Vabaduse festival 15. – 19. VIII Narvas.

Just sel nädalal, kui Narvas toimus teine rahvusvaheline Vabaduse festival, avaldas Tiit Pruuli oma GO reisiajakirjas juhtkirja „Unustame Venemaa!“, kus hiljutine Peterburi ja Moskva suuna rongiliikluse eestvedaja leiab: „Flirtimine Venemaaga mis iganes tasemel on täna esimene samm oma riigi salgamise ja demokraatlike väärtuste reetmise suunas.“ Neil laiuskraadidel, kus Pruuli praegu seilab, on seda muidugi lihtne teha, Narvas aga lausa võimatu, sest Venemaa paistab sõna otseses mõttes aknast sisse.

Nii oli ka Vabaduse festivali töökeeleks vene keel (koos tõlkega eesti ja inglise keelde) ning sugugi mitte ainult seepärast, et festival leidis aset Narvas, kus venekeelseid on 94 protsenti elanikest, vaid, nagu selgus, on vene keel endiselt lingua franca’ks enamiku endiste liiduvabariikide puhul, ja seda eriti Kesk-Aasias, millele festival oli seekord keskendatud. Sealt toodud neljast lavastusest kolm olid venekeelsed, sest vabadusejanust kõnelevat teatrikunsti paistavad neis riikides kandvat just venekeelsed sõltumatud trupid.

Ja muidugi ei saadud Kesk-Aasia (ja Ukraina) ühiskondlik-poliitilist olukorda puudutavates aruteludes, mida juhtisid kõrgprofessionaalselt Toomas Kiho ja Rein Lang, kuidagi mööda Venemaast, seda nii mineviku, oleviku kui ka tuleviku tähenduses. Elevant, kes kaks aastat tagasi korraldatud esimesel Vabaduse festivalil oli keset tuba, sest programmis nägi kolme Venemaa (ja üht Valgevene) teatri lavastust, oli ka seekord mentaalselt kohal ning teda unustada oli võimatu.

Raudne eesriie. Venemaa teatrite puudumist seekordselt festivalilt ei saa korraldajatele ette heita, sest meie riiklik poliitika on hüljata sealsed mõttekaaslased, keda, kui isegi Venemaa enda sotsioloogilisi „uurimusi“ uskuda, peaks olema ligi kolmkümmend miljonit. Kui sidemete katkestmine Venemaa riikliku kultuuriga on täiesti mõistetav, siis kunstiloomingus pole suutnud vabaduseiha alla suruda ükski diktatuur ning vabamate ühiskondade kohus on jõhkra riikliku surve all tegutsevaid kolleege aidata (mitte unustada), mis ongi ju Narva Vabaduse festivali idee ja õigustus. Nii käitusid meie suhtes rahvuskaaslased Rootsis, Kanadas ja mujal vabas maailmas neil aastail, kui Eesti oli raudse eesriide taga ja siin saadi Nõukogude Liidu agressioonile Ungaris, Tšehhis ja Afganistanis vaid kunstikeeles kõneldes vastu hakata.

Mäletan, et küsisin eelmise festivali lõpuõhtul suurepäraselt vene lavastajalt Dmitri Jegorovilt (tema lavastatud olid Vabal Laval „Transiit. Peatage muusika“ ja „Keegi KGBst“), kas on võimalik teha Venemaast Põhja-Korea? Ta pidas seda võimatuks ja ka mina kahtlesin sellises stsenaariumis XXI sajandi Euroopas. Nüüd on see siiski juhtunud ja verisemalt, kui võis karta. Seda kurvem, et Putini rõõmuks ehitame raudset eesriiet nüüd ise ning festivalilt puudusid nii Jegorov kui ka Venemaa tippkriitikud Marina Davõdova ja Marina Dmitrijevskaja ning eelmise festivali kuraatorid Jelena Kovalskaja ja Oleg Lojevski, sest Eesti poleks neile andnud sissesõiduviisat. Aga just tänu nendele olid eelmisel korral lavastuste arutelud sisuliselt ja professionaalselt kõrgel tasemel, millest seekord, kui nähtut analüüsisid Kadi Herküli vapral juhtimisel rumeenia, poola ja kasahhi teatriajakirjanikud, selgelt puudu jäi.

