Nõukogude Liidu perestroikaaja üks kuulsamaid filme oli „Väike Vera“, kus esimest korda nõukogude kinos näidati suguakti. Aga see ei olnud seal filmis muidugi kõige olulisem. See oli film tüüpilise tööstuslinna inimeste lootusetust elust, mis nüüd tagantjärele üle vaadates tundub veelgi masendavam kui kunagi nooruses.
„See oli sisuliselt dokumentaalfilm Mariupoli linna elust,“ ütles Sergei Pahhomenko, kes on kogu elu elanud selles Aasovi mere äärses suures Ukraina tööstus- ja sadamalinnas. Ta töötab Mariupoli ülikoolis rahvusvaheliste suhete õppejõuna.
„Väikest Verat“ filmitigi tegelikult Mariupolis, mis tollal kandis Ždanovi nime. Filmi režissöör Vassili Pitšul (suri täpselt aasta tagasi 54aastaselt kopsuvähki) oli samuti Mariupolist (Ždanovist) pärit ja tundis väga hästi sealset äärmuslikult sovetlikku atmosfääri.
Raske on hinnata, kas elu tänapäeva Mariupolis on keskmisele linnaasukale sama masendav või mitte, kuid igal juhul on Mariupol hea näide sellest, kui keerulised muutused peavad Ida-Ukrainas Donteski ja Luganski oblasti (Donbassi) alad üle elama ning kui visalt need põhimõttelised muutused toimuvad. Kaks aastat, mis on möödunud sõja algusest, on väga lühike aeg rahva mentaalsuse muutmiseks, eriti kui riigil puuduvad selleks võimalused ja ka tahe. Paljud ei taha aga sellest aru saada.
Mariupolit valitseb tehas
Elanike arvult Tallinna-suurune Mariupol (Donbassis üldse suuruselt teine linn Donetski järel) oli ja on täielik tööstuslinn. Linna a ja o on Iljitši-nimeline metallurgiatehas, kus veel 2000ndate keskel töötas (koos abitootmisega) ligi 130 000 inimest. Tehasele kuulusid koolid, lasteaiad, liha- ja piimakombinaadid, leivatehased, bussifirmad jne.
See tehas illustreerib Ukraina elus üht hiljutist põhimõttelist muudatust, mis küll antud näitel on halenaljakalt välja kukkunud. Iljitši nime kandis see supertehas muidugi Nõukogude riigi looja Vladimir Iljitš Lenini nime järgi, aga 2015. aasta kevadel võttis Ukraina parlament vastu nn dekommuniseerimise seaduse, mille järgi pidi linnade, tänavate, ettevõtete jms nimest kaduma kõik viited nõukogude korrale.
Mariupolis otsustati, et ollakse edasi Iljitši-nimeline, ainult et ühe teise mehe nimeline. Sellest kevadest tähendab tehase nime viidet ja seega austusavaldust Ukraina NSV musta metallurgia instituudi pikaajalisele direktorile ja sotsialistliku töö kangelasele Zota Iljitš Nekrassovile, kes muide ei ole kunagi elanud ega töötanud Mariupolis. Ega Lenin ka ei olnud!
Mariupolis pole kunagi olnud intelligentsi kui klassi. Kes ei tahtnud tehases töötada, pidi linnast ära sõitma. Nii tegi näiteks sellesama väikese Vera vanem vend, kes õppis arstiks ja jäi Moskvasse. Mariupoli riiklik ülikool (ametlikult asutatud alles 2004. aastal sealse humanitaarinstituudi järglasena) tundub linnas võõrkehana. Nagu intelligentne geto. Sellise värvika võrdluse esitasid mulle ülikooli enda õppejõud.
Mariupoli tehased andsid enne sõda viis protsenti Ukraina SKTst, kuid Ukraina riigijuhid ja kultuuritegelased ei käinud peaaegu kunagi linnas esinemas. Kõik vältisid Mariupolit, siin pidid inimesed ainult tööd tegema, vaid selleks olid nad loodud, rääkis teatud kibedusega linna ühe tuntuma vabatahtlike organisatsiooni (millised on tänu sõjale Ukrainas väga laialt levinud) Uus-Mariupol juht Maria Podõbailo.
