Matemaatikutaustaga teadusfiloosof ja -ajaloolane Peeter Müürsepp on Tallinna tehnikaülikooli dotsent, paljude Eesti ja rahvusvaheliste teadusorganisatsioonide juhtorganite liige, sh Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühenduse esimees, Rahvusvahelise Teaduse Ajaloo Akadeemia korrespondentliige, ajakirja Acta Baltica Historiae et Philosophiae Scientiarum peatoimetaja, Teadusliku ja Kultuurilise Diversiteedi Rahvusvahelise Ühenduse nõukogu liige (assessor), Rahvusvahelise Tehnoloogia Ajaloo Komitee täitevkomitee liige (vt etis.ee) ja ka üks sagedasi Sirbi autoreid.

Doktorikraadi said filosoofias 20 aastat tagasi ja sestpeale oled olnud üks Eesti ja Baltimaade teadusfilosoofia suunaandjaist. Mis oli see, mis matemaatiku teadusfilosoofia juurde tõi?

Ma kindlasti ei nimetaks ennast suuna­andjaks. Olen liikunud olemasolevates suundades, mille on maha pannud Lembit Valt ja eelkõige Rein Vihalemm. Tugevasti on mind mõjutanud ka Leo Näpinen.

Matemaatikast filosoofiasse suundumine pole ajaloolises plaanis midagi erandlikku. Matemaatika ja filosoofia on lähedased kas või seetõttu, et kumbki ei tegele empiiriliselt tunnetatavaga, vaid püüab puhta mõistuse abil hakkama saada. Platoni jaoks paiknes matemaatika teatavasti materiaalse maailma ja ideede maailma vahel, olles seega filosoofiale kõige lähedasem distsipliin. Aristoteles täpsustas, et füüsika (tolle aja mõttes looduse uurimine) on materiaalse maailmaga seotud, metafüüsika (filosoofia) pole sellest üldse sõltuv, aga matemaatika on osaliselt seotud, seega vahepeal.

Filosoofia hakkas mind huvitama juba keskkoolis, aga ideoloogilisest survest teadlik olles ei pidanud ma Nõukogude ajal võimalikuks niisugust eriala valida. Matemaatika on selles osas kõige neutraalsem valdkond, aga ka muus osas universaalselt kindel teadmiste alus. Olen selle selgituse eest tänapäevani tänulik oma isale, kes mulle ka omaenese nime pani, nii et meid veel praegugi mõnikord segi aetakse, kuigi isa lahkus siit ilmast 1999. aastal. Miks just teadusfilosoofia? Siin on põhjuseks jällegi isa soovitus võtta kontakti Lembit Valdiga, kellega ta põgusalt tuttav oli. Tegin seda perestroika algusaegadel, kui polnud veel selge, milline tulevik meie hariduselus saab olema eksistentsialismil või analüütilisel filosoofial, aga teadusmetodoloogia horisont paistis juba pilvitu.

Teadusfilosoofide üks peamisi ülesandeid on leida üles teaduse kohta laialt levinud müütide lähtekohad ja nende müütide kummutamine. Miks vaatamata paljudele raamatutele ja aastakümnete pikkusele veenmistööle kipuvad ikkagi valitsema lihtsustatud ja moonutatud käsitlused teadusest?

Äkki on teadusfilosoofid siis oma tööd kehvasti teinud!? Ega teadusfilosoofid selle tõeliselt olulise küsimusega innukalt tegelegi. Tuleb ka aru saada, et ülesanne pole kergete killast. Ühelt poolt pakub teadus meile kõige kindlamaid teadmisi maailma kohta. Teiselt poolt ei suuda teadus midagi lõplikult garanteerida. Teadlased on ekslikud nagu kõik inimesed ja teevad vigu. Kuidas niisuguse reaalsuse puhul teaduskauget inimest veenda, et teadus on kindlam teadmiste allikas kui mis tahes muu valdkond? Teadlased ju vaidlevad omavahel, lähtuvad eri mõtteviisidest ja rakendavad eri mudeleid. Kellel õigus, selgub alles praktiliste rakenduste tulemusena ja siiski mitte tingimata üheselt ja lõplikult. Loomulikult on raske aru saada, miks n-ö targad inimesed kohe aru ei saa, kuidas asjad maailmas tegelikult on. Ideoloogilistele liidritele on see selge ja rahval läheb paraku kiiresti meelest ära, et too selgus oli vaid näiline ja eksiti sügavalt. Teaduses pettumise põhjuseks võib skepsise kõrval olla ka ülemäärane teaduseusk, mis suure tõenäosusega saab mingil hetkel tagasilöögi. Kas või näiteks pärast teada saamist, et vaktsiinid ei annagi haiguste vastu sajaprotsendilist kaitset. Kui teadusehuviline juhtub veel lugema teadusfilosoofia klassik Paul Feyerabendit, kelle järgi teaduslikku meetodit polegi olemas, võib see kergesti viia suure segaduseni või isegi teaduses lõpliku pettumiseni.