Ainsaks solidaarsusaktiks vene vabadusvõitlejatega sai Julia Augi programmiväliselt ette valmistatud Svetlana Petriitšuki näidendi „Finist – helge jahikull“ ettelugemine festivali kohvikus. Petriitšuk ja näidendi lavastaja Jevgenia Berkovitš istuvad juba neljandat kuud Moskva eeluurimisvanglas süüdistatuna terrorismile kaasaaitamises. Teatavasti võitis kõnealune lavastus mõne aasta eest kaks Venemaa kõrgeimat teatriauhinda Kuldne Mask. Näidendis kõneldakse naiivsetest vene tüdrukutest, kes lähevad Süüriasse ja abielluvad seal islamistidega. Mõistagi on näidend ja lavastus mõeldud hoiatusena, kuid piisas kellegi kaebusest ning autorid suleti trellide taha, tegelikuks põhjuseks ilmselt siiski Berkovitši Ukraina sõja vastu tehtud avaldused.

Kaks põletavat põhiteemat. Aga festivali lavastuste valik (kuraatorid Marius Ivaškevičius, Märt Meos ja Allan Kaldoja) oli seekord huvitavam ja ideeselgem kui kaks aastat tagasi. Neil päevil nähtu (ja kuuldu) keskmes oli kaks tõesti põletavat teemat: ajaloo, keele ja kultuuri sunnitud unustamine ehk mankurtlus ning riigi (nii kodumaise diktatuuri kui ka välis­agressiooni) surve üksikisikule, sellest tingitud valikud ja vastupanuvormid.

Just sellest kõneldakse ka festivali kavas olnud Julia Augi lavastustes „Ema, kas meie kass on ka juut?“ ja „Narva – linn, mille me kaotasime“. Aga kuna neist on ajakirjanduses juba palju juttu olnud, siis märgin vaid, et need leidsid festivali väliskülalistelt väga kõrge hinnangu ja tänuliku vastuvõtu.

Kuidagi ei saa aga üle ega mööda Marius Ivaškevičiuse uuest näidendist „Totalitaarne romanss“ ja selle kolm tundi väldanud lavastatud ettelugemisest festivali avaõhtul. Loodetavasti jõuab see näidend eelseisval hooajal lavale ka Eesti Draamateatris ning julgen ennustada, et sellest saab hooaja üks tähtsündmusi.

Otsides festivalile repertuaari, jõudsid kuraatorid Tadžikistani pealinna Dušanbesse just siis, kui võimud olid seal päev enne esietendust keelanud ära Kesk-Aasia ühe teatrilegendi Barzu Abdurazzakovi lavastuse „Mankurt“, mille aluseks oli võetud mankurdi teema Kõrgõzstani klassiku Tšõngõz Ajtmatovi romaanist „Ja sajandist on pikem päev“ (Draamateatris lavastas selle teose 1984. aastal Evald Hermaküla ja Ugalas 1985. aastal Kalju Komissarov). Selle lavastuse peaproovi salajast lindistust nägi Narva festivalil videoekraanilt.

Kasahstanis kohtus Ivaškevičius Abdurazzakoviga uuesti ning valis sealt festivalile tema lavastuse „Laviin“. Jutuajamistest Abdurazzakoviga sai ta aga idee näidendiks, mille raami moodustabki autori ja lavastaja vestlus võimu ja vaimu vahekorrast läbi aegade. Narva esitusel, kus autorit kehastas Andres Puustusmaa ja Abdurazzakovit Riia Uuest teatrist tuntud oivaline läti näitleja Gundars Āboliņš (ehk keegi mäletab veel tema mängitud vapustavat mono­lavastust „Sonja“, mille Alvis Hermanis lavastas 2006. aastal ja mida näidati ka 2008. aastal Tallinnas „Talveöö unenäo“ festivalil).

