EMTA lavakunstikooli ja Von Krahli teatri „Fundamentalist“, autor Juha Jokela, tõlkija Kai Aareleid, lavastaja Marta Aliide Jakovski, lavastaja juhendaja Elmārs Seņkovs, kunstnik Kristel Zimmer, kunstniku juhendaja Ene-Liis Semper, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Liisa Saaremäel ja Erki Laur. Esietendus 13. XI Von Krahli salongis.

Neli Lembit Petersoni koolitatud lavastajat, kes eeloleval kevadel lavakunstikooli XXX lennuna ellu astuvad, peaksid oma stuudiumi lõpetama iseseisva lavastusega mõnes kutselises teatris. Esimesena jõudis selleni Margaret Sarv, lavastades Hobuveskis Tallinna Linnateatri egiidi all Miguel de Unamuno draama „Abel Sánchez. Ühe kire lugu“, ja teisena Von Krahli teatri salongis Marta Aliide Jakovski Juha Jokela näidendiga „Funda­mentalist“.

Eesti Noorsooteatris etenduvas lavastajaüliõpilaste kassetis „Kõige all ja kohal on …“ ennast isikupäraselt metafoorse käekirjaga tutvustanud Jakovski pole diplomilavastuse valikul läinud kergema vastupanu teed. Eestiski tuntud soomlase Jokela („Rabajad“ Ugalas 2012. ja „Sumu“ Eesti Draamateatris 2017. aastal) Põhjamaade näitekirjanduse auhinna pälvinud „Fundamentalist“ kujutab endast kahe ideelise kristlase, 48aastase mehe ja 38aastase naise pingelist vaimset ja emotsionaalset duelli, kus põrkumise diapasoon ulatub piibli vaieldavuste tõlgendamisest kuni aastaid kestnud seksuaalse tõmbe allasurumise ja taasvallandumiseni. Kui esialgu võibki tunduda, et neile vaatajaile, kellele on ükspuha, millised on Jeesuse ülestõusmise ortodoksse või sümboolse käsitluse erinevused, jääb näidendi probleemistik ehk kaugeks, siis teksti süvenemisel selgub, et piiblitõlgendus on vaid tegeliku konflikti pealispindne ajend.

2006. aastal kirjutatud tekstiga on Jokelal olnud õnne või juhust sattuda otse praeguses maailmas (ja ka Eestis) nii meedias kui ka linnaväljakuil keeva avaliku võitluse keskpunkti. Vaatesaalis vallandub naer, kui üks vaidlejatest (luteri kirikuõpetaja Markus) kahtleb Jeesuse füüsilise ülestõusmise ajaloolises tõeväärtuses, aga tema oponent (fundamentalistist sektant Heidi) lükkab selle ümber raudkindla usuga, et „kõik tänapäevased tõsiseltvõetavad piibliuurijad on selles suhtes küll ühel arvamusel“ ning avaldab põlastust, et „rahvusvaheline teadlaskond usub ka evolutsiooniteooriat ja seda, et universum võib sündida tühjalt kohalt ilma Jumalata“. Publik ei naera mitte seepärast, et on Kristuse tühja haua müüdi suhtes Heidist erineval arvamusel, vaid äratundmisest, et lavalt kostev religioosne dispuut sarnaneb üks ühele vaidlusega meie praeguste vakserite ja antivakserite vahel.

Kuuldes Markust telesaates deklareerimas, et „kui kirik tahab intellektuaalselt tõsiseltvõetava instantsina alles jääda, tuleb tal katkestada igasugused sidemed tagurliku moralismiga [—] ja selle asemel, et tunnistada rõhutud gruppide õigusi aastakümnetepikkuse hilinemisega, nii nagu on juhtunud naiste ja homodega, tuleb meil olla nõrgemate kaitsel veel enne, kui teised seda jõuavad“, siis tunneme end olevat sattunud praegu EELKs hoogu võtva diskussiooni keskpunkti.

Aga muidugi pole Jokela näidendi teema mitte piiblitõlgenduse nüansid või soome ja eesti luteri pastorite erinev suhtumine vähemustesse. Teemaks on ikkagi tõe ja usu vahekord ning igavene küsimus, kas tõde saab olla mitu. Kõrvalt vaadetes võib ju öelda, et tegemist on teaduse ja usu, objektiivse teadmise ja subjektiivse arvamuse kokkupõrkega. Inimesele endale on aga tema subjektiivne arvamus kindla tõeväärtusega ning „Fundamentalistis“ kuulebki Heidi suust veendumust, et Kristuse lihaliku ülestõusmise ja taevamineku tõenduseks piisab tühjast hauast. Fakt, et teadlased pole jõudnud kokkuleppele, milline Kristuse võimalikest haudadest, millest vanimgi pärineb neljandast sajandist pärast Kristuse sündi, on see tõeline, Heidit oma „tões“ kahtlema ei pane.

