Küll aga on põnev vaadata Nadia seisukohtade antipoodi, väliselt küünilist ja eemalehoidvat, ent tegelikult siiski hoolivat Oliver Lucast Tõnu Oja esituses: väga elus, väga huvitav, väga veenvalt individualiseeritud kuju. Oma seisukohta – ta vihkab kirglikult kõrvaliste riikide sekkumist teiste rahvaste ellu – ei esita ta hüsteeriliselt või fanaatiliselt nagu Nadia, vaid rahulikult, tugeva sisemise veendumusega ning seda enam paneb end uskuma.
Huvitava dispuudi tekkimist takistab partnerite kuulumine eri „kaalukategooriasse”: väheusutav tundub Oliveri seksuaalne tõmme Nadia poole, küll aga võib uskuda tema enda veetlusjõudu Nadiale. Muidugi võib olla, et näitlejate kallutamine oma rolli haaravaks või vähem haaravaks esitamiseks väljendab ka lavastaja suhtumist probleemidesse. Tundub, et lavastaja tähelepanu ongi koondunud rohkem Tõnu Oja tegelaskujule ja teised on jäetud mõnevõrra omapäi, ainult et sel juhul kannatab paratamatult ka lavastuse köitvus.
Kolmas tegelane Oliveri poeg Philip Lucas (Taavi Teplenkov) paistab jäävat poliitiliselt indiferentseks, nii nagu ei tekita ta ka muudes suhetes enda vastu erilisi emotsioone. Autoril näib jätkuvat siiski ka selle kuju suhtes mõningast tolerantsi. Esimesel pilgul rahaahne Ameerikasse elama asunud füsioterapeut, keda ta arstist isa peab vaata et šarlataniks, paistab siiski tõsiselt uskuvat oma haigusi ennetavasse meetodisse (paneb patsiendid sörkjooksu tegema), ent selget suhtumist temasse lavastusest siiski välja ei loe. Isaga on tal lapsepõlvest peale keerukad ja rasked suhted, taustaks ema petmine ja hülgamine isa poolt. Selleski oidipaalses kompleksis on isa märgatavalt huvitavam kui poeg, nõnda et epiloog, kus isa karismaatilisuse mõju all Nadia jätab maha poja, tundub igati veenev.
Mis puutub episoodilisematesse tegelastesse, siis vägagi elusa ja ebatrafaretse mulje jättis oma kirglikus kiindumuses Nadiasse tema üliõpilane Dennis Dutton Pääru Oja kehastuses, seda vaatamata asjaolule, et kiindumuse objekt ise praeguses esituses seda kiindumust ei õigusta. Lavastuse lõpustseenis Nadia teise üliõpilase, afroameeriklanna Terri Scholesiga (Piret Krumm – mulje temast jäi tuhmim kui Pääru Oja tegelasest) selgub, et oma kallima hüljanud Nadia siirdub sõjakoldesse Iraaki – ilmselt sooviga midagi ära teha, inimestele selgitada. Niisiis, ehk ikkagi pettununa Ameerika sekkumises sellesse sõtta? Situatsioon Bosnias ja Horvaatias, kus tsiviilisikute tapatalgute nägemine kallutas Nadia soovima teiste riikide sekkumist, erines siiski USA osaliselt alusetuks osutunud ettekäänetel sisenemisest Iraaki. Puhtpoliitiliselt pole probleem oma aktuaalsust praegugi kaotanud: mõelgem vaid Liibüale, Süüriale, ka Afganistanile.
Siiski osutusid inimestevahelised suhted, millele tegelaste poliitilised seisukohad mõjusid pigem lakmuspaberina, lavastuses puhtpoliitilistest probleemidest huvitavamaks – niivõrd kui näitlejate veenvus või ebaveenvus seda teha lasi või ei lasknud. Liina Undi sümbolina mõjuv kujundus trossidel kõikuvast terrassipõrandast ja sealt avanevast rahumeelsest vaatest ümbruskonna Inglismaa maastikule mängib vajalikult kaasa toimuva meeleoludele, muutumata sealjuures pealetükkivaks.