Nende vestlus esitati vene keeles ning selles keeles kõneles ka Stalinit mänginud Tõnu Oja. Ivaškevičius jutustab oma „Totalitaarses romansis“ Mihhail Bulgakovi suhtest Staliniga ning põimib sellesse Ajtmatovi mankurdi loo, kusjuures nii Bulgakovit kui ka mankurti on määratud mängima sama näitleja (Kristo Viiding). Laval on ka Margarita, Peemot ja Korovjev Bulgakovi surematust romaanist, eraldi kõrvalliinina jookseb usbeki sotsialistliku realismi klassiku ja kunagise avangardisti Ural Tansõkbajevi traagiline saatus. Räägitakse ka võimu haardesse jäänud Šostakovitši, Meierholdi, Mandelstami, Majakovski ja Ajtmatovi enda traagikast: 1974. aastal kirjutas viimane alla kirjale Sahharovi ja Solženitsõni vastu. Taustaks kõigele on aga Abdurazzakovi jutustus sellest, mida nii Nõukogude võim kui ka praegune diktatuur on teinud tadžiki rahva keele ja kultuuriga. Autor on haruldase osavuse ja mõttepingega sulatanud need lood tervikuks ning Hendrik Toompere jr suutis vaid üheksa proovipäevaga luua sellest teatrielamuse.

Peakangelane Barzu Abdurazzakov. Karismaatilisest Barzu Abdurazzakovist kujuneski selle festivali peakangelane. Ta on sündinud Moskvas tuntud tadžiki teatri -ja filminäitlejate perekonnas ning lõpetanud GITISe Maria Knebeli ja Anatoli Efrose õpilasena. Olles isa kaudu lähisugulane Tadžikistani juba 29 aastat valitseva Emomali Rahmoniga, on ta ometi pidanud veerand sajandi jooksul neljal korral oma kodumaalt lahkuma ning töötab praegu Kasahstanis Almatõ teatris Žas Sahna (Noor Lava).

Narvas sai näha kaht Abdurazzakovi lavastust, aga ta rääkis veel ka 1992. kuni 1997. aastani Tadžikistanis kestnud kodusõjast, kus hukkus umbkaudu 200 000 inimest ning 1,1 miljonit põgenes oma kodumaalt. Selle sõjaga surus Nõukogude-meelne nomenklatuur maha tadžiki intelligentsi rahvusliku vabaduspüüde ning Jeltsini ja Vene armee abiga pandigi võimule praegune diktaator Rahmon.

Oma rahva ja rahvuskultuuri tuleviku suhtes oli Abdurazzakov äärmiselt pessimistlik. Ta tõi näiteks hiljutise juhtumi. Tema õetütrest kooliõpetaja tegi oma klassis kirjandi teemal „Kelleks soovite saada?“ ja tõi koju 32 paberilehte, kus seisis kirjas „Venemaale!“ – seda vaatamata teadmisele, et Venemaa tööturul on just tadžikid kõige madalamal astmel. Nende mõistmiseks tuleb teada, et tegemist on endise Nõukogude Liidu ja Kesk-Aasia vaeseima riigiga. Kuigi riigikeeleks on tadžiki keel, siis käib venestamine seal praegu hoogsamalt kui Nõukogude Liidu aegadel, nagu kirjanditestki näha.

Just seepärast valis Abdurazzakov möödunud aastal taas Dušanbes lavastades alusmaterjaliks Ajtmatovi loo mankurtidest, väljamõeldud nimetusega inimestest, kelle on orjastanud põhja poolt tulnud žuang-žuangi hõim ning kellelt röövitakse spetsiaalse piinaprotseduuri abil mälu: nad ei mäleta oma päritolu ega emakeelt ja alluvad täielikult orjapidaja mis tahes käskudele. Otsides sellise legendi päritolu, avastas Abdurazzakov, et Kesk-Aasias ei tea keegi midagi sellenimelisest hõimust, ja tegi järelduse, et „žuan-žuan“ võis tähendada sellist pobinat kuulvate inimeste (ja Ajtmatovi) arvates ehk „ivan-ivani“.

Abdurazzakov on kindel, et kirjanik kirjutas selle romaani enda ja oma rahva (kirgiiside) saatusest: Ajtmatovi isa lasti maha, tema perekond hävitati ning ta ise muutus mankurdiks, töötades nende kasuks, kes olid ta isa tapnud. Oma lavastuses laseb Abdurazzakov tadžiki noormeest orjastavail ning teda ema vägistada ja tappa käskivail peremeestel kõneleda just vene keeles. Pole ime, et lavastus keelustati enne esietendust, kusjuures lavastajal on ka akt, kuhu on märgitud keelustamise kolm põhjust: kahjulikkus noorsoole, kahjulikkus Tadžikistani rahvusvahelistele suhetele ning autori vaba tõlgendamise lubamatus. Nagu Abdurazzakov ütles, vaatas ta selle teosega silma temas endas leiduvale mankurtlusele ja palus seda teha ka näitlejail. Lavastuse peaosaline, kes on Tadžkistanis tuntud vabamõtlejast blogija, arreteeriti ja kannab praegu kümneaastast vanglakaristust terrorismile õhutamise eest.