Siit edasi jõuab igavese eetilise probleemini, kas, kuivõrd ja kuidas võib üks inimene oma tõega (olgu või tõestustel põhinevaga) rünnata ja püüda purustada teise inimese (olgu või paljal usul põhinevaid) tõdesid. Maailmaklassikas on see dilemma eriti selgelt avatud Ibseni „Metspardis“ ja Tšehhovi „Ivanovis“, eesti kirjandusest võib sinna lisada Vilde „Tabamata ime“ ja Tammsaare „Põrgupõhja uue Vanapagana“. Huvitaval kombel on klassikud oma eetilistes otsustustes üksmeelsed: tõe vaheda relva puudutatud Hedvig „Metspardis“, Sarra ja Ivanov „Ivanovis“, aga ka Leo Saalep ning Põrgupõhja Jürka hukkuvad. Neile tõtt kuulutanud tegelased on aga autoritel vanamoodsat väljendit kasutades „negatiivsed kangelased“. Miks?

Sellele vastab Ibsen „Metspardis“ doktor Rellingu suu läbi: „Kui te võtate keskpäraselt inimeselt eluvale, siis võtate temalt ühtlasi õnne“. Lihtsustatult võib siis ehk öelda, et usk ongi eluvale, mis toetab inimese õnnepüüdu. Ent õigus õnnele on inimese vääramatu põhiõigus ning kui tahes õilis soov avada oma kaasteelise silmi ei tohiks õigustada kellegi õnnetuks tegemist.

Sellega olemegi Jokela näidendi põhikonflikti juures. Pastor Markuse püüdeid avada teda aitama ja tõelise usu juurde tagasi kutsuma tulnud lahkusulise Heidi silmad teadusliku tõe nägemiseks kroonibki lõpuks edu. Ta päästab neiu manipulaatorist sektijuhi Timo küüsist, paneb ta mõistma, et piibli kirjakohtade tõlgendused ei toetu faktidele, ning õhutab sektist lahkuma. Tundes aga lõpuks, et Markus on rüvetanud ta usu ja purustanud elu, sooritab Heidi enesetapukatse ja viiakse vaimuhaigla kinnisesse osakonda psühhoosiravile. Markust hakatakse avalikult kutsuma saatana tööriistaks ja ta loobub õpetaja­ametist. Tõde on võidule pääsenud ja kaks õnnetut inimest ilmas rohkem.

Kahjuks on Jokela oma ausa ja põneva ideedraama põiminud võrdlemisi triviaalse armulooga. Kümme aastat tagasi, kui (lavastuses 29aastane) Markus oli suvises leerilaagris õpetaja ning 18aastane Heidi abikasvataja, tundsid nad teineteise vastu tugevat seksuaalset tõmmet ning Markus läks massaaži tehes kätega pisut liiale. Süütu neiu oli selle peale laagrist elumere lainetesse põgenenud ning vahepeal isegi seksimüügiga leiba teeninud, kuni lahkusuliste juures uuesti Jumalale ärkamist koges. Kuri sektijuht Timo oli Markusest edukam (ja neiu juba ka kogenum) ning nii saadi kaks last ja jõuti abielurandagi.

Noorustunne oli aga jäänud tuha alla hõõguma ning just see, mitte niivõrd soov Markust usulisele tõerajale pöörata, oli Heidi puhul taaskohtumise ajendiks. Kirgliku religioosse vaidluse käigus jõutakse lõpuks nooruses tegemata jäänu teokstegemiseni. Muidugi saab Heidi seejuures ka usulisele mõistlikkusele pööratud ning ta on valmis koguni oma perest loobuma, kuid … nüüd leiab Markus, et tema armastus neiu vastu pole ikkagi tõeline. Patuteole järgnenud äratõugatus viibki Heidi psüühilise kokkuvarisemiseni. Markus osutub seega parajaks tõpraks ning avalikkuses õhutatud pahameel tema suhtes isegi õigustatuks.

