Paljudest spekulatsioonidest selle üle, mis võiks aidata Ukrainal sõda Venemaa vastu võita või saavutada kiiremat edu, on intrigeerivamalt mõjunud Iisraeli sõjanduseksperdi Grigori Tamari ja Ukraina relvajõudude ülemjuhataja endise nõuniku Dan Rice’i väljaütlemised.

Tamari arvates pole sõja võitmiseks vaja leiutada jalgratast. „Teil on olemas HIMARSid, mis saavad kasutada ATACMSi laskemoona. Viissada [suure laskeulatusega – Ü. M.] ATACMSi raketti oleks venemaalaste jaoks lõpp, see tähendaks viitsada sihtmärki 300 km raadiuses, see tähendaks Musta mere sõjalaevastiku baase, komandopunkte, sidekeskusi, laskemoonaladusid, suuri õhukaitseüksusi, lennuväebaase ja edasi vastavalt luure soovitustele,“ ütles Tamar Ukraina väljaandele Politeka.¹

Newsweekile antud intervjuus väidab Rice omalt poolt, et sõja käiku võiksid otsustavalt kallutada – Ukrainale soodsas suunas – kaks tuhat mitmikraketiheitjatele ehk HIMARSitele ja MLRS 270-le mõeldud kobarraketti ehk M26 DCIPM. Need võimaldavad Ukraina vägedel hävitada Vene suurtükke 45 kilomeetri ulatuses senise 25 asemel, mida lubavad 155 mm kobarmürsud. Nii lihtne see Rice’i sõnul ongi: kobarraketid pühiksid minema Vene rindeüksused, lööksid puhtaks ka tagala ning sõda saaks läbi. „Mina kui USA armee ohvitser ei läheks iial lahingusse ilma DCIPMide toeta, see oleks esimene asi, mida ma lahingusse minnes nõuaksin. Ja kui mõnda komandöri kästaks minna lahingusse ilma selle toeta, siis nimetaksid nad seda ebaseaduslikuks käsuks ja oleksid sunnitud tagasi astuma, kuna Ameerika sõduritele ei anta vahendeid, mida nad vajavad.“²

Seni pole USA nõustunud kumbagi lahingumoona Ukrainale tarnima. Nii jääb üle vaid arutleda selle üle, miks see nii on. Teiselt poolt on USA langetanud otsuse, mis võimaldab Ukrainale üle anda hävituslennukid F-16, seda on oma varudest lubanud teha nii Holland kui ka Taani. Ka on alustatud Ukraina lendurite ja tehnilise toe väljaõpetamist. Need hävituslennukid hakkavad mõjutama sõja käiku aga alles tuleval aastal.

F-16 poliitiline saladus

Otsus hävitajate F-16 eraldamine kohta on üks lüli poliitilises protsessis, mis on jäänud avalikkuse eest varju. Võib vaid oletada, miks on nendega nii kaua venitatud ja miks otsustati need lõpuks ikkagi Ukrainale anda, arvestades, et venitamise tõttu on ukrainlastel tulnud maksta oma eluga ja hävitatud tsiviiltaristuga. Ohvriks toodud Ukraina sõdurid ei erine õigupoolest Vene nn kahuri­lihast, kes kompenseerib oma eluga lahingutehnika vähesuse või puudumise. Sõjatehnikaga venitamise tulemus on muu hulgas seegi, et vastaspoolele anti aega end vallutatud territooriumil kindlustada, mistõttu tuleb nüüd ulatuslikest miiniväljadest taas Ukraina sõdurite elu ohtu pannes läbi närida.

„Kujutage end Ukraina vägede asemele, kes üritavad ületada kahemiilist miinivälja, liikudes edasi vaid meeterhaaval,“ räägib Rice. „Samal ajal kui üritate miinivälja puhastada, tulistatakse vahetpidamata tuhandetest Vene kahuritest, sõdurid hukkuvad miinide otsas ja neid tapavad Vene enesetapudroonid. Ja siis tabab teid Vene suurtükituli.“ Rice’i sõnul tunneb ta kaasa Ukraina sõdureile, kellele pole antud õiget laskemoona, kuigi see seisab kasutult Saksamaal ja ootab utiliseerimist.

