Ainult ? see vangla on nii vana, et osa vange on juba kõngenud või kõngemas. Pean silmas enamikku neist, kes vallutati ajavahemikul Jermakist Potjomkinini. Kes nende seast oleksid reaalselt äraminejad? Niihästi tahtmise kui ka materiaalsete võimaluste poolest?

 

Vene imperialismi masendav pärand

 

Liiduvabariikide iseseisvumise eelduseks oli nende väljakujunenud rahvuslik identiteet koos mitmesuguste lisanditega. Kuigi demokraatlikku ühiskonda polnud maitsnud keegi peale Balti riikide, on mõne teise liiduvabariigi asukatel see-eest omariikluse traditsioon, mis ulatub aastatuhandete taha, ning kultuur veel vanemgi. Sellele vundamendile annab ehitada, viimaste sajandite letargiale vaatamata.

See-eest kitsamalt Venemaa Föderatsiooni koosseisu kuuluvatel rahvastel ei ole peaaegu kellelgi omariikluse kogemust ega ka selle eelduseks olevat tugevat identiteeti. Mõistagi mitte sellepärast, et nad oleksid kuidagi alaväärtuslikud, vaid kuna sel lihtsalt ei ole lastud tekkida. Venemaa laskis ääremaal rahulikult ääremaaks jääda, sõitku seal oma põtradega ja joogu end viinast surnuks. Samas on ilmne, et kui ka näiteks hante oleks kümme korda rohkem kui praegu, poleks neist ikkagi riigi tegijat. Nende eluviis on alles traditsiooniline.

Kui vaadata maailma kolonialismi ajalugu, siis näeme, et vallutajatel on suur vahe. Seetõttu on osal vallutatutest rohkem vedanud kui teistel. Näiteks Portugali asumaade sotsiaalsed jt tingimused ning kohaliku administratsiooni korrumpeeritus olid kurikuulsad, palju hullemad kui näiteks Inglise asumaades. Mõned vallutajad on olnud väga agarad kohapealset kultuuri oma näo järgi ümber tegema. Näiteks Prantsusmaa tahtis kõikjal, kuhu ta läks, luua kohaliku eliidi seast väikese Prantsusmaa. Venemaa kuulub samasse kategooriasse. Ainult et nad ei loonud väikest Venemaad, vaid lihtsalt venestasid. Läänes vähemasti räägiti ?valge mehe kohusest? ja ?tsiviliseerivast missioonist?. Muidugi oli tegelikkus märksa pragmaatilisem. (Seepärast põhjustaski Gordon Browni hiljuti pillatud ?Inglismaa ei pea oma impeeriumi pärast häbema? väikese skandaali ning andis põhjust talle mau-maude ülestõusu mahasurumist meenutada). Aga Vene poliitilises kõnepruugis mu teada puudub üldse nendele terminitele ekvivalent.

Siberis on XX sajandil assimileeritud, s.t välja surnud kümneid kui mitte sadakond rahvast. Ja teiste kallal teeb venestamine oma tööd. Kahjuks ka soome-ugri rahvaste kallal.

Kes oleksid Venemaalt potentsiaalsed äraminejad, kel oleks piisavalt eneseteadvust ja pealehakkamist? Kindlasti Põhja-Kaukaasia rahvad, aga me oleme tunnistajaks, kui veriselt need katsed maha surutakse.

Kindlasti on omariikluse eeldused  viie miljoni elanikuga Tatarstanil, aga neil on õnnetus olla maismaavangis, ümbritsetuna Venemaast. Seesama on ka meie hõimurahvaste häda. Kui ei ole väljapääsu jäävabale merele või piiri mõne soodsalt või vähemasti neutraalselt meelestatud riigiga, siis on iseseisvus illusioon. Isegi kui Eesti oleks padurikas ning tahaks näiteks marisid pidevalt abistada, võib kergesti juhtuda, et Venemaa ei võimaldaks meile kiusu pärast servituuti. Muide, maavangis olek kujuneks ületamatuks majandustakistuseks ka kurdidele oma riigi loomisel, kuigi neid on üle kahekümne miljoni. Sellepärast on nende realistlikumad juhid leppinud autonoomiasooviga vastavate riikide koosseisus.

Kes veel? Juudi autonoomses oblastis või vabariigis elas isegi parimail päevil ainult kaks protsenti juute, nüüd on neistki suurem jagu lahkunud.