Tuleb tunnistada, et Jokela on oma näidendi mõlemad liinid põnevalt üles ehitanud ja omavahel läbi komponeerinud, ka dialoog on tihe ja kiire. Ehk kartis autor, et vaid teoloogilis-filosoofilise dispuudina ei kütkesta teos piisaval määral vaatajaid ning kastis seepärast kogu loo erootikakastmesse? Vähemasti minu meelest on ta sellega lahjendanud aga oma näidendi peamist ja väga elulist, tõe ja usu konflikti, sest järelduseks kisub, et usu, millesse usud, või tõesta, kuidas tahad, lõpp­tulemuse määrab ikka (parem) seks või, kui soovite, siis armastus. Nii et kui üks antivakser ikka vakserisse armuks, siis võiks ta ennast isegi vaktsineerida? Tanel Kiik võiks selle tõdemuse kasulikuna kõrva taha panna.

Näitlejaülesanded teeb loo selline komponeeritus muidugi veelgi raskemaks. Lisaks teoloogilise teksti mõtestamisele tuleb ju tegeleda ka oma tunnete varjamise ning lõpuks lahvatamisega. Julgen arvata, et ilma sügava ühise analüüsita ning lavastaja mõtestatud juhenda­miseta on sellist teksti üsnagi riskantne mängida. Selles mõttes on noor lavastaja saanud hakkama lootustandva debüüdiga.

Juba näitlejate valik on olnud julgustükk. Von Krahli teatri vanas koosseisus sai lavakooli XVIII lennu (1998) Priit Pedaja õpilasena lõpetanud Erki Laur ilmselt küllalt suure improvisatsiooni­lusti ning mõttekaasluse kogemuse. Sama kooli XXVII (2016) lennu lõpetas Liisa Saaremäel Panso preemiaga ning kutsega Eesti Draamateatri truppi. Aasta hiljem tuli Kristallkingakese auhind ja peatselt ka oivaline monolavastus „Kas kalad magavad?“ VAT-teatris (2018) ning koos Karl Laumetsaga Assauwe tornis lavale toodud Ella Ilbaku saatusest kõnelenud „Leek“. Siis aga ootamatu lahkumine Eesti Draamateatrist ning kaks aastat Jüri Naela õpilasena kaasaegsete etenduskunstide magistrantuuri, mille ta sel kevadel lõpetas kõhedust tekitanud eksperimendiga „Suurem kui elu“ Paljassaare garaažide vahel.

Kumbagi näitlejat pole viimastel aastatel olnud draamalaval näha ning seda suurem oli huvi taaskohtumise vastu. Ning pettuda polnud põhjust. Erki Laur näitas, et on usutav ka psühholoogilises mängustiilis. Ta õigustas lavastaja valitud vahetut kontakti publikuga, võttis endale mängujuhi ülesanded ning teostas lausa vaatajate silme all meisterliku ümberkehastumise eesti näitlejast soome pastoriks.

Liisa Saaremäel tõestas, et pole õnneks füüsilise teatri magistriõpingute käigus minetanud talle nii ainuomast võluvalt siirast mängulaadi. Näitlejad kandsid meieni vägagi täpselt mõtestatud teksti ja usutavalt pingestatud loo, mille käigus saavutasid mõlemad publiku kaasläbielamise. Heidi kuju puhul tekitas küll pisut nõutust näitlejanna tekstiandmisel kasutatud (vene?) aktsent, millele ma ei suutnud leida mingitki kontseptuaalset põhjust.

Kui näitejuhtimisega on Marta Aliide Jakovski hästi hakkama saanud, siis pisut norida tahan nii tema kui ka lavastuse noore kunstniku Kristel Zimmeri kallal ruumikasutuse osas. Mängu­platsiks valitud tilluke saal ning mõlemale poole mängupinda paigutatud publik loob tõesti koguduse tunde, kuid misanstseenid, mis jäävad osale vaatajaist selja taha või mille jälgimiseks ei piisa isegi püstitõusmisest, näitavad, et proovide käigus on tühjas saalis lustitud publikule mõtlemata.

Vaid sel juhul saab juhtuda esi­etendusel kogetu, et teiseks vaatuseks on üks publiku pingirida saalist lihtsalt eemaldatud, ilma et seal istunud vaatajaid hoiatatud või juhendatud oleks. Omapärane oli ka paluda publikult abi näitlejanna riietamisel, kuid paraku jäi tempoka rõivavahetamise stseeni mõte mulle hämaraks. See on muidugi pisi­norimine, kuid seesuguse ruumilahenduse tõttu võib probleemseks osutuda lavastuse koduseinte vahelt väljaviimine ja rohkema publikuni jõudmine, mida see kindlasti väärib.