Suur osa Mariupoli tööstusest kuulus tuntud Ukraina oligarhile Rinat Ahmetovile (välja arvatud seesama tohutu Iljitši-tehas, mis eraldi seadusega erastati töökollektiivile, kuid reaalselt kontrollis ja kontrollib tehast muidugi selle direktor – J. P.), kes valitseski sisuliselt linna, määrates ametisse linnapea ja linnavolikogu. Kuna peaaegu kogu meedia kuulus linnas samuti Ahmetovile, siis määras tema ka linna meeleolu ja tehasetöölised olid juba sünnist saadik harjunud mõtlema nii, nagu ülemused ütlesid või ajaleht kirjutas. Keelebarjääri tõttu keegi ukrainakeelset meediat ei vaadanud ega lugenud. (Kiiev ei loonud isegi president Juštšenko ajal sõltumatut venekeelset Ukraina-meelset meediat, mida tagantjärele peetakse suureks möödalaskmiseks. Ukraina rahvuslased on alati propageerinud seisukohta, et õiget Ukraina-meelset poliitikat ega propagandat ei saavat teha vene keeles. Sõjasündmused on näidanud, et paljudest Ukraina venekeelsetest on saanud väga suured Ukraina patrioodid, kuigi nad ukraina keelt eriti ei oska.)
Kuna linnas antav haridus oli ka otseselt seotud suurtehastega, siis juhtus väga harva, et keegi sõitis kuhugi mujale elama. Inimesed olid väheliikuvad, nagu ka ülejäänud Donbass.
Ühesõnaga, Mariupol oli poliitiliselt, majanduslikult ja vaimselt olulisel määral monopoliseeritud. Ja sellist linna peab nüüd Ukraina riik ja ühiskond hakkama kuidagi muutma.
Parimal juhul on suhtumine Ukrainasse neutraalne
Oluline on märkida, et Donbassi sõja ajal oli Mariupol vaid lühikest aega sõja alguses separatistide kontrolli all. Juba 2014. aasta juuni keskpaigaks oli võim jälle Kiievi käes, kes tõi Mariupolisse aastaks üle ka Donetski oblasti pealinna. Pärast seda on separatistid korraldanud Mariupoli poole mitu suuremat rünnakut, mis löödi tagasi. Nüüd on linn väga hästi kaitstud, kuid 30–40 kilomeetrit linnast käivad endiselt lahingud ja hukkuvad inimesed. Mariupolis endas toimus suurim tragöödia 24. jaanuaril 2015. aastal, kui separatistide lastud Grad-süsteemi raketid tapsid magalarajoonis 30 inimest.
Kõige märkimisväärsema muutusena tähendab Kiievi kontroll seda, et kohalikud meediaväljaanded, mis Maidani revolutsiooni ajal sõimasid Ukraina-meelseid jõude ning hiljem olid silmanähtavalt Donbassi separatistide ja Vene-meelsed, on täielikult poolt vahetanud. Ajakirjanikud on seejuures valdavalt samad.
Inimeste halvustavat suhtumist Ukraina riiki ja ukrainlastesse see ajakirjanduse kannapööre eriti muutnud ei ole, kinnitasid linna Ukraina-meelsed aktivistid ühest suust. Ükskõik kui kõvasti kohalik meedia nüüd ka Kiievit ei kiida, on varasematel aastatel vastupidise jutuga tehtud kahju väga raske korvata.
„Varem (sõja alguses – J. P.) oli inimestes väga palju sellist vaikset vihkamist. Kõva häälega ei öelda julgetud, aga ümberringi oli seda tunda,“ ütles Sergei Pahhomenko. „Parimal juhul on nüüd suhtumine muutunud neutraalseks. Aga seda ei juhtu ikkagi, et keegi astub bussi- või trammipeatuses Ukraina sõdurile ligi, patsutab õlale või ütleb „Slava Ukraine!“. Pigem näeb endiselt sõduritele suunatud vihaseid pilke. Tehastes ja turgudel kohtab väga palju Ukraina-vastaseid meeleolusid, need ei ole kuhugi kadunud. Neil, kes on Ukraina-meelsel seisukohal, on raske ja ebameeldiv seda öelda, sest kohe ollakse valge varesena vähemuses. Psühholoogiliselt on aga alati ebameeldiv olla vähemuses. Pealegi peab ju nende inimestega koos elama ja töötama.“
Lootus on noorel põlvkonnal
Kevadises Mariupolis ei märganud ma peaaegu kedagi, välja arvatud mõni üksik noor, kandmas ukraina rahvusvärve või rahvussärki, rääkimata rahvusornamentidega kaunistatud autodest, mis on ilmunud teiste Ukraina kontrolli all olevate Donbassi linnade tänavatele.
