Endla Lõhkivi on Tartu ülikooli teadusfilosoofia kaasprofessor ja pikaajaline õppetooli hoidja. Tema juhtimisel on TÜ teadusfilosoofidest moodustatud konkreetse suunitlusega uurimisrühm, kus siiski iga osaleja saab juhinduda oma huvidest ja eelistustest. Endla on mitme rahvusvahelise erialaorganisatsiooni ja tippajakirja toimetuskolleegiumi liige. Pidevalt on ta tegev mõne konverentsi organiseerimisel või programmitoimkonnas. Eestis on ta õpetanud teadusfilosoofia kursusi peaaegu kõigis ülikoolides kõigil õppeastmetel.
Alustagem algusest. Õppisid keemiat ja omandasid keemia-füüsika õpetaja kvalifikatsiooni, aga peagi siirdusid filosoofiasse. Miks?
Keskkoolis heitlesin humanitaar- ja loodusteaduste huvi vahel, valisin siiski keemia eriala Tartus. Põhikooli tasemel füüsikaõpetaja kutse käis sellega kaasas. Hakkasin kohe õpingute algul otsima võimalust laboris töötamiseks ning sattusime koos kursuseõega Tullio Ilometsa juurde orgaanilise keemia laborisse. Esimeseks tööks anti meile huulepulkade õhukese kihi kromatograafiline analüüs. Etteantud retsepti järgi pidime kokku segama lahustid, kandma proovid plaatidele ja siis võrdlema tekkinud kujutisi.
See oli tüüpiline tudengiteadus, kus püüti õpetada teaduse meetodeid, kuid tudeng ei saanud aru, mis see on, mida ja miks ta õieti teeb, mis kasu sellest on. Miks just sellise koostisega lahusti? Kust see retsept tuleb? Keemia on väga huvitav, kuid alati ei luba teadlaste väljaõpe sellest ülevaadet anda. Seetõttu võetakse paljut enesestmõistetavana, seoseid loomata, kriitikata. Nii on, ja kõik! Teadusfilosoofias küsitakse, mis ja miks on varjatud eelduseks. Miks me mõtleme nendes kategooriates, näiteks: kuidas said keemikud enne XIX sajandit hakkama ilma molekuli mõisteta? Teadlasel ei ole uurimistöö käigus aega metaküsimusteks, kuid mind huvitasid just need.
Mu esimesed kirjatööd, mis kuulusid individuaalse filosoofia õppekava raames nii keemia kui filosoofia valdkonda, puudutasid koolikeemia ja teaduse seoseid Eesti saja aasta keemiaõpikute näitel. Püüdsin näidata, kuidas teaduse paradigma koolikeemiasse jõuab. Tudengivõistlustel saadud auhinnad andsid julguse jätkata. Mõni aasta hiljem astusin aspirantuuri, mis muutus peagi doktorantuuriks, siis avanesid juba välismaal õppimise võimalused ja see andis uue vaate filosoofiale ja teadusele.
1990ndatel algas Tartus analüütilise filosoofia tormiline areng, viiskümmend aastat isolatsiooni muust maailmast oli jätnud tohutu lünga, polnud eestikeelset filosoofia mõistestikkugi. Hooga liikus pendel logitsistlikus või positivistlikus suunas, mis aitas täpsele terminoloogiale aluse panna. Edasi arenes teadusfilosoofia omasoodu, varasemast jätkus teadusajalooga arvestav, teaduspraktikaga kooskõlas olev, läänes teadusliku realismina tuntud suundumus. Rein Vihalemm lõi peatselt oma praktilise realismi kontseptsiooni. Temalt pärineb ka keemia kui kaksikiseloomuga teaduse käsitlus, mis põhines tema f-teaduse mudelil, seostudes varasemate iseorganiseerumise alaste töödega. Vihalemma tööd haakusid hästi lääne teadusfilosoofiaga, neis oli lääne jaoks teatav uudsus.
