsimusi mitte ainult selle kohta, kas sõda kutsub Venemaal esile revolutsiooni ja/või selle majanduse täieliku kokkuvarisemise, vaid kas see riik säilitab oma territoriaalse terviklikkuse. Kas me näeme Venemaa lagunemist? Kui jah, siis milliseks see kujuneb? Ja kui tugevad on üldse separatistlikud meeleolud Venemaa regioonides?
Traditsiooniline augustikuine Venemaa probleemide teemadel vestlusõhtu, mida Avatud Eesti Fond korraldab Käsmu rahvamajas ja mis 2022. aastast kannab nime „Vabaduse hääled“,[1] toimus pealkirja all „Tõde ja õigus – Venemaa variant“. See oli pühendatud Vene kolonialismi ja rahvusliku separatismi probleemidele. Arutelu juhatas ajaloolane David Vseviov ning selles osalesid 2023. aastast Eestis elav Anna Zujeva Burjaatiast ja 2017. aastast Poolas elav Raissa Zubareva Sahha vabariigist.[2] Pärast üritust jätkasin Anna ja Raissaga jutuajamist. Rääkisime emigratsioonist, fondide Vaba Burjaatia ja Vaba Jakuutia tegevusest, Venemaa lagunemisest ning rahva meeleoludest Burjaatias ja Jakuutias.
Millal otsustasite emigreeruda?
Zubareva: Juba 2014. aastal elasin Jakutskis täielikus õuduses sellest, mis toimus ümberringi. Töötasin ajakirjanikuna sõltumatus väljaandes Jakutsk Vetšernii (ajaleht ilmub seniajani – M. T). Olime kolleegidega nördinud Krimmi annekteerimisest, hiljem sellest, mis toimus Donbassis. Vene riigi valede tase oli ületanud igasugused piirid. Mõtlesime mehega, mida peaksime edasi tegema, kuid saime aru, et [Venemaal – M. T.] läheb aina hullemaks ja seepärast tuleb ära sõita. Sain tunda seda hirmsat survet, mida avaldati vabariigi [Sahha – M. T.] sõltumatutele ajakirjanikele. Kutsetöö muutus iga päevaga üha raskemaks. Aastail 2014–2016 üritasin elukutset vahetada ja hakata [tarkvara – M T.] testijaks. Kirjutasin isegi mingi oma programmi. Tahtsime sõita USAsse. Müüsime väga kaua oma Jakutski korterit, kuid intervjuul Ühendriikide viisa saamiseks me läbi ei saanud. Meile soovitati sõita kõigepealt mõneks ajaks Euroopasse, et oleks mingi reisiajalugu, ning taotleda uuesti USA viisat. Otsustasime siiski nii mitte teha, vaid lihtsalt kuhugi ära sõita. Valisime Poola, sest seal on lihtsam legaliseeruda ja räägitakse suhteliselt arusaadavas slaavi keeles. Jõudsime Varssavisse 2016. aasta 31. detsembri hilisõhtul ja elame seal tänini.
Czy mówisz po polsku?[3]
Zubareva: Absolutnie! Õpin seda pidevalt. Õnneks olen saanud palju praktikat tänu tööle koos poolakatega ja sealsetele sõpradele.
