Tehnooptimismi praegune tuhin keerleb sõnumi ümber, et tehisaru (ingl artificial intelligence, AI) võtab ära suure osa inimeste tööst ning mõni amet, näiteks ajakirjaniku oma, võib sootuks kaduda. Suure tõenäosusega tehisaru ajakirjanikku asendama ei hakka – jah, selleks on võimalus, kuid takistused tehisaru juurutamisel on märksa suuremad.

Uurisime kümne aasta vältel digitehnoloogiate kasutuselevõttu Eesti ajakirjandusväljaannete toimetustes.* Läbi kümnendi tehtud 72 poolstruktureeritud intervjuud reporterite, toimetajate ja peatoimetajatega aitasid meil luua mudeli, mis näitab, millised etapid läbib mis tahes uue tehnoloogia kasutuselevõtt töötajate, juhtimise, tööprotsesside ja auditooriumi või tagasiside vaates.

Meie tähelepanu all olid suured ja väiksed ajalehe- ja veebitoimetused, aga seda mudelit saab kasutada ka teist tüüpi organisatsioonides. Oleme koos kolleeg Signe Ivaskiga joonistanud selle skeemina akadeemilise artikli tarvis, püüan seda siin koos praktiliste näpunäidetega kirjeldada ja kõrvutada moeröögatuse AI kasutuselevõtuga, mida samuti praegu uurime.

Tehnoloogia kui asi iseeneses. 2010ndate algus: toimetused katsetasid uusi tehnikavidinaid. Näiteks ostis üks toimetus kõigile ajakirjanikele nutitelefonid, et nad hakkaksid paljuoskuslikeks ning teeksid lisaks leheloole ka videoid ja pilte veebi jaoks.

Juhtus aga nii, et osa ajakirjanikke andis telefoni tagasi. Mõni jättis endale – hea niisama uuemat vidinat kasutada. Meie uuringust selgus, et tehnouuenduse käigus ununes pidevalt selgitada uuenduse eesmärki või juurutada tehnoloogia kasutamist tööprotsessis.

Nii ei saanud ajakirjanik aru, miks ta peaks ise pildistama, kui fotograaf nagunii pildid ära teeb. Samuti ei olnud ajakirjanikel sageli ligipääsu veebiväljaande toimetamiseks ning seepärast tuli hoopis paluda kolleegist veebitoimetajal teha lisaliigutusi, mis kedagi ei motiveerinud.

Seega tehnooptimism, et uudne tehnoloogia toob iseenesest arenguhüppe, ei toiminud ilma juhtimiseta. Kümne aasta jooksul see küll pisitasa juurdus, ehkki oleks saanud ka kiiremini, rääkides töötajatele eesmärkidest ja pidevalt jälgides ning tutvustades uuendusi ja nende kasutamist.

Tehnoloogia lõimimine tööprotsessi. Tehnooptimism on veendumus, et tehnoloogia teeb seda, mida inimene ei suuda või ei tee. See võib nii olla, kuid iga uus tehnoloogia vajab tööprotsessi lõimimist. Integreerimine aga tähendab ennekõike tööd inimestega, nende juhtimist, töö suunamist ja uuendusi organisatsioonikultuuris.

Just need olid suurimad ebakohad, mis meie uuringust esile tõusid. Ajalehe senise tööprotsessiga harjunud ajakirjanikud pidasid veebiajakirjanikke vähemväärtuslikuks, isegi mitte ajakirjanikeks.

Veebiajakirjanikud, iseäranis nooremad ja tehnilisteks uuendusteks valmis, nägid digitehnoloogias uuenduslikke eneseväljenduse võimalusi: peale teksti sai nüüd sõnumit edasi anda ka videos, pildis, graafikas ja animatsioonis. Selle juurdumine võttis aastaid, kuid võib kinnitada, et on praeguseks „nakkunud“ noorematelt ka kogenud ajaleheajakirjanikele.

Uuendused nii tööprotsessis kui ka identiteedis, mille kujundamisel on tähtis osa organisatsioonikultuuril, juurdusid visalt ning rohkem reporterite ja toimetajate toel kui tänu juhioskustele ja -tööle.