Sinu kujunemisel teadusfilosoofiks on oma osa Göteborgi ülikoolis kogetul. Mida Rootsis õppimine ja töötamine sulle andis? Mis on Rootsi filosoofiamaastikul teisiti kui meil? Kuidas oled seda kogemust Tartu ülikoolis rakendanud?
Sain 1991. aasta algul Göteborgi kuninglikult teaduste ja vabade kunstide seltsilt paarikuulise stipendiumi. Järgnesid kraadiõpingud sealsamas. Instituut, kus töötasin, ei olnud tavapärane, vaid juba siis, kolmkümmend aastat tagasi, interdistsiplinaarne teaduse teooria (rts vetenskapsteori, ingl theory of science) – seal töötasid koos teadusajaloolased, -sotsioloogid, – psühholoogid, -filosoofid, -kommunikatsiooni ja teaduskorralduse uurijad. Seal tuli eri teadusalade vaatenurkade kõrvutamise ja ühendamisega tegelda kogu aeg, metatasandil arutleda, mis see on, mida me uurime, mida see annab. Kogu uurimistöö põhines tegeliku teaduse näidetel, juhtumitel minevikust või oma kaasajast. Praegu öeldakse selle kohta „empiiriliselt informeeritud teadusfilosoofia“ või meie Eestis oleme kasutanud väljendit „praktikakeskne teadusfilosoofia“. 1990ndatel oli juhtumipõhisus omane sotsioloogiale jm distsipliinidele, mida nimetati teaduse uuringuteks. Filosoofia tegeles abstraktsete mudelitega. Nende suundade vahel valitses vastasseis. Paljudes ülikoolides kujunesid eraldi üksused, Göteborgi vetenskapsteori’l aga oli algusest peale üldisem, metaperspektiiv. 1930ndate lõpus enne USAsse siirdumist oli selle suuna seal loonud Ernst Cassirer, kes taotles universaalset kultuurilist teaduse teooriat. Tema järel tuli Håkan Törnebohm, kelle õpilane oli minu juhendaja prof Aant Elzinga, Hollandi ja Kanada taustaga teoreetiline füüsik, kes oli Londonis ja Göteborgis õppinud ka filosoofiat ja uuris näiteks polaarteadust. Göteborgi vetenskapsteori eesmärgiks olid ühtaegu empiiriliselt informeeritud teooria, kuid samal ajal püüti luua universaalseid meetodeid ja tuvastada universaalseid mustreid.
Instituudis oli kogu aeg külalisuurijaid ja -õppejõude üle maailma. Rootsi ülikoolides on teadusfilosoofia õpe ja uurimistöö korraldatud igas omamoodi, Göteborgis on hilisemate reformide käigus instituute ühendatud ja lahutatud, praegu on vetenskapsteori koos keeleteaduse ja filosoofiaga, vahepeal oli aga hoopis koos mõtteloo ja religiooniuuringutega.
Praktikakesksus ja empiiriliste teaduse uuringute tähtsus said heaks ühenduslüliks Tartu ja Göteborgi vahel, kuid praegused koostöövõrgustikud ulatuvad palju kaugemale.
Eesti teadusfilosoofia, võib-olla koguni filosoofia tervikuna, on minu arvates kannatanud ühe organisatsioonilise puuduse käes – pole koolkondi. Eesti teadusfilosoofia rajajal Lembit Valdil oli küll tuntuks saanud õpilasi, aga keegi neist pole õieti Valdi uurimissuunda, mõttelised mudelid teaduses, edasi arendanud. Rein Vihalemma puhul on ainult veidi parem olukord. Leo Näpinen ja mingil määral ka praegune küsija on oma töös kohati otseselt Vihalemma vaadetest lähtunud. Aga seda on siiski vähe. Nüüd lõpuks on sinul õnnestunud luua niivõrd hästi toimiv ühtne uurimisrühm, et kõik eeldused Eesti teadusfilosoofia koolkonna kujunemiseks on olemas. Kuidas see sul õnnestus?