Võtame kas või Nicholas Maxwelli üleskutse teadus ühiskonna vajadustest lähtuvalt ümber kujundada eesmärgipärase ratsionalismi põhimõtete järgi. Miks ei ole tema vaated laia toetajaskonda leidnud?

Maxwell ei ole hoolimata ennastsalgavast publitseerimisest akadeemilist üldsust oma vaadete paikapidavuses veenda suutnud. Pole välistatud, et Maxwell on ise ülesande enesele tarbetult keeruliseks teinud. Ta lähtub oma vaadete tutvustamisel teaduse kriitikast. Maxwell nõuab, et teaduse mõistmine, mida ta nimetab standardseks empirismiks, tuleb asendada eesmärgipärase empirismiga ja alles see uus teaduskäsitus, kus ei nõuta kõigi seisukohtade empiirilist testitavust, loob aluse teadustulemuste efektiivseks rakendamiseks otseste eluliste probleemide lahendamiseks. Aga võib-olla kõlbab teadus ka niisugusena, nagu see praegu on. Tuleb luua palju paremini toimiv kooskõla ühiskonnaga. Küsimus võib olla pigem haldussuutlikkuses kui teaduse valesti mõistmises. Teadusfilosoofid peaksid siinkohal kindlasti aktiivsemalt sekkuma. Korraks veel Maxwelli juurde tagasi tulles tuleb tunnistada, et ta pole ka diskussiooni­aldis, vaid propageerib järjekindlalt oma vaateid. Filosoofid tahavad vaielda ja kipuvad lootma, et nende kogu kriitikat järjekindlalt tagasi ei lükata.

Koroonaajal on teadlasi ühiskonnas küll kuulda võetud, kuid ei saa öelda, et nende sõnumit alati mõistetakse või et nende ülesanne algusest peale oleks kõigile arusaadav. Teadlastelt eeldatakse lihtsaid, kiireid ja odavaid lahendusi, kuid see, mida teadlased pakkuda saavad, ei vasta ootustele. Mida tuleks teha, et ootused ja võimalused paremini kooskõlas oleksid?

Ideaalset lahendust siin ilmselt pole. Kui on otsene ja tõsine probleem, soovib inimene alati kiiret lahendust. Kuna viirusega võitlemiseks on vaja teaduspõhist meditsiini, siis keskendub teadlastele eriline tähelepanu. Praeguses kriisis on huvitav täheldada, et kuigi teadlased on aeg-ajalt pälvinud kriitikat, ei ole olnud kuulda, et kusagilt mujalt peale teaduspõhise meditsiini tuleks viirusele leevendust. Skeptikud, kelle arvates viirust pole olemaski, on muidugi omaette seltskond.

Paljudes ülikoolides on teadusfilosoofia seotud teaduse ajaloo uurimisega, nende hulgas on ka ülikoole, kus oled töötanud või õppinud. Mida on teadusfilosoofil teadusajaloolastelt õppida ja ajaloolasel filosoofidelt?