Sellest võib järeldada, et kuna kobarmoona eraldamine on poliitiliselt delikaatne teema, sest selle keelustamisega on ühinenud 123 maailma riiki ja selle eraldamine Ukrainale põhjustab kriitikat, siis on poliitiliselt lihtsam „utiliseerida“ Ukraina sõdureid kui anda neile vaidlusalust laskemoona.

Nii et valik on lõputu õudus?

Ukraina abistamine ei ole doonorriikidele kaugeltki ainult välispoliitiline küsimus, vaid osa sisepoliitikast, mis on neile ehk olulisemgi. Sisepoliitikast sõltub poliitiliste jõudude ja poliitikute võimulpüsimine ning isiklik heaolu. Sisepoliitiliselt on oluline, et Ukraina sõda püsiks oma piirides, Venemaalt lähtuv tuumaoht oleks ära hoitud ja sõja majanduslik mõju ei halvaks muu maailma majandust – et sõda ei tuleks n-ö minu õue peale. Nii eelistatakse poliitilise valiku puhul, kas Ukraina sõja lõputu õudus või Venemaa õudne lõpp, mõistagi esimest. Ukrainat aidatakse just sel määral ja sellistel tingimustel, et sõda jätkuks Ukraina pinnal ja muu Euroopa oleks kaitstud, ja seda sõltumata sellest, kui suuri ohvreid kannab Ukraina, sest teisel kaalukausil on kaos Venemaal ja kardetud tuumaoht.

Tõsi, kuna Ukraina edu pole olnud nii kiire, kui doonorriigid on oodanud, on kõne all ka kolmas valik ehk rahuläbirääkimised ja sõja lõpetamine diplomaatilisel teel või ka nn poliitiline diil. Kõneldud on näiteks tehingust, mille korral vahetab Ukraina Venemaa okupeeritud territooriumid NATO-liikmesuse vastu. Selle jutuga tuli hiljuti välja NATO peasekretäri kantseleiülem Stian Jenssen. Kuigi NATO on sellekohastest ütlustest nüüdseks distantseerunud, pole põhjust kahelda, et see nn Saksa või Korea jaotamise variant on ühe võimalusena jätkuvalt päevakorral ja mingid kanalid kõnelusteks Venemaaga on selleks lahti. Võib arvata, et Putinit üritatakse neid kanaleid kasutades survestada leidma mingitki (lääne arvates) ratsionaalset lahendust, kuid seni on Vene diktaator jäänud kindlaks oma ultimatiivsetele nõudmistele. Nii peaks Ukraina Putini arvates tunnistama nn väljakujunenud reaalsust, mis tähendab vallutatud territooriumide loovutamist Venemaale, NATOga ühinemata jätmist ja oma armee desarmeerimist minimaalse määrani.

Putini põikpäisus = relvaabi Ukrainale

On arvatud, et kui relvatarned Ukrainale on aeglustunud või katkenud, siis on selle taga lääne tuumikriikide parasjagu käimas kõnelused Putiniga. Üks selle vaatekoha eestkõnelejaid on olnud Ukraina sõjaväeluuraja ja propagandist Oleksi Arestovõtš, kelle hinnangul pidurdusid lääne relvatarned järsult pärast Hersoni vabastamist möödunud aasta novembris. Selle tõttu nihkus Ukraina uus vastupealetung rohkem kui poole aasta võrra edasi ja Venemaa suutis end vallutatud territooriumeil jõuliselt kindlustada. Kuna Putini režiim pole ilmutanud vähimatki kavatsust sõjategevust lõpetada, on lääs andnud Ukrainale järjest juurde uusi relvaliike ja suurema hävitusjõuga laskemoona, et ühelt poolt aidata Ukrainal edeneda, kuid teiselt poolt survestada Putinit sellega järele andma. Sellele käsitlusele tuginedes võib arvata, et Putini jätkuva põikpäisuse korral saab Ukraina ühel päeval ka ATACMSid ja M26 DCIPMid. Kuna Putinit ümber veenda tundub lootusetu, töötab lääne luure kindlasti ka võimuvahetuse suunas, kuid eeldusel, et sellega ei vallandu kaost.