Ammu kaotatud hääl. Barzu Abdurazzakovi Kasahstanist toodud lavastus „Laviin“ põhineb türgi kirjaniku Tundžer Djudženoğlu näidendil. See on müüt ühe mäekuru koobastes elavast hõimust, kes suurema osa aastast tohib rääkida ainult sosinal, sest muidu võib vallanduda laviin ja tappa nad kõik. Vaid lühikest aega on lubatud valjemat häält teha ja jahil käies püssi lasta. Kui tekib kahtlus, et mõni ei suuda kiusatusele vastu panna ja tahab suu avada, siis ta tapetakse hõimuvanemate käsul. Nii toimitakse ka sünnitajatega, kui tegemist on enneaegse sünnitusega, sest lubatud seksuaalvahekordade aegki on täpselt välja rehkendatud, et sündinud lapse kisa ei langeks vaikuseperioodile.

Loo käivitavadki enneaegselt sünnitama hakkava noore naise oiged. Olukorra „ohtlikkuse“ hindamiseks kutsutakse kohale ämmaemand, muidu kena ja kaastundlik inimene, kes on aga kohustatud peatsest sünnitusest hõimuvanemaile kohe ette kandma, sest muidu teeb ju seda keegi teine (ütleb ta saali näpuga osutades). Perekond valmistub alistunult oma noorimat liiget kirstu sulgema, ent järsku ärkab pooleldi halvatud vanaisa, kes on kogu elu kannatanud selle all, et omal ajal tapeti samal põhjusel ta noorem vend, ning ähvardab hõimuvanemaid algul püssiga ning teeb siis äkki valju häält.

Kõik viskuvad surmahirmus pikali, kuid midagi ei juhtu, laviini ehk polegi (või pole kunagi olnudki?). Nüüd tahavad kõik hõimuvanemate käsu peale valjult rõõmust röökima hakata, kuid selgub, et nad on juba ammu oma hääle kaotanud ja lava jääb hääletuks. Lihtne ja selge lugu, mida mängivad suurepärased (noored!) näitlejad väga kaasahaaravalt. Paratamatult läks mõte ka meie ühiskonnas päev-päevalt üha võikamalt levivale teisitiütlemise vaigistamisele ja tühistamisele.

Feminism Kõrgõzstani moodi. Kurioosne lavastus oli festivalile valitud Kõrgõzstanist, mille produtseeris teater 705, mis olevat ainus teater selles riigis, kus kõneldakse tänapäeva tegelikest sotsiaalsetest probleemidest. Laval oli neli kena kirgiisitari, kes esitasid vene keeles loo Biškekis toimunud kokkupõrkest feministliku ühenduse ja nende piketti laiali ajama tulnud ultrapatriootiliste noorukite vahel (ka noorukeid mängivad samad neiud).

Lavastuse „Minu maailm on korraldatud nii“ käigus jutustasid tütarlapsed oma väga valusatest neiuks- ja naisekssaamise kogemustest selles äärmiselt patriarhaalses ühiskonnas. Ühes episoodis nägi ka traagiliselt lõppevat armastushetke ühe neiu ja teda rünnanud noormehe vahel – n-ö Romeo ja Julia lugu.

Tegemist oli äärmusfeministliku lavastusega, mille paatost väljendas üsna selgelt repliik, et kui naised saaksid ise valida oma seksuaalse orientatsiooni, siis poleks maailmas ühtegi heteroseksuaalset naist. Enam veel kui äärmuslikkus, segas selle lavastuse juures aga see, et neidude kogu omavaheline kõne oli läbi põimunud kõige räigema venekeelse matt’iga. Nii palju venekeelseid roppusi pole ma kuulnud isegi uue vene dramaturgia nn tšernuhha-näidendites.

