Oleme tahtnud Eestit näha teadmistel põhineva riigina, kus teadlased on kaasatud otsuste tegemisse ja nende tööd väärtustatakse. Eesti teaduse ja innovatsiooni arengu kindlustamiseks kirjutati 2018. aasta detsembris pidulikult alla ühiskondlikule kokkuleppele. Kõik allakirjutanud kinnitasid, et nad „toetavad teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni avaliku sektori rahastamise tõstmist 1%-ni sisemajanduse koguproduktist ning edasist hoida vähemalt samal tasemel“. Erakondadest ei liitunud teadusleppega vaid EKRE, põhjendades seda vajadusega teadust hoopis rohkem toetada. Pärast lepingu allkirjastamist ütles peaminister Jüri Ratas, et loomulikult tuleb lepingut täita. Ta on peaminister ka nüüd, kui valitsuses on sõnades suuremaid teadusinvesteeringuid nõudnud EKRE, kuid oma lubadusi ei ole täidetud ja üheprotsendisest toetusest on asi kaugel. Jätkuv teaduse alarahastus võib aga hävitada aastakümnetega loodud teadmised ja võimekad teadusgrupid ning Eestist kaob kompetents just meile vajalikes uurimissuundades. Otsustajate tähelepanu sellele juhtimiseks tehti nende poole avalik pöördumine teaduse ja Eesti-uuringute rahastamise asjus (Sirp 31. I).

Teadlaste teadustöö peamiseks rahastamise allikaks on Eesti Teadusagentuurist (ETAg) konkursi alusel eraldatavad grandid (personaalne uurimistoetus, PUT). Kuid kui alafinantseerimise tõttu on konkurents ületanud mõistlikkuse piiri ja rahastamisotsused tehakse arusaamatute põhjenduste toel, rahastuseta jäävad ka Eestile väga vajalikud uurimissuunad ja maailma tippu kuuluvad teadlased, siis on midagi ikka väga valesti ja tuleb kiiresti tegutseda, et allakäik ei kujuneks pöördumatuks. Teadlasi ei saa vahepeal jätta tööta ja panna nad riiulisse, et siis vajaduse korral neilt tolm maha pühkida ja tasuta nõu saada.

Karm konkurents ja arusaamatud kriteeriumid

Loodusteaduste valdkonnas esitati 2020. aastal algavatele uurimisprojektidele kokku 141 taotlust. Neist said rahastuse vaid 27 (19% taotlustest) uurimisprojekti (lisaks 9 nn sildamisgranti vaid üheks aastaks). Seega oli õnnestumise protsent väiksem kui vene ruletis. Sotsiaal- ja humanitaarteadustes oli rahastatud projektide protsent taotlustest veelgi väiksem ja nende tulevik on tume.¹ Konkurentsi teeb veelgi raskemaks ja ebaõiglasemaks see, et ühises pingereas kandideerivad valdavalt professorite (kelle töötasu jm tuleb õpperahast) juhitud suured uurimisgrupid (varasemate institutsionaalsete uurimistoetuste asemel) ja kolmest-neljast teadlasest koosnevad uurimisgrupid, kellele ETAgi toetus on ainuke. Suurem uurimisgrupp, kel on kasutada teisigi rahastusallikaid, saab välja pakkuda ambitsioonikamaid projekte ja neid ühises pingereas väiksemate projektidega objektiivselt võrrelda on väga raske. Kas kerge- ja raskekaalu poksija saaksid „ausas“ konkurentsis parema välja selgitada? Seega pole üllatav, et suuremate uurimisgruppide taotlused olid väiksemate omadest ligikaudu kaks ja pool korda edukamad.

Kui konkurents on nii tihe, siis on selge, et paljud jäävad toetuseta. Sellega võiks leppida, kui otsuse põhjendusest oleks tõesti aru saada, mis olid taotluse nõrgemad küljed või puudused. Kuid kui põhjendused on selgelt ebapädevad või otsitud, siis teeb see haiget ja tekitab nõutust: mida on üldse võimalik teha, et saaks ETAGist teadusuuringule toetuse? Toon siin vaid mõne näite enda ja oma kolleegide lähiaastate rusuvatest kogemustest.