Eestis on enamiku teadusalade, ammugi siis veel väikesearvulise filosoofide ringkonna üks probleeme rühmade väiksus – me ei saa lubada endale suurt arvu sarnase teema kallal töötavaid filosoofe. Isegi füüsika ei saa. Meenub näide ühest raportist XXI sajandi alguse Eesti füüsika kohta, kus toodi välja, et korraga lahkus teadusest 50% naisprofessoreist. See tähendas tegelikult, et Ene Ergmast sai riigikogu esimees ja ta peatas töötamise ülikoolis. Üks professor oli pool kõigist Eesti naisprofessoritest füüsikas. Meil töötab parasjagu ETAgi rahastatavas projektis väga hea rühm, kuid me ei tea, mis saab pärast projekti lõppu. Kas meil õnnestub saada uus rahastus ja hoida rühma koos? Vaevalt küll. Pealegi on rahvusvaheline mobiilsus üks asi, mida kõigilt teadlastelt, sh filosoofidelt eeldatakse – tuleb minna mõneks ajaks mujale. Õnneks toob see välismaa kolleege uurimistööle Tartusse, nii et tingimata ei peagi rahvusvaheliseks koostööks ise kuhugi sõitma.
Tartu teadusfilosoofid on kõik olnud Rein Vihalemma õpilased. Õppinud välisülikoolides, mõnel Eestiski mõni teine juhendaja – minu doktoritööd juhendas prof dr Eero Loone –, kuid me oleme kõik töötanud koos Rein Vihalemmaga või õppinud tema kursustel. Nii et kui rääkida koolkonnast, siis on see ikka tema koolkond. Ehk kunagi kujuneb ka minu oma. Aga me jagame praktilise realismi vaadet, mille Vihalemm on formuleerinud. Püüame igaüks oma kitsamas uurimislõigus seda edasi arendada.
Kunagi Horisondile intervjuud andes ütlesin, et sinu juhtimisel tegeletakse TÜs feministliku teadusfilosoofiaga. Sain peagi aru, et see oli ebaõnnestunud formuleering. Aga siiski? Arvestades, et sinu uurimisrühma liikmed on peaaegu eranditult naissoost, mis küll ei tähenda midagi uurimistemaatika koha pealt, kas feministlik teadusekäsitus on olemas, ja kui nii, siis mida see tähendab?
Feministlikke teaduskäsitusi on palju. Mõnega neist oleme kursis, mõnest ei tea midagi ja mõnda peame väga oluliseks, sest neis on teaduse mõistmiseks oma iva.
Üks feministlik teooria, mida oluliseks pean, on Helen E. Longino oma. Ta on välja arendanud teaduse sotsiaalse epistemoloogia, mille kohaselt teadmist tuleb mõista selle saamise kohaliku konteksti kaudu, seda kriitiliselt analüüsides. Teadlasena (või mis tahes grupi liikmena) juhivad meie mõtlemist koolkonna või kogukonna väärtused ja vaated, eeldused, milles oleme kujunenud, seetõttu me ei märkagi nende olemasolu. Need eeldused saab kahtluse alla seada, näidata teadmise kallutatust siis, kui kontrasti kaudu teise grupi vaadetega tekib kriitiline diskussioon. Seda ei pruugi käsitleda pelgalt feministliku teooriana, kuigi algul ta seda oli. See teooria näitab kommunikatsiooni uurimise tähtsust, kohaliku töökorralduse tähtsust, paljusid tegureid, mis mõjutavad teadmist kui kollektiivse protsessi tulemust. Teaduslik avastus ei kuku teadlasele sülle valmis kujul, teadus on töö, mida teevad teadlased ja sellepärast tuleb märgata, kuidas see töö on korraldatud. Kas näiteks kriitika on üldse võimalik? Feministid tulid välja selle kontekstilise empirismiga, kuid selle tähtsus ulatub kaugemale.
Sinu viimase aja erialaseid tegemisi iseloomustab interdistsiplinaarsus. Mida ütled seniste uuringute ja analüüside alusel? Kas tulemuslik koostöö eri distsipliinide esindajate vahel on üldse võimalik? Mis on selle eelduseks? Mis seda takistab? Kas äkki tuleks ülikoolide akadeemiline struktuur ümber kujundada interdistsiplinaarsetest probleemidest lähtudes, nagu Nicholas Maxwell seda järjekindlalt nõuab?