Kõrva riivas ka esinejate kohatine väga halb diktsioon. Arutelul selgus, et tegemist polegi näitlejatega, vaid kahe tuntud laulja ja kahe populaarse suunamudijaga, kellel tekkis soov väljendada end ka teatrikeeles. Algul sooviti esineda ooperiteatris, lõpuks aga maanduti ühe elumaja keldris 30 kohaga saalis, kuhu publikut lastakse provokatsioonide vältimiseks nimekirja alusel. Kuigi Kõrgõz­stanis elab vaid viis protsenti venelasi, on neiud lõpetanud Biškekis venekeelse keskkooli ja suhtlevadki omavahel just sellises keeles, mida lavalt sai kuulda.

Jäi mulje, et feminismi all mõistetakse sealse noorsoo hulgas piirideta vabadust ja kõige lubatavust. Romeo ja Julia segati loosse vaid seepärast, et see oli ainus teatritekst, millest neil aimu oli, nagu tütarlapsed siiralt tunnistasid. Minu mõtted läksid pärast etendust igatahes sellele, et kui täitub isamaaline unistus meie vene koolide sundeestistamisest, siis hakkame peagi kuulma ka eesti keelt, kus iga teine sõna on vene matt. Tuttav Narva ajakirjanik „rahustas“ mind aga sellega, et Narvas see nii juba olevatki.

Usbekistani hümn. Naistevastane vägivald ja täielik õigusetus koos sooviga kodumaalt põgeneda on teemaks ka Usbekistani legendaarse, 1976. aastal Nõukogude Liidus esimese sõltumatu teatrina asutatud Ilhomi lavastuses „Põrandaalused tüdrukud“.

Pean tunnistama, et see lavastus oli mulle festivali suurim pettumus, sest selle oli lavastanud eelmisel festivalil oma „Mein Kampf’iga“ n-ö platsi puhtaks löönud poolakas Jakub Skrzywanek, kes on järgmisel kahel hooajal ka Vaba Lava programmi kuraator.

Tema kohtumine eelmisel Narva festivalil Ilhomi asedirektoriga tõigi talle kutse Taškenti. Lavastuse teksti on loonud iiri dramaturg Emily Reilly ning see põhineb Jenny Nordbergi raamatul „Kabuli maa-alused tüdrukud“, mis on kokku pandud intervjuudest Afganistani naispõgenikega ja inimestega, kes elavad Afganistanis ka pärast 2021. aasta augustit.

Usbekistani ühiskondlik-poliitilise olukorra arutelult jäi meelde soovitus, mis oli antud välismaalasele, kes väitnud end teadvat Usbekistani hümni: minge õhtul läbi linna ning te kuulete kõigist akendest naiste oigeid ja kisa, sest nende mehed peksvad neid – just see on tõeline Usbekistani hümn! Eks selle väljendamine oli ka lavastuse peamine idee. Paraku ei jõudnud see publikuni aga haaravas teatrikeeles, just dramaturgia on jäänud selles loos üsna seosetuks. Ka lavastaja käekirjas ei oleks kuidagi ära tundnud „Mein Kampf’i“ küllusliku fantaasiaga režissööri. Emotsionaalne oli etenduse lõpp, kus toimus läbi (piiri?)trellide kõnelus Afganistanist põgeneda sooviva neiu ning tema põlvkonnakaaslase vahel Euroopas (või Usbekistanis?). Kõigile palvetele oli vastuseks üsna külm ei.

Marco Layera võimas tagasitulek. Festivali lõpulavastus „Karistamatuse oaas“ (Tšiili) oli kindlasti nende päevade kõige vapustavam sündmus, aga nagu arvasid kohalikud, ka Narva teatriajaloos üldse, sest küllalt suure osa pooleteisetunnisest etendusest oli mõni näitlejatest, aga vahel ka kogu trupp ihualasti. Olgu öeldud, et kohtumine La Re-sentida trupi ja lavastaja Marco Layeraga polnud Eesti publikul sugugi esmakordne. 2012. aastal lavastas ta R.A.A.A.M-i kutsel Jäneda Pullitallis pretensioonika pealkirjaga lavatüki „Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma“, mis oli tema Tšiilis tehtud lavastuse kohandus eesti näitlejatega ja eesti materjalile. Sama aasta lõpul näidati tema Tšiili originaallavastust ka „Talveöö unenäo“ festivalil Tallinnas. Tuleb tunnistada, et selle lavastusega Layera Eesti teatrimaailma ei muutnud ja mulle ei meenunud, et oleksin seda näinud.