Teadusfilosoof peab tundma teaduse arengulugu. Ilma selleta on tal võimatu teaduse kohta midagi tähelepanuväärset öelda. Isegi kui mõni teadusfilosoof arvab oskavat teadlastele ette öelda, milline on õige teaduse käsitus, mida mina küll mõistlikuks ei pea, ei saa ta seda teha, ilma et ta teadustraditsioone tunneks. Teadusajaloolane saab filosoofilt õppida kriitilist mõtlemist ning väljendusviisi selgust ja täpsust. Teadusajaloolase kirjutatu ei tohi ülearu kuiv olla.

Oled töötanud ja õppinud lääne ülikoolides, viimasel ajal ka ida ülikoolides Kasahstanis, Hiinas, Taivanis, Venemaal, ka Kamerunis. Kas ülikoolielu korralduses, uurimistöö argipäevas, akadeemilises kultuuris on ida ja lääne vahel erinevusi? Kas need tulenevad ajaloost või on pigem määratud eesmärkide erinevustest?

Vormilised eesmärgid on igal pool väga läänelikud. Tüüpiliselt juurutatakse publitseerimisnõudeid eelretsenseeritavates lääne ajakirjades, mis kuuluvad Scopuse või Web of Science’i andmebaasidesse. Mõnel pool on olukord isegi groteskne. Pean silmas administratiivseid ettekirjutusi, kus täpselt tuleb publitseerida, mis läheb arvesse ja mis mitte. Traditsioonide senine lahknemine tuleneb rohkem ajaloost kui praegustest kultuurilisest erinevusest. Akadeemilised kultuurid lähenevad suure hooga üksteisele igal pool, kus olen viibinud. Tüüpiline on ka kohaliku keele ja inglise keele vahekorra probleem. Inglise keele pealetung on ülivõimas. Väga raske öelda, milleni see ülikooli- ja teadusmaailmas välja viib.

Äsja toimus Belgradis Ida-Euroopa teadusfilosoofia võrgustiku kolmas konverents, kus olid esinejate hulgas ja käsitlesid Eestis ja ka rahvusvaheliselt järjest laiemat toetust leidvat vaadet, mida tuntakse praktilise realismina. Ettekande pealkirjas küsisid: kas tegemist on realismiga? Praktiline realism pakub sellise teaduse mõistmise, mis keskendub uurimistööle, teadlaste praktikale, kus luuakse mudelid maailma kohta, nii et võib öelda, et maailmaga seostumise viis sõltub uurimispraktikast või kuhnilikult väljendudes, para­digmast. Kui me teaduses saame teadmisi vaid paradigma piires, loen sinu ettekande pealkirjast välja võimaliku filosoofilise küsimuse: kuidas on siis päriselt või mis on olemas tegelikult? Kuidas sa sellele küsimusele vasta(si)d? Kuidas praktilises realismis mõistetakse tõde ja objektiivsust?

Rein Vihalemma algatatud praktilist realismi tuleks ka eesti lugejale emakeeles lähemalt tutvustada. Kahjuks pole jõudnud. Peamine põhjus peitub vastuses eelmisele küsimusele. Nagu nimetuski ütleb, mõistab praktiline realism teadust eelkõige praktilise tegevusena, praktilise uurimistööna. Kõige tüüpilisem teadus sellest vaatenurgast on eksperimentaalne loodusteadus. Teame, et seda ei saa olla ilma teadlast suunava teooriata. Nii väidetakse ka praktilises realismis. Ometi ei ütle teooria üksi midagi. Teadlane peab hakkama uurima ja ainult niisugusel viisil saadakse teadustulemusi, millest paljud on ka vägagi kasulikult rakendatavad. Ikkagi jääb küsimus, kas teadlane oma uurimistöös üldse reaalsuseni välja jõuab või tegeleb ainult omaloodud konstruktsioonidega. Võib-olla loovadki seose tegelikkusega ainult edukad rakendused. Vähemalt niiviisi saavutab teadus lõpuks reaalsusega ikkagi kontakti. Teadlase praktiline uurimistöö ja saadud tulemuste rakendamine, kui see võimalikuks osutub, ongi see, mis on olemas. Objektiivsuse küsimust praktilises realismis minu arvates õieti ei tekigi. Kõik see, millega teadlane üldse kokku puutuda saab, on reaalne maailm. Isegi tema enese teoreetilised konstruktsioonid, sest midagi suvalist konstrueerida ei saa. Reaalsus ei luba. Ega seda usutagi, et kogu objektiivne reaalsus viimse detailini kunagi kättesaadav võiks olla. Tõde ei paku samuti praktilise realismi järgijale huvi. Omaks võetakse nn deflatsiooniline lähenemine, mille järgi tõeküsimus justkui taandub. Ütleme ju lihtsalt, et täna on palav ilm. Kas oleks vaja öelda: vastab tõele, et täna on palav ilm. Taandub ka metafüüsika. Praktiline realism seda ei vaja. Siin peitub erinevus Rein Vihalemma ja Nicholas Maxwelli vaadete vahel ja ühtlasi põhjus, miks mina ei saa ennast praktiliseks realistiks nimetada. Olen nõus Maxwelliga, et teadus ei saa hakkama ilma empiiriliselt kontrollimatute eeldusteta, s.t ilma metafüüsikata.*

