Ljudmila Ulitskaja nimi tuleb esimesena meelde, kui mõelda tänapäeva vene kirjanikele, kelle teostest leiab haarava ja intiimse sissevaate inimelu olemusse, pereelu traditsioonidesse ning värvikaid naistegelasi. Iga autori looming vajab siiski ka uuenduskuuri, otsustavat lahtirebimist tunnustatud lemmikteemadest ja -võtetest. Ulitskaja puhul leitigi, et tema romaanide ja jutustuste temaatika ja süžeekäigud on hakanud korduma, kuni 2006. aastal ilmus „Daniel Stein, tõlkija“. See romaan väljendab ehedalt tema loomingulisi otsinguid ja suuri ambitsioone.
Tegemist on sõna otseses mõttes paabelliku romaaniga: oma saatusest kõnelevaid tegelasi on nii Iisraelist kui ka Ameerikast, Saksamaalt, Poolast ja Venemaalt. Ruumilisele avarusele lisandub ajaline sügavus: mälestuste nõlvadel liiguvad lood edasi-tagasi minevikust tänapäeva ja tänapäevast minevikku, tegelaste subjektiivsed meenutused saavad kokku, segunevad ja lähevad siis jälle lahku või katkevad. Ja missugused meenutused: ellujäämine getos, natsi-Saksamaa ja nõukogude Venemaa karmid olud ning üldse mitte lihtne oma koha leidmine uusasukatest tulvil Iisraelis, kus jällegi puutuvad kokku väga erineva taustaga inimesed, kultuurid, keeled ja uskumused. Kõneldakse kirjade, päevikute, lindistatud vestluste, ametiläkituste, kaebuste ja pihtimuste keeles. Ulitskaja ise pole tahtnud paista jumaliku teose dirigendina ja on markeerinud end ainult häälena segakooris. See on küll autori hääl, kuid väga tagasihoidlik. Oma kirjades sõbrannale on Ulitskaja romaani kirjutamise ajal kurtnud töö keerulisuse üle: „Ma ei saa hakkama, see on liiga raske teos, saatusi on liiga palju, materjali on liiga palju.“ „Daniel Steinil, tõlkijal“ on seega polüfoonilise romaani eeldused. Harmoniseeriva ühtsuse saavutamiseks on aga vaja kangelast, kedagi, kelle elu ja vaated sobiksidki selleks, et ühendada ja kokku sulatada kõikide häälte panus üheks võimsaks ja lepitavaks kooriks. On vaja tõlkijat. Aga kas Daniel Stein saab tõesti sellega hakkama?
Romaani peategelasel on prototüüp, kellele ma siinkohal ei keskendu. Olulisem on vaadata, kuidas autor on tulnud toime keerulise eesmärgiga luua üdini positiivne tegelane, kes saab oma elukogemuse tõttu pakkuda igaühele abi, sõprust ja armastust, hoolida kõikidest inimestest, sõltumata nende rahvusest, soost, usust või eksimustest. Peategelaste saatus on väga omapärane. Daniel Stein on juut, kes töötas olude sunnil ja ellujäämise nimel nii gestaapos kui ka NKVDs, kuid üritas nii ühes kui ka teises inimesi säästa. Veelgi enam, tal õnnestus hoiatada teisi juute natside geto hävitamise plaani eest ning nii mõnigi romaani kõrvaltegelastest võlgneb talle oma elu. Edaspidi sai Danielist katoliku preester, ta pöördus tagasi Iisraeli, kus tema ümber hakkasid kogunema värvikad marginaalid, näiteks juutidest või araablastest kristlased. Silmatorkavaim marginaal on ta ise. See väljendub nii universaalsuse taotlemises, keeleteadlikkuses kui ka sobimatuses teatud riiklike standarditega (juut ja rahvakangelane küll, aga võõrast usku). Nähes enda ümber nii paljusid uskumusi, kultuure ja keeli, üritab Daniel luua sellist ühtset kirikut (nagu omal ajal Voltaire), kus erinevate religioonide esindajad võiksid koos palvetada ja mitte viha pidada. Autor ütleb koguni, et Daniel katab oma kehaga haava või lõhe, mis oli rahvaste ja religioonide konfliktiderohke ajaloo käigus kujunenud. Daniel on ka tõlkija, inimene, kes oskab keeli. Keel on aga Ulitskaja meelest jumala viis kõnelda kõigi rahvastega. Nagu näitavad romaani teised tegelased (muidu igati haritud õigeusklik Jefim ja rahvuslasest juut Geršon), võib ainult ühe keele oskamine viia rahvusliku vaenu, vihkamise ja isegi reetmiseni. Õigupoolest selles lihtsas mõttes peitubki selle teose peamine sisu: see on sallivuse õppetund. Sügavad teoloogilised arutlused ja monoloogid lisavad siin ainult romantilist eksootilist koloriiti.