Ülikoole, õpitavaid erialasid, uuritavaid teemasid on kogu aeg ümber korraldatud. Teadusajaloolased on kirjeldanud, et niipea kui distsipliinid selgemad piirjooned võtsid, hakati neid kohe lõhkuma.
Interdistsiplinaarsusega on hulk raskusi. Üks on see, et tänapäeval olevat probleemid sellised, mis nõuavad lahendust mitme teaduse koostöös, kuid teadlased on seotud institutsionaalse struktuuriga, mis kehtestab neile piirid normide, standardite ja hindamise kaudu. Teine, sügavam ja filosoofiliselt keerukamgi probleem seostub teadlaste ettevalmistuse ja töö korraldusega. Kui teadlased töötavad, nagu Thomas S. Kuhn väidab, paradigma alusel, siis kust jooksevad selle piirid? Avatus, kaasamine ja kriitika on vajalikud, kuid nendega kaasneb asjatundmatuse oht. Kuidas tunda ära asjatundlikkuse piirid – selles on küsimus.
Oled rääkinud teadusalade kultuurilisest mitmekesisusest. Mida sa selle all mõistad? Kas eri teadusharude esindajad on mingil kirjeldataval kombel ka erinevad inimesed? Kas uurimistöö puhul saame rääkida teadlaste soost tulenevatest erisustest?
Sellest oleks võinud kirjutada terve artikli. Teaduse kui tegevuse käsitlemine kultuurina lähtub sellest, et meie maailmamõistmine tugineb meile ajaloos eelnenud põlvkonna tööle, me ei alusta tühjalt kohalt, vaid teadmistel, arusaamisel on ajalugu, maailma uurimisel on ajalugu, me matkime suuresti seda, mis on varem tehtud. Meid õpetatakse õigesti matkima. Teadustes on suur tähtsus nn vaikival või sõnatul aspektil, s.t asju tuleb õppida õigesti tegema, nt õigesti lugema skaalasid, mõõtma, kalibreerima, hindama, otsustama, argumenteerima, kirjutama. Kohalik kultuur on see, mis ütleb meile, kas teeme midagi õigesti või valesti. Tegurid, mis mingil teadusalal määravad selle, mis on õige, varieeruvad ja sõltuvad omakorda paljudest taustaasjaoludest. USA antropoloog Sharon Traweek on võrrelnud näiteks USA ja Jaapani uustulnukate vastuvõtmist füüsikute hulka. Potentsiaali nägemine võib ühes kultuuris olla seotud perekondliku tausta, soo, vanuse, isegi juuste värvi ja pikkusega. Traweeki puhul märgati, et Jaapani füüsikalaboris on ta naisterahva kohta liiga pikk ja punapäine, mõnes teises kohas sellised omadused üldse ei loe, loeb muu, kuid kindlasti on ka ühiseid, kattuvaid eelistusi.
Kindlasti saab midagi üldistada, nagu on teinud sotsioloog Stephen Fuchs, kes on väitnud, et teadusalad paiknevad kõik ühel kultuurilisel teljel, mille ühes otsas on nende ülesanne täpselt määratletud ja nad on tugevas vastastikuses sõltuvuses, ning skaala teises otsas on teadused, kus teadlased üksteisest ei sõltu ega ole neil ka selgelt määratud ülesannet. Nende valikud ja see, missugust käitumist pidada „kultuurseks“ ehk normaalseks, on sel skaalal vägagi erinevad. Suure sõltuvuse ja kindla eesmärgi püstituse juures eelistavad teadlased hindamist automatiseeritud algoritmide abil, nagu võimaldab meil ETIS. Nii on efektiivne. Suure ebamäärasuse astme puhul aga eelistavad nad otsustusi iga üksikjuhtumi kohta eraldi, süvenemist töö sisusse. Erinevused võivad teadusala seeski olla päris suured, näiteks eksperimentaal- ja teoreetiline füüsika paiknevad sel teljel üksteisest üsna kaugel.