Paul Feyerabend leidis 50 aastat tagasi oma teadusfilosoofias, et ei tuleks keskenduda ühtsete meetodireeglite sõnastamisele, vaid arendada loovust; ei tuleks filosofeerida teaduse olemuse üle, vaid teha teaduslikku uurimistööd. Kas teadusfilosoofiat peaks õpetama tulevastele teadlastele? Miks?

Minu seisukoht on, et tulevastele teadlastele, kõigile üliõpilastele tuleks õpetada kursust, mida eesti keeles sobib nimetada teaduslooks, või kui tegemist on näiteks tulevaste inseneridega, siis peaks see olema teadus- ja tehnikalugu. Rõhuasetuse paneksin teaduse ja vastava valdkonna ajaloolise arengu käsitlemisele. Loomulikult tuleb tutvustada ka põhilisi filosoofilisi teadusekäsitlusi, pannes üliõpilased mõtlema selle üle, kuidas nemad teadust mõista eelistavad. Tulevased spetsialistid peavad ikkagi mõistma, mida nende eriala enesest kujutab. Vastasel juhul oleks tegemist pelgalt tehniliste töötajatega. Näen kahjuks viimasel ajal järjest rohkem suhtumist, et muud polegi vaja ülikoolis saavutada, seda nii meil kui ka mujal.

Hea teadustava ja teaduseetika on järjest tähtsamad, aina uusi ja järjest tõsisemaid poliitilisi ja moraaliküsimusi kerkib uurimistöös üles, kas või küsimus hüvede jagamisest: kellele osutada abi, keda ravida, keda vaktsineerida, kui ressursid on piiratud. Kas vastamine neile küsimustele ei hõlma siiski ka küsimusi teadusliku teadmise iseloomust, teaduse võimalustest mingil ajal, mingis kohas, kontekstis? Kuidas teadusfilosoofia sellega arvestab? Kuidas teeb seda näiteks praktiline realism või Maxwelli eesmärgipärane ratsionalism?

Kõik nimetatu on vähimagi kahtluseta oluline. Teadusfilosoofia peab nende probleemidega tegelema, aga imesid korda saata kindlasti ei suuda. Teadus on küll eristuv, aga ainult üks paljudest inimese tegevusvaldkondadest. Teadlased on inimesed, kellest igaühel on oma kultuuritaust, maailmavaade ja väärtushinnangud ning kes ei ole vabad inimlikest nõrkustest, emotsioonidest, subjektiivsetest eelistustest. Teadus ei saa kindlasti olla steriilselt objektiivne. Selle müüdi võime unustada. Kõike seda on Rein Vihalemm praktilise realismi põhiteesides tugevasti rõhutanud. Enamgi veel, isegi tegelikkus, millega teadlane uurimistöö käigus kontaktis on, ei saa olla väärtusneutraalne. Nicholas Maxwelli teadusekäsitluse motiiviks on kriitiline hoiak selle suhtes, et teadus ei hooli inimkonna ega üksikinimese tõeliste probleemide lahendamisest, vaid keskendub pelgalt teaduslike teadmiste saamisele. Raske on ette kujutada moraalsemat ja vastutustundlikumat hoiakut.

