Muude asjade seas selgus küsitlusest (EB Special 321), et tuleviku suhtes on optimistlikult meelestatud tervelt 84% Eesti elanikest, mis on ELi 27 liikmesmaa seas paremuselt neljas tulemus. ELi keskmine on samas küsimuses kõigest 61%.
Võiks ju oletada, et tegu on tüüpilise olukorraga, kus lootust on neil, kel pole midagi kaotada, ja mida vaesem rahvas, seda optimistlikum on ta tulevikuvaade. Neil aga, kel juba on, mida kaotada, on pilk selgem ja ka vähem lootust. Rikas ju teatavasti taevariiki ei pääsevat. Viimati öeldu on parima rahusti ja ühiskonna stabiliseerijana olnud inimkonna kasutuses aastatuhandeid.
Eurobaromeetri võrdlusandmeid vaadates selgub siiski, et meie (oletuslik) vaesus ja viletsus meie optimismi seletamiseks ei kõlba. Nimelt on ainsad kolm meist optimistlikumat rahvast trollidestki rikkamad soomlased (90%), rootslased ja taanlased (mõlemad 88%). Sama nimekirja pärapidaja kohal paiknevad aga arvestuslikult mitte just vaesed prantslased (40%) ja itaallased (46%). Leedulaste optimism on võrdne iirlaste, lätlaste oma aga Ühendkuningriigi kodanike omaga. Industriaalühiskonna tarbeks pealkirjastatud maailmavaadetele, parem või vasakpoolsete valitsuste võimulolekule ja tegevusele pole seletuse otsinguil võimalik toetuda: parempoolne Eesti on skaala ühes otsas, parempoolne Prantsusmaa teises.
Mingil määral selgitab inimeste hoiakuid nende (kujutletav) juurdepääs rahale. Eestlastest arvab ainult 35%, et vaesus võiks olla takistuseks pangakonto avamisel (see on ELi madalaim näitaja, keskmine 65%, Itaalia 82%). Ka kõigi muude „rahalist tõrjutust” mõõtvate näitajate osas on eestlased skaalal muretute seas. Juurdepääsu kinnisvara tagatisel laenule peab eestlastest raskeks/halvaks 30% (ELi keskmine 49%, Hispaanias koguni 90%). Tarbimislaenudele pole piisavat juurdepääsu Eesti elanike 26% arvates (keskmine 34%, Hispaanias 78%), krediitkaarte ei anta ainult viiendikule eestlastest (21%, keskmine 27%, Hispaania 55%).
Ühtpidi näitab see Eestis pakutavate finantsteenuste headust ja turvalisust, teistpidi aga vist ka meie valmisolekut võimaluse korral kohe uuele tarbimisringile minna ja järgmise laenubuumi ohvriks hakata. Sest kuskilt on ju mälusoppi jäänud „majandustõde”, et „tarbimine tuleb käima saada”, sest see olevat põhiline uue majanduskasvu eeldus. Ebapiisav majanduskasv nimelt on Eesti elanikest tervelt 45% arvates põhiline vaesuse põhjus (keskmine 32%, meiega samamoodi arvatakse veel Bulgaarias, Tšehhis, Leedus, Ungaris ja Rumeenias). Õnneks nõustub meil siiski ainult iga neljas (24%) inimene väitega, et majanduskasv lahendab vaesuse probleemi automaatselt (Leedus arvab nii 65% ja Lätis 55% inimestest, Euroopas keskmiselt 34%, Rootsis 11%). Küsitlusest ei selgu, millist raha peetakse silmas, kui vastatakse küsimusele oma finantsväljavaadete kohta järgmise 12 kuu jooksul, kuid igatahes arvab 30% eestlastest, et rahalised võimalused lähiajal paranevad – näitaja on Euroopa parim (keskmine 20%) Finantsolukorra halvenemist peab võimalikuks 16% Eesti elanikest, mis on tubli keskmine.
Ja lõpuks fakt, mis naelutab lõplikult kinni Eesti vääramatult kasvava põhjamaisuse mitte ainult ilma, vaid ka vaimse kliima poolest. Tervise-, haridus- ja sotsiaalkindlustuse kvaliteedi säilitamiseks on elanikud (vähemasti üle-euroopalises küsitluses osaledes) valmis maksukoormuse tõusuks. Maksutõuse kvaliteedi nimel toetab 64% Eesti elanikest. Ennatlik on sellest küll teha järeldust, et aasta pärast võidab valimised see, kes lubab maksutõusu, kuid loota tahaks, et me pääseme vähemasti skisofreenilistest väidetest maksude kuratliku päritolu kohta. Saagem ka valimislubadustes Põhjamaaks!