USA, kelle julgeolekupoliitika on keskendunud ennekõike Hiinale, on huvitatud ka sellest, et püsiks Venemaa mõjuvõim endise Nõukogude Liidu Kesk-Aasia vabariikides, kuhu Hiina on juba oma kombitsad välja sirutanud. Kuna Venemaa kuulub siiski kristlikku kultuuriruumi, võib vähemasti ajaloo loogikale tuginedes loota, et sinna ta ka jääb ning USA ja Venemaa koostöö osutub millalgi taas võimalikuks. Venemaa teine valik, majanduslik sõltuvus Hiinast, meenutaks ju vägagi alandavat olukorda, kui Vene vürstiriigid olid vasalli­sõltuvuses mongolite Kuldhordist.

Infosõja karikakramäng

Praegune infosõda on päris sõja osana nagu karikakramäng, kus osapooled ja eksperdid kordavad lillelt õielehti rebides vaheldumisi: võidab, ei võida, kaotab, ei kaota, saab NATO liikmeks, ei saa jne. Kuni karikakral jätkub õielehti, nii kaua kestab ka mäng ja toolid läbirääkimiste laua taga seisavad tühjad. Initsiatiiv sõjas on praegu Ukraina käes: lõunarindel on Ukraina end miiniväljadest läbi närinud ja valmistub lõplikuks läbimurdeks Vene kaitsest. See on andnud taas lootuskiire ka pessimismi vajunud läänele, kes ootas Ukrainalt kiiremat edu, kui seni on õnnestunud saavutada. USA staabiülemate ühendkomitee esimehe Mark Milley sõnul on Ukraina pealetung kulgenud aeglaselt, kuid mingi edu on siiski saavutatud ja kuna alles on märkimisväärne osa lahingujõust, on vara ennustada tulemusi.³

Venemaa tegutseb mõistagi selle nimel, et tõestada Ukraina pealetungi edutust. Kuna Ukraina edenemine on olnud aeglane, toetab Vene seisukohti tegelikult ka kriitilise hoiaku võtnud lääne meedia. Nii näiteks ei anna ajalehe Washington Post artiklid kõnekate pealkirjadega „USA luure sõnul ei suuda Ukraina rünnaku põhieesmärki täita“, „Ukraina loodetud maksimumtulemusega võit näib olevat kaugel“, „Ukraina võimalused võtta tagasi märkimisväärne territoorium on otsakorral“⁴ Ukrainale just kuigi palju lootust. Kindlasti kajastavad need artiklid mingi osa ameeriklaste arvamust ja USA ekspertide hinnanguid, kuid panevad ühtlasi küsima, kas selle taga ei ole mitte kellegi otsene mõjutustegevus.

Ukrainlaste väsimatu lohutaja ja optimismi valvur Oleksi Arestovõtš on veendunud, et hiljemalt novembris jõuavad Ukraina relvajõud Aasovi mere äärde ning Vene väekontingent satub Dnepri lõunakaldal ja Krimmis sisuliselt piiramisrõngasse. Kui Ukraina relvajõududel õnnestub vabastada juba käeulatuses Tokmaki linn, piirkonna oluline logistikakeskus, halvatakse sellega ka Venemaa maismaakoridor ja varustusteed Venemaa ja Krimmi vahel. Ühtlasi avab see tee nii Melitopolisse kui ka Berdjanskisse. Lõunarinde kokkukukkumise järel väheneks kogu rinne aga enam kui poole võrra ja sel juhul saab vabaneva ressursi ümber suunata Luhanski ja Donetski oblasti vabastamiseks.

Ukraina taktika on rünnata lõunarindel korraga mitmest suunast, mis sunnib Venemaad oma nappivat reservi pidevalt ümber paigutama. Selle taktika eesmärk on Vene väed ära kurnata, et ühel hetkel nende kaitseliinidest läbi murda. Sellal, kui ukrainlased on keskendunud lõunarindele Zaporižžja oblastis, üritavad venelased peale tungida idas peamiselt Lõssõtšanski, Bahmuti ja Donetski suunalt, kuhu nad on koondanud suure osa oma väekontingendist, et sundida Ukrainat oma reserve sinna paiskama ja sellega tasalülitada ukrainlaste edasine pealetung lõunas. Ühes või teises suunas on Vene pool saavutanud idas ka vähest edu, kuid põhimõtteliselt seisab rinne seal paigal.