Zujeva: Mina lõpetasin Burjaatia riikliku ülikooli ja töötasin üheksa aastat riigitelevisioonis: algul munitsipaal-, hiljem pooleldi era-, pooleldi riiklikus telekanalis ATV. Juhtisin uudistesaateid, olin ajakirjanik ja tegevtoimetaja. 2019. aastal toimusid Ulan-Udes linnapea valimised ja mulle anti ette lugeda võltsing, kus mustati võimumeelse kandidaadi oponenti. Mina keeldusin sellest. Ütlesin, et mulle on vaatajatele valetamine vastuvõtmatu, ja lahkusin sellest telekanalist. Mõne päeva pärast, kui selgus, et võitnud oli Ühtse Venemaa kandidaat, algasid Ulan-Udes protestimeeleavaldused. Rahvahulk läks peaväljakule, protestiti kolm päeva. Mina olin ainus ajakirjanik, kes jäädvustas selle, kuidas rahvuskaart rahumeelse protestiaktsiooni laiali ajas. Video panin üles oma Youtube’i kanalisse, millel oli siis umbes tuhat jälgijat. Järgmisel päeval oli nende arv kasvanud 24 000ni! Nii sain blogijaks ja hakkasin arendama oma Youtube’i kanalit.[4] Otsustasime koos režissööri ja operaatoriga teha materjale sellest, kuidas Burjaatias tegelikult elatakse. Hiljem laiendasime geograafiat: käisin Tõvas, Kalmõkkias ja Dagestanis, tegin saateid lihtsate inimeste sotsiaalsest ja majanduslikust olukorrast. Vaba Burjaatia on esimene etniline sõjavastane õiguskaitsefond, mis on asutatud 2022. aasta aprillis. Liitusin selle tööga vabatahtlikuna, kuna kogu esimese sõja-aasta elasin Ulan-Udes. Tegin, mis sain: salvestasin videoid, kirjutasin tekste välismaa ja Vene riigivälisele meediale, andsin ise intervjuusid, abistasin Burjaatiasse saabunud välisajakirjanikke, kogusin jõudumööda fondile informatsiooni, kirjutasin mõningaid tekste fondi ühismeediale, vestlesin otse eetris Valentina Melnikovaga sõduriemade komiteest. Koguni varjasin Jakuutiast pärit sõjavastast aktivisti (Raissa Zubareva naeratab ja noogutab.), kes nüüd on kuulutatud ekstremistiks. Hiljuti peeti ta Kasahstanis kinni.
Millal tekkisid probleemid?
Zujeva: Probleemid ei jõudnudki mul alata. Töötasin tasa ja targu fondi heaks ega afišeerinud seda. Aga umbes uusaasta paiku mõistsin, et ei taha enam Venemaal elada. Just sel ajal kirjutasin pika teksti väljaandele Prodolženije Sledujet, mille olid asutanud endised Novaja Gazeta ajakirjanikud. See käsitles burjaatide emigreerumist Mongooliasse. Vaatlesin seda retrospektiivselt: poolteise sajandi jooksul lahkuvad burjaadid kodunt venelaste järjekordsete sõdade, kollektiviseerimise ja repressioonide eest.[5] Käesoleva aasta veebruaris käisin Mongoolias ja tegin seal samateemalise filmi.[6] Sama aasta märtsis sõitsin ise Venemaalt ära. Algul Türgisse, sealt Prahasse, hiljem olin kaks nädalat Poolas – seal me Raissaga tutvusime – ning lõpuks jõudsin Eestisse.
Kuidas tekkisid fondid Vaba Jakuutia ja Vaba Burjaatia?
Zubareva: Olin juba enne sõda kritiseerinud Putini režiimi ja kirjutanud sellest, et nii nagu Venemaal elatakse, elada ei tohi. Pärast sõja algust rääkisin avalikult sellest, et Sahha vabariik peab olema vaba. 2022. aasta suvel võtsid minuga kontakti endised kolleegid ajalehest Jakutsk Vetšernii ja rääkisid, et minu vastu oli huvi tundnud FSB, kuigi ma ei töötanud seal enam ammu. Kirjutasin siis oma Facebooki leheküljel: „Hei, FSB, kas te olete jobud või? Milleks tülitada minu endisi kolleege? Helistage isiklikult mulle ja ma selgitan teile kõike, ühtlasi ütlen, mida ma teist arvan!“
Ja kas nad helistasid?