Seega peaks Venemaa lagunemine tähendama oblastite või kraide eraldumist Emakesest Venemaast. Oleks täitsa amüsantne kujutada Uuralitest ida pool mitut Mongoolia tüüpi moodustist, s.t tohutu territooriumi, aga ülihõreda asustusega riiki, mille peamine ressurss on puutumata loodus ja maavarad. Ja neis kõigis räägitaks ilma sunduseta vene keelt!

Säärane idee oleks võinud pähe tulla mõnele Kaug-Ida kohalikule kooliõpetajale, kes mäletab kunagise Venemaa kodusõja ajalugu Siberis. Aga on väga raske uskuda, et tsaar Vladimir oleks venekeelse separatismi suhtes leebem kui rahvusliku vastu. Ta ei määra kubernerideks endale ustavaid isikuid mitte üksnes selleks, et majandust ja poliitikat tsentraliseerida ja oma ukaase ellu viia, vaid separatismi vältimiseks. Muide, viimasel ajal on ida pool Uuraleid alanud rahvusvähemuste territoriaalsete üksuste, s.t ringkondade ja oblastite liitmine suuremate kraidega, nii et mittevenelased jääksid neis vähemusse. Nii läks see Krasnojarski krais, millega aprillis liitusid Taimõri ja Evengi autonoomne ringkond, Krasnodari krai juurde saab peagi Adõgee jne.

Üldiselt väga haruldane riigi jagunemine või lagunemine võib juhtuda mõistuslikul kokkuleppel nagu t?ehhidel ja slovakkidel või siis keskvõimu nõrkusest. Venemaa keskvõim tugevneb ja tal on maailma poliitikategelaste poolehoid. Kõikvõimalikke pooldumisi ja eraldumisi püütakse a priori vältida. Reeglina toob see poliitikutele ainult peavalu ja komplikatsioone. Sellepärast kõlabki nii kurjakuulutavalt diktaatorite kohtumiste refrään, et kumbki pool austab teise territoriaalset terviklikkust.

Keegi ei tea, kui palju on Kaug-Idas hiinlasi. Andmed kõiguvad paarisajast tuhandest paari miljonini. Aga mis oleks isegi paarkümmend miljonit sealsetes avarustes? Hiinal on silmanähtavalt liiga vähe maad, Venemaal aga silmanähtavalt liiga palju. Maaga kauplemine ei ole Venemaale ju ajalooliselt võõras, kui meenutada Alaska müümist. Siiski, too oli mõneti  sundmüümine, sest arvestades ajaloo edasist kulgu oleks selle omandamine Ameerika poolt nii või teisiti kindel olnud. Aga kui Venemaa isegi ilmselge  majandusliku edu nimel pole nõus tagastama Jaapanile mõnda saarekest ja Kaliningradi oblastile mingisugusegi autonoomia andmise ettepanek põrkub Moskvas jäigale vastupanule, siis on raske kujutleda, et Moskva loovutaks mõne siilu ?Pühast Venemaast?.

 

Maalt rikas riik pole vaene

 

Venemaa ei nõrgene mu meelest kahel põhjusel. Esiteks on tal õnn asuda Euraasia mandril, mitte ületamatult kaugel kahest riigist, kelle energiatarbimine kasvab lähiajal kolossaalselt ja mida rahuldades on Venemaal võimalik päris pikalt kosuda. Oma territooriumi on tal tarvis kas või selleks, et sealtkaudu jooksma panna hiiglaslikud nafta- ja gaasijuhtmed Hiinasse ja Indiasse.

Teiseks, kas saab olla vaene või nõrk inimene, kel on palju maad? Muidugi mitte. Aga miks peaks niisugune riik nõrk olema? Keegi ei tea täpselt, mis on ikkagi ?viimsepäeva valuuta?. Osa väidab, et lahinguid hakatakse lööma puhta mageda vee pärast. Kui Maa muutub päris solgiauguks, siis on Venemaal trumbid käes. Tema maalahmakas on suurel määral asustatav, mitte igikeltsane nagu enamik Kanadast. Kõlab absurdselt, ent Venemaa võib hakata kauges tulevikus käituma nagu mõni moodsa kunsti koguja Remarque?i romaanides raskel sõjaajal. Müüb täna ühe Seurat?, poole aasta pärast Degas?. Ehk Tomski ja Omski.