Hakates otsima lavastuse meedia­kajastusi, leidsin oma suureks kohkumiseks 2012. aasta 2. augusti Sirbis ilmunud arvustuse „Revolutsioonikatse pullitallis“, mille autoriks osutusin ma ise. Aga seal oli kirjas ka põhjus, miks praeguseks maailmakuulsa Layera esimene kokkupuude Eesti teatriga siiski erilist jälge ei jätnud. Arvustaja kirjutab: „Tšiili sotsiaalpoliitiline skeem on asetatud eesti materjalile liiga kõva kriginaga ning täpsema ja tõsisema kohaliku materjali leidmiseks (ja lavastajapoolseks mõtestamiseks) on aega ja jõudu nappinud.“

Möödunud on tosin aastat. Tuleb tunnistada, et Layera, kes töötab oma trupiga juba 2007. aastast peale ning on esinenud mitmete lavastustega küllap kõigil maailma prestiižikamatel teatrifestivalidel, on oma näitelejate füüsilise meisterlikkuse ja täpsuse viinud täiuseni. Publikule näidati kollektiivset riiklikku tapamasinat, kus masinaosade (s.t näitlejate) tantsulises liikumises ja ka näoilmes oli kadunud igasugune inimnäolisus.

Näidati ka selle masina ohvreid, kelle piinamise ees ei tundnud masinaosad mingitki häbitunnet ega halastust. Lõpuks tassiti üks naisohvritest alasti ja verisena ka publiku hulka vaatesaali, kuhu ta jäi lebama kuni etenduse lõpuni. Masin töötas ja, muide, ka lõbutses hirmuäratavas rütmis, efektse muusika ja uhke valgusmängu saatel. Meile tehti selgeks, et neil, kes on oma käe kord saatanale andnud ning teinud läbi riituse sellisesse masinasse astumisel, pole inimeste hulka mingitki tagasiteed, nagu pole neile ka mingit andestust.

Layera 2012. aastal Postimehele antud intervjuust leidsin ka põhjuse, miks osutus just tema „Karistamatuse oaas“ nii vapustavaks. Ta kurtis toona: „Tšiili teatris on puudu radikaalsusest. Varem oli Pinochet ja tugev diktatuur, aga praegu, kui meil on juba kakskümmend aastat demokraatia, pole meil ühtegi vaenlast, kelle vastu me siis võitleme?“^* 2019. aastal „tuli elu Layerale vastu“. Tšiilis puhkesid majanduslikel põhjustel massirahutused, Santiago tänavail nõudis ligi miljon inimest presidendi tagasiastumist ja politseimasin avas taas tule: hukkus 19 inimest, vigastada sai 584, vahistati üle 2000. Lavastus „Karistamatuse oaas“ on loodud nende sündmuste mõjul ja vapustusest, et verine terror, mida juba hakati unustama, võib nii lihtsalt tagasi tulla.

Marco Layera seekordne tulek Eestisse jääb meelde kõigile, kes seda lavastust nägid, ja pani Narvas toimunud kõnelustele riigi vägivallast inimese kallal täpse ja võimsa punkti. Muide, lavastuste aruteludel kerkis korduvalt küsimus, kuivõrd saab poliitiline teater kõnetada praegu publikut mitmetähenduslike kujundite keeles või peab ta seda tegema vaid selgesõnaliste manifestide toel. Tšiili lavastus, mille New York Times arvas möödunud aasta kümne parima lavastuse hulka, andis sellele oma kunstitasemega ühemõttelise vastuse.

Ukrainlaste valikud. Teadlikult jätsin oma ülevaate lõppu festivali avalavastuse, Vaba Lava produktsioonina valminud „(Elu) sunnitud valikud“, kus nelja ukraina näitlejaga töötas nii Kiievis kui ka Narvas läti lavastaja Valters Sīlis. (Eesti vaataja teab teda 2020. aastal „Baltoscandalil“ esietendunud Vaba Lava lavastuse „Mul oli nõbu!“ ja Ugala teatris 2017. aastal loodud lavastuse „Nagu Soomes, aga veel parem“ järgi.)