Zubareva: Muidugi mitte, mis te nüüd! Siis hakkasin aktiivselt jälgima ühismeedia kanalites Free Buryatia[7] uudistevoogu. Nägin, et seal arutatakse rassismivastaseid ja dekoloniseerimise teemasid. Põhiliselt käis jutt sellest, kui halvasti Venemaal asiaatidesse, sealhulgas burjaatidesse, suhtutakse. Mulle kui Jakuutiast pärit inimesele on see teema väga lähedane. Mõtlesin, et ka meil tuleb asutada midagi sellist: jakuutidele välismaal, keda on üsna palju eri põhjustel Jakuutiast ära sõitnud, on vaja oma sõjavastast organisatsiooni. 2022. augustil kogunesid mõned huvitatud jakuudid ning otsustasid asutada oma fondi. Selle registreerisin ma hiljem, 2023. aasta veebruaris Poolas. Fondi ametlik nimetus on Free Yakutia Foundation.
2022. aasta septembris kuulutati Venemaal välja mobilisatsioon. Paljudes Venemaa linnades algasid protestimiitingud. Nägime, et Jakutskis olid välja tulnud sõna otseses mõttes vaid mõned inimesed. Ettearvatult nabiti nad kinni, pisteti kongiautodesse, koostati protokollid, ja sellega oli kõik läbi. Siis kavandasime oma miitingu [2022. aasta – M. T.] 25. septembriks Jakutskis Ordžonokidze väljakul ja hakkasime selleks inimesi ette valmistama. Kirjutasime sotsiaalvõrgustikesse, koostasime juhendeid – kes mida peab tegema, millal ja kuhu minema, mida selga panema, kuidas vastama politseinikele, milliseid loosungeid hüüdma. Otsustasime, et miitingul korraldatakse ringmäng, esitatakse jakuutide rahvatants uosohhai. Kutsusime miitingule ainult naisi, sest kartsime, et mehed võidakse otse väljakult sõtta viia. Kohale tuli 500 inimest, tegime sotsiaalvõrgustikesse otseülekande. Vene eriteenistused summutasid meid. Mõistsin, et võidakse tõepoolest ühineda, et võidakse protesti avaldada – [Sahha] vabariigis ei kardeta. Üle 20 inimese said trahvi, fond otsis juriste ja kogus raha trahvide maksmiseks. Teine miiting oli meil plaanis nädala pärast. Just siis toimus Ukraina nelja oblasti „ühinemine“ Venemaaga.[8] Sahha vabariigi juht Aissen Nikolajev võttis sellest Kremli tseremooniast osa. Koju jõudmiseks oli ta hästi ette valmistunud: tõi endaga kaasa terve lennukitäie rahvuskaartlasi miitinguid laiali ajama.
Jah, see on Vene võimude levinud praktika. Moskvasse ja Peterburi veetakse miitingutele OMONi üksusi just muudest piirkondadest, et pealinna omonlased omasid ei peksaks.
Zubareva: Jakuutia aktivistid, kes elavad välismaal, kuid on poliitiliselt aktiivsed, said miitingutel osalenutelt videoid ja fotosid ning üritasid neid rahvuskaartlasi leida ja identifitseerida. 1. oktoobril [2022 – M. T.] pidid jakuudi naised kogunema uuele miitingule. Jakutskis tegutses vabatahtlikuna neiu, kes läks varahommikul pildistama kõiki kesklinna suuri väljakuid. Need olid tõkestatud eritehnikaga – miskipärast oli sinna aetud ka sibiautosid, traktoreid, laadureid … Vaba oli ainult üks, Võidu väljak. Kui hakati sinna miitingule kogunema, sõitsid kohale rahvuskaartlased oma kongiautodega, tõkestasid väljaku ega lasknud sinna kedagi. Meie naised peeti kinni, otsiti läbi, kontrolliti nende telefone. Seda miitingut meil korraldada ei lastud. Mõni aeg tagasi eemaldusin fondi tööst, kuid see jätkab tegutsemist. Sellel on sotsiaalvõrgustikes oma leheküljed. Mõni kuu tagasi kuulutati meid välisagentideks.[9] Sain oma isiklikule meiliaadressile Venemaa justiitsministeeriumilt sellekohase teate. Seda staatust me muidugi ignoreerime, mingeid infokaste välisagendiks olemise kohta oma kirjutiste ette ühismeedias ei pane, mingeid aruandeid kuhugi Venemaale ei saada.