Romaan on demokraatlikult poliitkorrektne ning selle tegelaste galerii lai ja uhke: eakas naiskommunist, kellest saab kristlane, katoliiklik nunn, kellest saab õigeuskliku batjuška abikaasa, oma homoseksuaalsuse avastanud noormees, natside perest pärit saksa neiu, kellest saab Danieli kõige suurem abiline, jne. Neid ühendab asjaolu, et kõik nad teevad oma elus läbi suure muutuse, mille tulemusena muutub drastiliselt kohalike suhtumine neisse. Olles korraga nii oma kui võõras, avastavad nad, et oskavad mõlemat keelt. Omad neid aga enam omaks ei tunnista, võõrad on sama vaenulikud kui enne. Parim näide on loomulikult Daniel ise: Iisraelis ei tunnistata teda juudiks, kuigi peetakse rahvuskangelaseks; tema noorusaegne sõber on Rooma paavst, kuid katoliku kirik keelab tema preestritegevuse lõpuks ära. Danieli karakterit iseloomustab üks huvitavamaid paradokse: soov armastada kõiki inimesi võrdselt haakub sellega, kuidas ta mõtestab juutluse omapära, tema sooviga minna tagasi algkristlaste kommete juurde sel ajal, kui nood ei olnud veel judaismist välja astunud. Tulemuseks on hübriidne juudakristlus, mis on peategelase arvates kristluse kõige ehedam ja loomulikum vorm. See kahetisus lisab pinget muidu igati positiivsele tegelasele, kellel, tõsi, on oma nõrkused. Ega tema ligimesearmastuski ole piiritu, näiteks homoseksuaalsus on talle arusaamatu pahe. Kui aga selgub, et tema abiline Hilda on paarkümmend aastat olnud salaarmusuhtes abielus araablasega, ta küll nendib, et see pole õige, kuid annab Hildale siiski nõrkuse andeks. Nii et Danieli kujus on teatud ebaühtlust, udusust.
Kõige õnnestunumad on leheküljed, kus Daniel meenutab oma minevikku, pidevat põgenemist ühe või teise despootliku võimu eest, töötamist eri poolel ja ellujäämise imet. Teose religioosset pühendumist ja teenimist kujutavad osad on kirjanduslikult kuivad, kui mitte igavad. Autor on vist seda tunnetanud ja seetõttu miksinud romaanis lõike kronoloogiat arvesse võtmata, nii et lugemise alguses võib sattuda veidi hämmingusse ja mõelda, et Ulitskaja on pakkunud seekord postmodernistlikke mänge. Aga kahjuks ei ole. Ka romaani mitmehäälsus ei kujune orgaaniliseks ja viljakaks polüfooniaks, pigem on see mingi savijalgadel golem, kuna kõik tegelased kõnelevad stilistiliselt ühtviisi isikupäratult. Daniel peaks olema ju tõlkija, peaks suutma kuidagi destilleerida keelte ja elukogemuste erinevust, aga romaani lugedes jääb mulje, et tal pole õigupoolest midagi tõlkida. Nagu mainitud, on Ulitskaja lisanud ka iseenda oma romaani tegelaste hulka, küllap lootuses oma raamat väikese metatrikiga mitmetahulisemaks teha, kuid see pole teda eriti aidanud. Vaatamata vahetusele, inimlikele joontele ja nõrkustele, millele viidatakse, on Daniel pigem teoreetiline konstruktsioon, kui elava karakteriga tegelane. Tema taga on liiga palju kirjanduslikke viiteid ja assotsiatsioone Kristusest kuni sotsrealismi „kõige paremate“ tegelasteni. Ühe teise vene kirjanduse hea inimese vürst Mõškini eluteel oli vähemalt värvikaid karaktereid nagu Nastasja Filippovna ja Parfjon Rogožin. Danieli teekonnal selliseid kohtumisi ei ole ning naised on temast ühtviisi vaimustuses, nagu tema ustav abiline (loe: jünger) Hilda. Mõni vaenulike vaadetega isik saab hakkama vaid kaebuse kirjutamisega või korraldab autoõnnetuse ilma põneva vaimse duellita. Peategelase portreed ähmastavad veelgi tema (ja autori) põhjalikud mõtisklused religiooni ja juutluse üle. Kogu teose vältel näidatakse teda teiste tegelaste perspektiivist või siis kirjeldab ta ise sündmusi oma keerulisest minevikust, aga kui autor viimaks lubab lugejatel talle ilma filtriteta läheneda, saab ta autoavariis surma. Samamoodi tundub kahtlane Danieli elumissioon – inimeste keelte ühendamine, mis mõjub vana testamendi Paabeli loo omapärase antipoodina. Daniel ei tule oma missiooniga toime ning kohe pärast tema surma lakkab ta kiriklik kommuun olemast. Kõikide kõnelemine ühes keeles ehk harmooniline teineteisemõistmine jääb siiski muistsete müütiliste aegade tunnusjooneks.
„Daniel Stein, tõlkija“ on hea romaan, mis märgib Ulitskaja püüdeid lahti rabeleda oma senisest psühholoogilisest jutustamistehnikast. Ühtlasi on see korralik kiidulaul humanistlikele väärtustele, mis on osalt lahendatud Hollywoodi linateose vaimus: on head ja halvad juudid, on head ja halvad sakslased jne. On näha, et autor on tõsiselt uurinud ajalugu ja religiooni puutuvat materjali, kuid õnnetuseks on romaanil oht selle koorma all kohati „külili vajuda“. Oma üllatuseks võib mõnigi lugeja avastada, et teose sisu ning kunstiline väljendus võiksid olla julgemad ja originaalsemad. Piisas aga sellestki, et sattuda nii Vene kui ka isegi Ameerika kriitikute tule alla. Olgugi et teos sai Venemaal prestiižse „Suure raamatu“ („Bolšaja kniga“) preemia, olid paljud kriitikud meelestatud negatiivselt. Põhiliselt keskenduti romaani teoloogilise poole analüüsile, see on autori vigadele teoloogilistes aruteludes, ning Steini kunstlikule positsioonile, mis vist ei rahuldanud kedagi, ei kristlasi ega juute. Kui võtta „Daniel Steini, tõlkijat“ poleemilise romaanina, siis on teos saavutanud oma eesmärgi. Nii selle sisust kui ka kriitikute mõnikord väga tulisest vastukajast jääb aga mulje, et kultuurilis-ideoloogilisi barjääre on ikka väga raske, ehkki mitte võimatu lõhkuda.