Seekordse lavastuse aluseks on ukraina dramaturgi Natalka Bloki tekst, mis oli oma temaatikalt – sõda Ukrainas ja ukraina põgenike valikud – muidugi siinsele publikule kõige lähedasem. Koos teismelise pojaga sõja algul Šveitsi emigreerunud dramaturg toob näidendis ausalt esile kõik valikuvariandid, mille vahel oli ja on ukrainlastel valida: alates kollaboratsionist okupeeritud aladel kuni relvaga käes eesliinile mineku või põgenemiseni maailma teise otsa. Kõige rohkem hämmastasid mind ühe daami Šveitsis korraldatavad tasulised meditatsiooniseansid, kus nõiutakse kadu kogu vene rahvale ja kultuurile ning millega kogutud raha eest kavatseb ta Taisse elama asuda. Autor on püüdnud kõnelda võimalikult otse ja ausalt ega jaga moraalseid hinnanguid, küll aga kummitab kõigi valikute taga nende eest vastutamine tulevikus.

Lavastus koosneb omavahel vähem või rohkem seotud stseenidest. Nende hulgas ka episood Teise maailmasõja järgsest Moskvast, kui üks jalgadeta ja teine käteta invaliid kaklevad omavahel kerjamiskoha pärast linnaväljakul otse Stalini portree all ning süüdistavad kanderaamil halvatuna lebavat sanitari, et too lahinguväljal nende elu päästis. Stalini juubeli auks puhastati 1949. aastal kõik Venemaa linnad sellistest santidest. Vihje samasugusele tulevikule nii Moskvas kui ka Kiievis oli ehmatav. Etendus polnud dramaturgiliselt ega lavastuslikult laitmatu, küllap oli selle loomiseks jäänud aega napiks, kuid ometi mõjus nähtu šokina. Olen tuhandeid kord näinud näitlejaid etendamas nii Saksa kui ka Vene ohvitsere, nii küüditajaid kui ka küüditatavaid, nii pätte kui ka politseinikke, aga alati olen ju teadnud, et minu ees on siiski (palgalised) näitlejad. Seekord olid aga minu ees päris inimesed, kes rääkisid ju iseenda eluvalikutest, ja esmakordselt oleksin tahtnud ise lavale minna „takistamaks Othellot kägistamast Desdemonat“ ehk minna neile inimestele nende valikute tegemisel appi. Ma arvan, et Vaba Lava tegi õigesti seda lavastust produtseerides ning kultuur­kapital toetades, kuigi eesti teatrikunstiga on sel vaid teoreetiline kokkupuude.

Festival on oma koha leidnud. Teisest Vabaduse festivalist võttis peale truppide osa ligi 40 väliskülalist Omaanist kuni Norrani. Enamikku külalistest eelmisel festivalil ei olnud, alaline festivalipere on veel välja kujunemas. Narvalasi oli, nagu eelminegi kord, publiku hulgas küllaltki vähe. Erilise absurdina mõjus, et täpselt samal ajal toimus linnas, kus haritud kultuurihuvilisi, nagu ka teatrifestivale, pole just jalaga segada, ka Narva ooperifestival.

Ent Eesti teatri- ja mõttemaastikul on see festival oma koha leidnud. Ükskõik kui rikkad või altruistlikud me ka poleks, ei usu ma, et suudame midagi teha vabadusidee kandmisel ja kaitsmisel Lähis-Idas või Kesk-Aafrikas. Seega jääb meile ikkagi piirkond ümber „elevandi“. Oleks huvitav, kui järgmisel festivalil keskendutaks Kaukaasiale ja saaks näha, kas pärast 30 aastat kestnud sõda ja vaenu on ehk võimalik festivaliruumi kokku tuua vabaduse eest võitlevad teatritegelased Armeeniast ja Aserbaidžaanist, aga miks ka mitte Gruusiast ja Abhaasiast. Ja muidugi – ärgem unustagem Venemaad.

*Kati Lumiste, Näitlejad tuleb hulluks ajada. – Postimees 20. VII 2012.