Zujeva: Fond Vaba Burjaatia asutati kuu pärast sõja algust vastusena Venemaa võimude tegevusele üldse ja riiklikule narratiivile „Putini lahinguburjaatidest“ sealhulgas. Kaugeltki kõik burjaadid ei toeta sõda.[10] Fondi moodustas tosinkond burjaadi aktivisti, kes elavad välismaal, peamiselt Tšehhis ja USAs. Alguses lihtsalt salvestati ja avaldati videoid selle kohta, et burjaadid on sõja vastu. 2022. aasta märtsis oli see aktsioon sotsiaalvõrgustikes ja keegi ei kavatsenudki fondi asutada. Aga juba 2022. aasta märtsi keskpaiku ja lõpus hakkasid Burjaatiasse saabuma esimesed kirstud ning aktivistid otsustasid, et videotest ei piisa. Nii tekkiski fond, millel on mitu tegevussuunda.
Esimene on muidugi vastupropaganda ja rahva informeerimine sellest, mispärast burjaadid Putini sõda ei toeta. Burjaadid on rahvas, kes on ise kokku puutunud koloniseerimise ja sunniviisilise russifitseerimisega, kaasa arvatud oma keele ja kultuuri kaotamisega. Nüüd püüab Venemaa teha sedasama ukrainlastega.
Teine suund on sõjas langenute loendamine: arvesse võetakse etnilised burjaadid, Burjaatia elanikud[11] ning Burjaatia 15 sõjaväeossa komandeeritud ja mobiliseeritud. Lisaks sellele on fondi analüütikud paljastanud valesid burjaatide kohta, samuti otsinud ja taastanud tõepärast informatsiooni.
Fondi tegevuse kolmas suund on juriidiline abi Burjaatia elanikele, kes ei soovi sõdida või tahavad mobilisatsioonist kõrvale hoida. Kümned sõjaväelased said teenistusest vabaneda. Aga möödunud aasta sügisel, kui Putin kuulutas välja mobilisatsiooni, tellisid fondi töötajad bussid ja evakueerisid sajad mehed Mongooliasse. Ulan-Udest on piirini 280 kilomeetrit.
Neljas suund on dekoloniseerimine. Me räägime burjaadi rahva tõelisest ajaloost, räägime burjaadi keele probleemidest, populariseerime seda rubriigis „Burjaadi keele aeg“, räägime burjaadi kultuurist, vestleme teiste vabariikide aktivistidega rubriigis „Jutuajamised rahvuslikust“. Venemaal elab ligikaudu 200 rahvust, kuid me teame üksteisest nii vähe.
Zubareva: Jah, fond Vaba Burjaatia on aidanud ka jakuute. Oleme palunud neilt abi ja nõuandeid.
Zujeva: Käesoleva aasta 1. septembril kuulutas Vene Föderatsiooni peaprokuratuur meid „ebasoovitavaks organisatsiooniks“. See staatus on hullem kui välisagendi oma – välisageniks tembeldatakse meil tänavu märtsist alates –, sest osalemine „ebasoovitavates organisatsioonides“ ähvardab Venemaal kriminaalvastutusega. Meile pannakse süüks juriidilise abi andmist, valgustuslike materjalide ja sanktsiooninimekirjade koostamist. Kahtlemata me tegeleme sellega, mis praegust Vene ebainimlikku võimu ärritab: räägime, et kodanikel on õigused, ja aitame tundma õppida oma identiteeti – keelt, ajalugu, kultuuri. Me ei tunnusta Vene peaprokuratuuri otsust ja kaebame selle edasi kohtusse. See aga ei mõjuta meie tööd kuidagi.