Liitlased on soovitanud Ukrainal pöörata vähem tähelepanu idarindele, kus edu saavutada on raskem ja ukrainlaste rinne suhteliselt hästi kaitstud, ning keskenduda rohkem lõunasse. Ent kuna idas kesksele kohale asetunud Bahmut on omandanud sümboolse tähenduse, heitlust selle linna pärast on võrreldud Teise maailmasõja Kurski või Stalingradi lahinguga, siis ei taha kumbki pool lubada endale sellelt rindelõigult taandumist, sest sellel oleks suur propagandistlik mõju. See on tekitanud erimeelsusi liitlaste ja Ukraina relvajõudude juhtkonna vahel. Küllap ka seetõttu on USA siiani vaid väga ettevaatlikult tunnistanud Ukraina edu lõunas.

Ukraina võit USA presidendivalimisteks

Kuni pilt pole selge, ei ole mõtet oodata ka läbirääkimisi. Ukrainal on osa oma relvajõudude reservist jätkuvalt kasutamata ja mängumuutjaks võivad olla ka hävitajad F-16, mille eraldamiseks Ukrainale on lõpuks olemas USA nõusolek. Samuti on Valge Maja taotlenud kongressilt tulevaks eelarveaastaks Ukraina sõjaliseks abistamiseks 13,7 miljardit dollarit. See näitab, et Venemaa mõjutamise peamine argument on jätkuvalt sõjaline, millest tulenevalt on tõstnud USA ka panuseid.

Venemaa survestamise taga võib Arestovõtši arvates näha ka katset panna Venemaa oma talvisest rünnakukampaaniast Ukraina infrastruktuuri vastu loobuma, arvestades, et Venemaa on aktiviseerinud nii rakettide kui ka droonide tootmist ning suunab suurema osa neist tõenäoliselt taas Ukraina tsiviil­objektide ja taristu vastu.

Otsusega eraldada Ukrainale hävitajaid F-16 on järjekordne samm Venemaa alistamise suunas astutud ja jääb oodata, millal sõjateatrisse ilmuvad ka raketid ATACMS ja M26 DCIPM, mis võiksid tuua sõja käiku otsustava pöörde. Tõsisemalt või vähem tõsiselt on spekuleeritud, et tegelikult soovib USA president Joe Biden näha Ukraina võitu või silmanähtavat edu sõjas alles tuleva aasta suvel, sest siis oleks sellel positiivne mõju Bideni valimiskampaaniale ja see võtaks tema oponentidelt võimaluse süüdistada teda maksumaksjate raha asjatus raiskamises. Küllap kehtib ka raha kulutamise puhul reegel, et võitjate rahakoti üle arvet ei peeta.

1 „На этом все будет кончено для россиян“: раскрыто оружие, которое кардинально изменит ход войны. – Politeka 10. VIII 2023. https://politeka.net/politeka-onlajn/411939-na-etom-vse-budet-koncheno-dlya-rossiyan-raskryto-oruzhie-kotoroe-kardinalno-izmenit-hod-voyny

2 David Brennan, Ukraine Seeks ‘Gamechanger’ HIMARS Upgrade To ‘Win the War’. – Newsweek 16. VIII 2023. https://www.newsweek.com/ukraine-gamechanger-himars-upgrade-win-war-dcipm-cluster-munitions-counteroffensive-artillery-1820071

3 Suleiman Al-Khalidi, Top US general says Ukraine to get F16 jets soon. – Reuters 25. VIII 2023. https://www.reuters.com/business/aerospace-defense/top-us-general-says-ukraine-get-f16-jets-soon-2023-08-24/

4 John Hudson, Alex Horton, U.S. intelligence says Ukraine will fail to meet offensive’s key goal. – Washington Post 17. VIII 2023. https://www.washingtonpost.com/national-security/2023/08/17/ukraine-counteroffensive-melitopol/

Susannah George, Ukraine running out of options to retake significant territory. – Washington Post 20. VIII 2023. https://www.washingtonpost.com/world/2023/08/20/ukraine-counteroffensive-analysis-war-russia/

Ishaan Tharoor, Ukraine’s hopes of maximal victory look remote. – Washinton Post 21. VIII 2023. https://www.washingtonpost.com/world/2023/08/21/ukraine-counteroffensive-hopes-endgame-victory-difficult/