Järjest enam võib lugeda arvamusi, et ainult kõrge tehnoloogilise arengutaseme, arenenud tootmisega rikastes riikides on mõistlik arendada alusuuringuid. Arenevates ühiskondades tuleks teha panus tehnoloogilisele innovatsioonile. Kas alusuuringute jätmine ainult suurtele ja rikastele ei tähenda, et varsti ei saa me enam teadus- ja tehnikatekstidest aru? Alusuuringutel on hariduslik ja kultuuriline aspekt. See ongi meie maailmapildi kese?

Tuleb ilmselt pidevalt otsida mõistlikku tasakaalu. Loomulikult oleks tore, kui igal pool areneks teadus oma täies mitmekesisuses, aga paratamatult ressursse ei jätku ja hästi toimiva rahvusvahelise koostöö puhul pole vist ka niisugust vajadust. Ressursimahukad alusuuringute keskused peaksid oma töötajate koosseisult olema rahvusvahelised. Maailmapildi osas on samuti tasakaalu küsimus. Loomulikult tuleb kõigile emakeeles selgeks teha teadusliku maailmapildi põhialused, aga paratamatult saavad ainult vähesed aru uute avastuste detailidest. Seda mõtet on lihtsam selgitada matemaatika põhjal. Kui paljud matemaatikudki, kõigist haritud inimestest rääkimata, saavad aru selle valdkonna uusimatest saavutustest? Väga selge vähemus. Ainult need, kes parajasti matemaatika selle haruga sügavuti tegelevad. Neid võib olla mitte rohkem kui viis-kuus inimest kogu maailmas. Teatud mõttes on intellektuaalne innovatsioon sügavalt elitaarne. Midagi pole teha. Vaatame ka tehnoloogia poole pealt. Kui paljud meist saavad aru, miks ja kuidas internet töötab. Kui paljud peaksid sellest aru saama? Kas me sellestki aru saame, miks pastapliiatsiga kirjutada saab? Ja jällegi, kui paljud peavad sellest üldse aru saama?

Teaduse lingua franca on inglise keel. Sellest tulenevalt on järjest enam õppekavu ülikoolides ingliskeelsed ning see on rahvuskeelte tuleviku pärast muretsejad pannud küsima, kas rahvuskeeled jäävad köögikeeleks. Kas teadlased peaksid tegelema rahvuskeeltes teaduskeele arendamisega? Kas keel on teadusele oluline? Alguse juurde tagasi tulles: on ju sageli parafraseeritud küll Kanti, küll Galileid, et teaduse keeleks on matemaatika keel. Kuidas sellega siis ikkagi on?

Matemaatika on tõesti hädavajalik universaalne teaduse keel, aga ilma rahvuskeelteta ka hakkama ei saa. Jällegi tuleb mõelda, milline oleks mõistlik tasakaal. Leian, et iga kõrgharidusega inimene peab tänapäeval oskama inglise keelt. Samuti peab ta kindlasti väljendama ennast ka emakeeles, muu hulgas selgitama oma eriala peensusi. On väidetud, et niisugune olukord annab eelise inglise keelt emakeelena rääkijatele. See ei pruugi tõsi olla. Vähemalt mitte igas valdkonnas. Mitme keele valdamine kuni nendes mõtlemiseni avardab maailmapilti ja aitab kaasa loovuse arengule. Kui küsitakse, mitut keelt valdama peaks, siis kindlasti pole õige vastus, et võimalikult palju. Õige vastuse peab igaüks ise leidma, arvestades oma võimeid ja huvisid ning oma valdkonna eripära.

* See, et praktiline realism on tõe küsimuses deflatsionistlik ja eitab metafüüsikat, ei tähenda, et tegelikkus rolli ei mängiks, metafüüsika asemel peab praktiline realism vajalikuks keskenduda teaduse mudelite konstrueerimisele, mis küll ei esita tegelikkust nii, nagu see on, vaid mudelid sarnanevad tegelikkusega mingis aspektis ja mingil määral. Vt nt Endla Lõhkivi, Rein Vihalemm, Guest Editorial: Philosophy of Science in Practice and Practical Realism. Studia Philosophica Estonica 2012, 5 (2), 1−6.