Külge riputatud „ebasoovitava organisatsiooni“ silt on meile täiendav motivatsioon ja reklaam. Me ei kavatse oma tegevust lõpetada. Venemaale jäänud jälgijaid oleme hoiatanud, kuidas nüüd fondiga Vaba Burjaatia saab koostööd jätkata. Ei ole vaja ühismeedias kommentaare kirjutada, panna laike ega postitusi edasi jagada, ei ole vaja annetada. Võib, ja on vaja, lugeda, vaadata ja kirjutada meile oma mõtetest ja tunnetest. Mulle tähendab fondi kui „ebasoovitava organisatsiooni“ staatus seda, et Venemaale praeguse võimu ja seaduste kehtivuse ajal ma enam naasta ei saa.
Zubareva: Fond Vaba Jakuutia töötab samuti õiguskaitseorganisatsioonina. Selle eesmärk on kodanikuühiskonna ehitamine, kuid praegu näib mulle, et on vaja organisatsioone, kes tegeleksid [Sahha – M. T.] vabariigis just poliitikaga. Seni, tuleb välja, et Venemaal ongi õiguskaitse reaalpoliitika.
See on nii, kuna poliitilist välja on tühjendatud, aga ühiskond on enamasti apaatne. Tegelda poliitikaga, nagu seda tehakse Euroopas või Ameerikas, on Venemaal võimatu ning seepärast muutub õiguskaitsealane või korruptsioonivastane tegevus kättesaadavaks mooduseks enda realiseerimiseks poliitikas – nii nagu see oli ka dissidentide puhul Nõukogude Liidus.
Zubareva: Nüüd on muidugi vaja inimesi ja organisatsioone, kes Vene Föderatsiooni lagunemise hetkel sõidavad Sahha vabariiki ja hakkavad seal kohalikku protestiliikumist juhtima. Mina olen selle otsuse juba ammu teinud.
Mis tahes jutuajamine regionaalsest poliitilisest aktiivsusest viib meid Venemaa kokkuvarisemise ja selle koosseisu kuuluvate rahvusvabariikide iseseisvumise teemani. Kuidas see teie arvates peaks toimuma?
Zubareva: Mulle näib, et ise olen poliitiliseks tegevuseks küps. Määratlen ennast kui jakuudi patriooti, kes tahab üles ehitada iseseisva riigi. Ja isegi seejuures, et vene ja poola keel on mul praegu jakuudi keelest märksa aktiivsemad. Lapsepõlves rääkisin jakuudi keelt, kuid hiljem läksin nagu suur hulk jakuute üle vene keelele. Praegu räägivad isegi Putiniga opositsioonis poliitikud, näiteks Hodorkovski või Navalnõi, et [revolutsiooni, rahutuste või riigi lagunemise juhul – M. T.] tuleb rahvusvabariikidega kokku leppida, ja annavad mõista, et keegi neid niisama lihtsalt Venemaa koosseisust välja ei luba. Minu arvates on vaja juba praegu hakata arutama seda, mis meist saab eraldumise korral ja mida me selle tohutu territooriumiga peale hakkame. On vaja kas või teoreetiliselt läbi töötada iseseisva elu mehhanismid. Sahha vabariigis ei ole sildu üle Leena jõe, ka teid on väga vähe ja need on halvas seisukorras.
Kuivõrd üldse Jakuutias ja Burjaatias tunnetatakse võimalust eralduda Venemaast? On ju nii, et kui algab iseseisvusliikumine, jõuab kätte hetk, mil impeeriumis elavad rahvad mõistavad, et neil pole selle impeeriumiga ühist teed, nii nagu kujunesid Eesti ja laguneva Nõukogude Liidu suhted 1980. aastate teisel poolel. Aga mitte „rahvuse südametunnistus“ ehk poliitilised ja sõjavastased aktivistid, vaid praegustes Venemaa regioonides elavad tavalised inimesed. Mil määral nemad teie arvates ajaloolist murrangut tunnetavad? Või domineerib seal ikka veel provintsi nukker argipäev, kus inimesed on aheldatud külmiku ja teleri vahele?