Meie uurimisrühma jaoks tähendab see, et me ei tohi võtta midagi enesestmõistetavana, vaid püüame uuritavate näidete puhul selgitada välja, millised kultuurilised tegurid on tähtsad ja kuidas need toimivad. Sellest võib näiteks oleneda, kas teadlane peab peamiseks koostöö eelduseks ühist praktilist probleemide lahendamist, arutelu, milles üksteiselt õpitakse, või üksteise tekstide lugemist, mõistestiku omandamist ja alles seejärel ühist arutelu. Võib juhtuda, et vastastikusele mõistmisele ei jõutagi. Selline kohaliku kultuuri uuring annab mikroperspektiivi ja pakub võimalikke lahendusi töö jaotamiseks ja korraldamiseks, mis suuremas plaanis peaks andma objektiivsemad tulemused.
Seejuures ei eeldata kogukondade või rühmade teadmiste relatiivsust ega peeta kõiki uskumusi samaväärseks. Ei ole nii, et igaühel oma tõde, kõik ühtviisi head, vastupidi, võimalik on leida üles vead ja need parandada. Kuni uute vigade leidmiseni. Seega ei saa üldistavalt öelda, et naisteadlastel on uurimistööle lähenemisel omadus x, mida meesteadlastel üldse ei ole, kuid vabalt võib olla, et mingis laboris kehtivad naisteadlastele meesteadlastest erinevad reeglid või ootused, kusjuures labori töötajad ise neid ei märkagi, alles uustulnukad või külalised võivad need avastada.
Lõpetuseks sinu hobidest. Tegeled maalimisega niivõrd arvestataval tasemel, et näitusedki on teoks saanud. Millest niisugune huvi, mida see sulle annab ja kuidas üldse aega leiad?
Kunstihuvi on mul olnud nii kaua, kui ennast mäletan, ent alles nüüd, viis aastat tagasi, tekkis võimalus minna rahvaülikooli õppima akrüül- ja õlimaali kunstnik Robert Suve juhendamisel. Rahvaülikoolist on väga tänuväärne pakkuda võimalust teha midagi uut, milles ma ei oska ennast ise hinnata – see on põnev, vahel raske ja väsitav, aga siis ongi hea tulla tagasi oma põhitöö juurde. Maalimiseks aega leida pole lihtne ja koroona ajal ei ole ma õieti üldse maalinud.
Mis on angerjaevangeelium? Millega see raamat sind köitis, et lausa tõlkima asusid? Filosoofilise sisuga raamatuid on ju teisigi.
„Angerjaevangeelium“ on Rootsi filosoofi Patrik Svenssoni raamat hävimisohus liigist, selle seostest inimesega, isegi rohkem inimesest kui liigist, suhetest vanemate ja laste vahel, põlvkondadest, angerjast kui lunastajast, kelle surma ja „ülestõusmise“ läbi inimene midagi õpib ja paremaks saab. See on raamat teadmistest ja uskumustest – mitte keegi ei ole näinud kudevat angerjat, ometi usume, et Sargasso meres nad koevad. Aristoteles arvas, et nad tekivad tiigimudast. Freudi kohta arvatakse, et angerjas põhjustas tal sellise masenduse, mille pärast ta loobus loodusteadlase karjäärist.
Rootsis ja mujal osutus see raamat bestselleriks. Meil nii hästi ei läinud. Võib-olla osalt sellepärast, et tõlge ei ilmunud teistes keeltes ilmunutega koos, vaid hiljem.
Kahtlemata leiaks rootsi keeles avaldatud filosoofiaraamatuid, mida tasub tõlkida. Tõlgin enamasti ilukirjandust, varem lasteraamatuid. Tõlkimine on minu hobi. Mulle meeldib tõlkida, otsida vasteid idioomidele, kontrollida, kas mõni tsiteeritud luuletus või mõttetera klassikateosest on juba kellegi poolt tõlgitud. Vahel võrdlen seda ristsõnade lahendamisega.