Mariupoli aktivistide kogu lootus on noorel põlvkonnal ja see on iseloomulik ka ülejäänud Ukrainale. Mariupolis on pöördevajadus ehk isegi teravam, sest sealsetest tehastest, kus pole kunagi olnud sõltumatute ametiühingute lõhnagi – keegi ei ole julgenud sellest isegi mõelda –, ei tule inimesi, kes suudaksid ühiskonda muuta.
Aga ka noort põlvkonda tuleb vastavas vaimus kasvatada. „Mina näen meie tudengite seas positiivset trendi, paljudele on Ukraina juba tõepoolest batkivštšina (kodumaa – J. P.). Nad on hakanud palju rohkem kandma ja kasutama Ukraina sümboolikat,“ rääkis Pahhomenko.
Maria Podõbailo sõnul tähendab noorte patriotismi kasv paratamatut põlvkondadevahelist konflikti kodudes. „See on tõsine konflikt, kui lapsed kuulevad koolis ühte ja kodus teist juttu,“ ütles ta. „Ma tean lugusid sellest, kui pataljon Azov 2014. aasta juunis vabastas linna ja sel puhul korraldati suur kontsert, siis paljudel noortel keelasid vanemad minemise ära, sest see ei olnud nende pidupäev. Aga noored tahtsid [minna].“
„Ma ei näe muud varianti, kui et põlvkond muutub. See ei mõju, et ütleme inimestele tõtt ja siis avanevad rahval silmad. Ei avane!“ oli Pahhomenko kategooriline. „Meie inimesed blokeerivad infot, mis ei lange kokku nende eluaegsete veendumustega.“
Mariupolis on sama probleem, mis mujal Ukraina kontrolli all olevas Donbassis: uut põlvkonda, kellele pannakse lootus, õpetab koolis vana põlvkond. „Koolides tuleb korraldada lustratsioon, kas või professionaalse taseme langemise hinnaga,“ oli Pahhomenko otsustav. „Võib-olla on see sõnavabaduse vastu, aga kuidas teha seda sõja tingimustes teisiti?“
Paraku ei ole vanade vallandamise korral uusi õpetajaid kusagilt võtta. Ukrainas on õpetajate palgad niigi väga väikesed ning sellistes tingimustes ei hakka keegi palga pärast Lääne-Ukrainast ida poole ümber kolima, selleks et lapsi õpetada.
Uut põlvkonda on vaja ka väike- ja keskmisesse ettevõtlusse, mis seni on Mariupolis puudunud või siis olnud tihedalt seotud suurtehastega ning olnud seetõttu neist igas mõttes sõltuv. Linnas on vaja sisuliselt luua alternatiivne majandus suurtehastele.
„Isegi kui oleks inimesi, kes ei taha vanamoodi elada, siis suur probleem on oskustes. Nad lihtsalt ei oska muuta oma elu,“ nentis Podõbailo, kes varem oli samuti õppejõud Mariupoli ülikoolis. „Inimestele tuleb siin õpetada kõike: kuidas kontrollida võime, kuidas üldse lugeda dokumente, kuidas esitada küsimusi, kuidas alustada ettevõtlusega ja kirjutada äriplaani.“
Sellist abi ei anna Mariupolis keegi. Rahva meeleolude muutmise kõrval on see järgmine suur probleem.
„Põhimõtteliselt on Ukrainas nüüd kõik uksed kodanikuühiskonnale lahti, aga meil lihtsalt pole kedagi, kes uksest sisse läheks,“ ütles Podõbailo. „Lääne abiraha ei lahenda meie probleeme. Inimeste õpetamine ja treenimine on see, mida vajame! Ma ütlen kõigile ameeriklastele ja eurooplastele – ärge andke rohkem raha, sest see raha jõuab nagunii lõpuks oligarhide taskusse ning sõda ei lõpegi.“
Pahhomenko oli viimase mõttega nõus. „Meie siiani püsiv oligarhiline-korruptiivne süsteem on kõigi probleemide peapõhjus. Kui see murda, siis paraneb kohe meie riigi julgeolek,“ lausus ta.
„Väikese Vera“ film lõppeb pessimistlikult: Vera üritab teha enesetappu, vend põgeneb tagasi Moskvasse ning maika ja trussikute väel isa saab köögilaua taga infarkti. Taustaks jookseb ekraanil Mariupoli tehaste masendav peisaaž. Ei mingit lootust.
Mis on selle Ukraina tööstuslinna, pealegi veel sõjapiirkonnas asuva linna tulevik? Kas on lootust?
„Õnneks on meie olukord selline, et madalamale kukkuda pole enam kuhugi. Siin saab kõike ainult luua. Me oleme tee alguses,“ ütles Maria Podõbailo.