Zujeva: Avaldan siin üksnes omaenda arvamust. Mulle näib, et Vene riigi koloniaalse iseloomu tõttu on Burjaatia Venemaa Föderatsiooni koosseisust lahkumise teema väga kitsas. Räägime sellest sõjavastaste aktivistide ringis ja ka meie fondis, kuid Burjaatias on see tabuteema. Olen suhelnud skulptorite, maalikunstnike, giidide ja literaatidega, kes eri põhjustel ei saa kuhugi ära sõita ja kes seejuures on sõja vastu, kuid me ei ole kunagi tõsiselt arutanud Burjaatia iseseisvust. Teisest küljest, kui ma pean vestlusi Youtube’i kanalis, kirjutatakse mulle jututoas ja kommentaarides palju rohkem Burjaatia iseseisvusest. Siin on kaks probleemi: esiteks on raske öelda, kas nii kirjutatakse Burjaatiast või kusagilt mujalt. Teiseks on siin minu arvates tegemist infomulliga: minu auditoorium on inimesed, kes mu väärtusi toetavad.
Zubareva: Jah, ka minul on olnud tunne, et me asume infomullis. Olen jälginud sotsiaalvõrgustikes kõiki Sahha vabariigist pärit poliitaktiviste, kes töötavad iseseisvalt, organisatsiooniväliselt. Tihtipeale panevad nad üles kirjutisi oma jälgijate arvamustega. Neis on väga palju avaldusi selle kohta, et jakuudid on Vene maailma vastu. Teisest küljest on meil natsionalistide ühendusi, näiteks nagu Us Tumsuu.[12] Need on jakuudid, kes räägivad omavahel ainult jakuudi keeles, kuid selle ringkonna esindajad sõidavad ikkagi Ukrainasse sõdima. Mitte seepärast, et nad oleksid Putini poolt, vaid seepärast, et nad on puruvaesed …
Zujeva: Tahaksin osutada uuringutele selle kohta, miks Moskva eelistab mobiliseerida sõtta just rahvusvabariikide elanikke. Uurija Aleksei Bessudnov on kirjutanud artikli, milles näitab, et just majandustegur määrab mobilisatsiooni dünaamika: mida vaesem piirkond, seda rohkem on sealt mobiliseerituid.[13] Fondi Vaba Burjaatia kaasasutaja ja endine analüütik Maria Vjuškova väidab, et rahvustegur etendab sama tähtsat rolli ning diskrimineerimine rahvustunnuse alusel on Vene armees olemas, kuigi varjatud kujul.[14]
Zubareva: Iga jakuut mõistab, et koduvabariik on puruvaene, kuna Moskva pumpab sealt kõik ressursid välja. Enamik kardab protestida, kardetakse vapustusi, eelistatakse säilitada senine elukorraldus, kas või kuidagiviisi. Ja see on täiesti õudne. Meie rahvusaktivistide väike ringkond arutab iseseisvuse teemat, samal ajal kui statistiliselt keskmisele elanikule ei ole seda nähtavasti üldse tarvis. Et niisugust suhtumist ei oleks, tuleb meil lihtsalt rohkem tööd teha! On vaja tuua näiteid võimalikust tulevikust, luua pilt sellest, kuidas me saame elada Venemaata, koostada juba nüüd uue valitsuse tööplaan. Me peame andma igaühele mõista, et iseseisvus võib jakuutidele saada õnneliku tuleviku pandiks.
Venemaa hilisajaloos on pretsedent seoses Tšetšeeni vabariigi eraldumiskatsega. Ja seal lõppes kõik kurvalt: Tšetšeenia tehti alguses maatasa, aga pärast külvati rahaga üle. Millised on sel juhul siis teie lootused?
Zujeva: Kõrvuti fondiga Vaba Burjaatia, mis on esmajoones õiguskaitseorganisatsioon, on olemas veel kaks poliitilist demokraatlikku liikumist. Need on Tusgaar Buryad Mongolia ja Buryad-Mongol Erheten.[15] Nende esindajad on olnud minu jututubade külalisteks. Olen küsinud, milline on nende arvates eraldumise mehhanism. Kaasmaalased räägivad, et võimaluste aken avaneb siis, kui Venemaa kaotab sõja ja/või tekib Kremlis võimukaos.