Inimkapital vajab investeerimist. Nutitelefonide kasutuselevõtuga sarnanevat esines nii mõnigi kord uudse tarkvara juurutamise puhul. Näiteks soovitati ajakirjanikel kasutada andmete visualiseerimise rakendusi, kuid õppima pidi seda omal käel. Need, kel selleks motivatsiooni polnud, lükkasid uued rakendused kohe kõrvale.

Koolitusi tuleb teha käsikäes igapäevase tööga pidevalt, et omandatud oskused ei läheks tuulde. Uue tehnoloogia kasutuselevõtt tuleb sageli üksikutelt entusiastidelt, keda huvitab isiklik areng.

Seda isiklikku arengut toetades võib edu korral uuendustega nakatada ka teisi organisatsiooni töötajaid ja uus tehnoloogia võetaksegi kasutusele. Kui juhid arengut ei toeta ega tunnusta, kaob ka entusiastide motivatsioon. Kehvemal juhul lahkuvad entusiastid konkurentide juurde, nagu mitmel puhul juhtus ka meie uuringu vältel.

Auditooriumi klikitehnoloogia. XXI sajandi alguse toimetusi, iseäranis veebitoimetusi, on tagasisidestanud tehnoloogia. Akadeemilises žargoonis nimetame seda meetrikaks, lihtsamalt öeldes on see klikkide lugemine ehk auditooriumi andmed.

Veebitoimetuste seintele tekkisid suured ekraanid, millelt sai lugejaklõpsude järgi vaadata, kui palju inimesi mõnd artiklit parasjagu loeb. Kümnendi vältel ei ole kesksel kohal enam olnud klõps, vaid artikliga veedetud aeg ja selle eest maksmine.

Kvantitatiivne meetrika on tagasiside toimetusele ja ajakirjanikule ning annab justkui tagasisidet, milline lugu on hea. Seegi on tehnouuendus, mis mõjutas ajakirjanike tööd märkimisväärselt. Intervjuudest aga selgus, et see tehnouuendus võib väga kiiresti nii motiveerida kui ka demotiveerida.

Mõni põhjalik ja viimistletud uuriv lugu ei saanud sugugi nii palju klõpse kui autoõnnetuse või seksiskandaali oma.

Meie uuringu üks järelm on, et tehnoloogia võimaldatud tagasiside hakkab omakorda mõjutama tööd, sisu ja töötajate motivatsiooni. Seetõttu on vaja kvantitatiivset tagasisidet kriitiliselt hinnata, organisatsioonis arutada ja ühendada kvalitatiivse ehk inimliku analüüsiga. Tehnoloogia on tõhus, kuid mitte ainus ega eksimatu inimtöö peegel.

Kas AI asendab ajakirjanikku? Eelnenud kümnendit, mil seoses veebi arenguga võtsid toimetused kasutusele palju uusi tehnoloogiaid, saab kõrvutada praegusega, kus sama protsessi teeb läbi AI rakenduste juurutamine.

Näeme toimetusetööd uurides, et ajakirjanikud kasutavad erinevaid AI tööriistu, ehkki nad ei pruugi seda endale teadvustadagi. Näeme ka toimetusi, kus hoidutakse täielikult AI kasutamisest hirmus, et varsti asendab see ajakirjanikku.

Enamikus toimetustes ollakse siiski tehisaru suhtes ärksad, kuid väga suures osas juhivad uuendusi üksikud entusiastlikud ajakirjanikud, mitte toimetuste juhid. Taas näib korduvat alt üles ja entusiastidelt visalt teistele nakkuv uuendus. Samuti ei kohaldu AI või tegelikult mis tahes digitaalsete tööriistade kasutamine kõigile eri teemavaldkondade ajakirjanikele. Kui uurivas või teadustoimetuses on tehisarust palju abi, siis näiteks päevauudiste puhul on selle kasutus üsna piiratud.

Kuigi võidakse arvata, et AI suudab kõike, siis märkimisväärne takistus on eesti keel: enamik tehisaru tööriistu ei ole veel eesti keeles kuigi võimekad, faktitäpsed ega usaldusväärsed, nii nagu ajakirjanikutöö nõuab. Teisisõnu, tehisaru ei hakka niipea ajakirjanikku asendama, vaid on tööd toetav ja tõhustav vahend.

* Marju Himma, Signe Ivask, Phases of Going Digital: A Framework for Assessing Newsroom Digitalisation Process. – Digital Journalism, 2024 0(0), lk 1–21.