Kas ajaloolise võimaluse ootamine ei tuleta meelde olukorda Nõukogude Liidu lagunemise ajal, kuid nüüd juba veidi väiksemas mastaabis?
Zubareva: See juhtub suuremates mastaapides! Rahvusvabariike on tänapäeva Venemaal rohkem kui oli liiduvabariike NSV Liidus[16] ja Moskva röövib neid kõiki!
Zujeva: Aga edaspidi on burjaadi aktivistid, nagu jakuudid, kellest juba rääkis Raissa, ja kes on praegu samuti sunnitud elama välismaal, valmis kiiresti kohale sõitma ja hakkama Burjaatias poliitilist rahvust üles ehitama. Teine mehhanism, mida praegu samuti arutatakse, on referendum juhul, kui Moskva võimude haare peaks nõrgenema. Tõsi küll, rohkem kui kahekümne aasta jooksul koos Putiniga on inimesed Venemaal unustanud, mida tähendavad ausad valimised ja vastutustundlik poliitiline käitumine.
Kas see siis tähendab, et praegu jääb ainult üle oodata võimaluste akent?
Zubareva: Jah, ja see tuleb!
Millal? Mulle näib, et 15 aasta pärast, mitte varem … Vaevalt suudab Putin midagi Ukrainas oluliselt vallutada, kuid kardan, et praegustel positsioonidel kaitselahinguid pidada suudavad Vene sõdurid veel kaua. Otsustades rindel valitseva olukorra järgi liigub asi Korea stsenaariumi suunas: tõmmatakse demarkatsioonijoon ja loid sõda jätkub. Aga sel juhul ei tule Putini sõjalist lüüasaamist ega võimaluste akent. Rahvusvabariikides ei ole ju tegelikult algatusi, mis tõukaksid Venemaad „poollagunemisele“. Üksikud aktivistid välja arvatud, inimesed vaikivad ja kannatavad.
Zubareva: Siis ei jää meil midagi muud üle kui organiseerida see liikumine Vene Föderatsiooni sees. Aktivistidel, kes soovivad Sahha vabariigi iseseisvust, tasub läbi töötada võimalikud tegevusplaanid, kui utoopilistena need praegu ka ei näi, nagu ma enne mainisin. Programm on kindlasti vajalik, ja seda ajaloolise võimaluse puhuks ka koostatakse. Kuigi teame ajaloost, et ükski plaan kokkupõrkel tegelikkusega tavaliselt vastu ei pea. Siis me korrigeerime seda. Õnneks on helgeid päid jakuutide hulgas palju.
Vene keelest tõlkinud Mait Eelrand
[1] Aastail 2010–2021 oli ürituse nimetus „Venemaa hääled“.
[2] Vestluse ja arutelu videosalvestis vt Avatud Eesti Fond, Vabaduse Hääled: Tõde ja õigus – Venemaa variant. – Youtube 28. VIII 2023
[3] – Kas Sa räägid poola keelt? – [Jah,] absoluutselt!
[4] Anna Zueva, Независимое медиа о Бурятии.
[5] Анна Зуева, Границы – это для царей. Спустя столетие буряты повторяют массовый исход из России в Монголию. – Продолжение Следует 1. II 2023
[6] Anna Zueva, Специальный репортаж: как спустя столетие буряты повторяют исход из России в Монголию из-за войны. – Youtube 30. V 2023
[8] 30. IX 2022 pärast fiktiivsete referendumite korraldamist Ukraina okupeeritud piirkondades kuulutati, et Ukraina Donetski, Luhanski, Hersoni ja Zaporižžja oblast astusid Venemaa koosseisu. Venemaa ei kontrolli ühegi annekteeritud piirkonna territooriumi täielikult.
[9] Välisagent – staatus, mis omistatakse Venemaal füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kes saavad välismaalt rahalist toetust või on „välismaa mõju all“ (mida see ka ei tähendaks). Staatus seati sisse 2012. aastal, kuid aktiivselt hakkas Venemaa võim seda külge kleepima riigile vastuvõetamatutele poliitaktivistidele ja massiteabevahenditele 2021. aastal. Venemaa opositsioonilistes ringkondades levib nali, et välisagendi staatus on nüüd omamoodi kvaliteedimärk nagu importautodel või -rõivastel. Vt: Ольга Корелина, Все еще не верите, что статус «иноагента» — это самая настоящая дискриминация? Вот много (коротких и выразительных) примеров, почему это так. – Meduza 29. XI 2021.
[10] Burjaadi sõjaväelastest Ukrainas hakati rääkima pärast seda, kui ajalehes Novaja Gazeta (nr 22, 4. III 2015) oli ilmunud Jelena Kostjutšenko intervjuu Dorži Batomunkujeviga, tankistiga, kes oli osalenud koos teiste Vene lepinguliste sõduritega lahingutes Donetski oblasti Debaltseve linna lähistel 2015. aasta jaanuaris-veebruaris. Lahingutegevus jätkus selles piirkonnas pärast Minski teise kokkuleppe allakirjutamist. Venemaa väitis, et ei ole konfliktipiirkonda oma regulaarvägesid saatnud. Vt: Елена Костюченко, «Мы все знали, на что идем и что может быть.» Интервью с российским танкистом, который вместе со своим батальоном был командирован сражаться за Дебальцево. – Новая Газета 2. III 2015
[11] Военные погибшие в Украине из Иркутской области и республики Бурятия. – Люди Байкала 23. III 2022
[12] Ус Тумсуу.
[13] Aleksei Bessudnov, Suurbritannia Exeteri ülikooli sotsioloogia professor on väitnud: „Burjaatide ja tõvalaste märksa suurem suremus on nähtavasti seletatav lepinguliste sõjaväelaste palju ulatuslikuma värbamisega Ida-Siberi ja Kaug-Ida vaesematest piirkondadest. [—] Majanduslikult edukamates rahvusvabariikides (Jakuutia, Tatarstan) on armeeteenistus noorte meeste karjäärina vähem atraktiivsem ning vastavalt on ka langenud sõjaväelaste arv ühe elaniku kohta palju väiksem.“ Vt: Алексей Бессуднов, Смертность российских военных в Украине: действительно ли этнические меньшинства погибают чаще? – BBC 28. X 2022.
Artikli täielik tekst on siin: Alexey Bessudnov, Ethnic and regional inequalities in Russian military fatalities in Ukraine: Preliminary findings from crowdsourced data. – Demographic Research 2023, 48
[14] Maria Vjuškova – burjaadi aktivist, USA Notre Dame’i ülikooli teadus- ja arvutuskeskuse teadur – ei olnud nõus Bessudnovi järeldusega, et „teatud piirkonnast pärit sõdijate suur suremus on põhiliselt seletatav piirkonna majandusliku olukorraga“ ja et „samast piirkonnast pärit slaavlastel ja mitteslaavlastel on ühesugused võimalused sõjas langeda“. Vt: Маргарита Иванова, «У мужчины из Бурятии вероятность умереть на войне примерно в 75 раз выше, чем у москвича». Социологи исследуют этническое неравенство в армии России. — Люди Байкала 20. VI 2023.
[15] Тусгаар Буряад-Монголия, Буряад-Монгол Эрхэтэн.
[16] Vene Föderatsioonis on 85 subjekti: 22 vabariiki, 9 kraid ja 46 oblastit. NSV Liidu koosseisu kuulus 15 liiduvabariiki, mis hiljem said iseseisvateks riikideks.
Burjaatia, ametlikult Burjaatia Vabariik – subjekt Vene Föderatsiooni kaguosas. Pindala 351 334 km2 (2,05% Venemaa territooriumist), rahvastik 974 628 inimest, sealhulgas burjaate ligikaudu 30%.
Jakuutia, ametlikult Sahha Vabariik – Vene Föderatsiooni suurim subjekt. Pindala 3 083 523 km2 (18,01% Venemaa territooriumist), rahvastik 997 565 inimest, sealhulgas jakuute ligikaudu 55%.