2016. aastal hindas meie taotlust kolm retsensenti. Neist kaks panid koondhindeks väljapaistev ja üks väga hea, kuid ETAgi hindamiskomisjon alandas lõpphinnangu heale ja me jäime grandist ilma. Ainukese puudusena tõlgendatava märkusena oli lisatud, et „lõpphinnangu andmisel peeti oluliseks ka bibliomeetrilisi näitajaid ja taotleja publitseerimise aktiivsus võiks suurem olla“. Kui siis võrdlesin enda ja oma taotlusega võrreldaval alal toetuse saanud kolme teadlase kaheksat bibliomeetrilist näitajat (sh teadusartiklite arv, nende tsiteeritavus, h-indeks jms), siis nelja näitaja alusel olid minu tulemused kõige paremad, ühe alusel jagasin esimest-teist kohta ja kahe näitaja osas olin paremuselt teine. Kuidas sai siis „mittepiisav publitseerimise aktiivsus“ olla aluseks toetuseta jätmisel?

2018. aastal heideti kolleegile ette, et tema taotluses puuduvat konkreetsem plaan, kuidas projekti sotsiaal-majanduslikku mõju ühiskonnale kandvamalt selgitada (kuigi vastav lõik oli taotluses olemas) ja ta jäi grandist ilma. Aga nädala pärast sai kolleeg Eesti teadusajakirjanikelt tunnustuse parima teavitustöö eest! 2019. aastal jäeti ilma konkreetsetele puudustele osutamiseta rahastuseta kolleegid, kes on publitseerinud oma tulemusi maailma kõige mõjukamates teadusajakirjades Nature ja Science ning kuuluvad oma erialal tsiteeritavuselt maailma 1% kõige mõjukamate teadlaste hulka.

Meie taotletud projekti eesmärgiks oli maapealsete ja uudsete kaugseire meetodite abil selgitada, kuidas muutuvad veetase, taimestik ja kasvuhoonegaaside emissioon pärast jääksoode korrastamist. See on tähtis küsimus, sest meie kuivendatud sood ja turbakaevandusalad on põlevkivitööstuse järel kõige suuremad kasvuhoonegaaside allikad, ületades liiklusvahendite saaste. Välisretsensendid hindasid meie taotlust valdavalt väljapaistvaks või väga heaks, kuid üks retsensentidest märkis eetiliste küsimuste all, et talle ei ole selge, kas jääksoode drooniga pildistamiseks on vaja luba ja kuidas me tagame juhuslikult droonifotole jäänud kõrvaliste isikute anonüümsuse. Neid küsimusi peeti nii kaalukaks ja puudusi nii suureks, et need toodi välja ka lõpphinnangus ja meie taotlus jäi rahastuseta. Välisretsensent ei pruugi tunda meie seadusi ja tavasid, kuid siinne hindamiskomisjon peaks neid ju teadma ja ebakohaseid märkusi mitte võimendama. On ju selge, et kõik tegevused olid kavandatud seaduste piires ja neid täites, ilma seda eraldi rõhutamata. Et kui kirjas on sõit välitöödele, kas siis peab kindlasti lisama, et autot juhib kehtiva juhiloaga kaine isik, kellel on suur juhtimiskogemus, autol on kehtiv liiklus- ja kaskokindlustus jne. Kui absurdseks asi minna võib ja kas siis ei teki kellelgi ikka mõni eetiline küsimus?² Kui väidetakse, et „ilmselgeid inimlikke eksimusi ja libastusi üritatakse taotluste hindamiste järgmistes etappides leida ja parandada“,³ siis on vaid üritamisest jäänud väheks. Taotlejatel on küll võimalus hindamise eksimustele ja vigadele tähelepanu juhtida, kuid kas mõnda rahastamisotsust on selle alusel kunagi ka muudetud?

Ökoloogiline lõks noorteadlastele

Ajakirjanduses on viimastel aastatel ilmunud artikleid sellest, kuidas ohtu on sattunud teadlaste järelkasv. Teema võtavad üldistavalt kokku Eneli Kindsiko jt Sirbis ilmunud artiklis pealkirjaga „Miks doktorant professoriks ei saa?“.⁴ Sageli tuuakse esile majanduslikke raskusi doktorantuuri edukaks läbimiseks, eriti kui samal ajal toimub ka pere loomine. Kuid võib-olla takistab doktorikraadini jõudmist veel miski, mida oma karjääri silmas pidavad noorteadlased märkavad ja arvestavad.

Doktorantidele ja noorteadlastele on mitmeid toetusi alates stipendiumist kuni teadustöö, enesetäiendamise ja teadusnõupidamistel osalemise toetamiseni. Doktorandid saavad riiklikule stipendiumile enamasti veel lisa oma juhendaja teadusprojektidest ning nad on osakoormusega kaasatud ka nende täitmisse. Seega võib doktorandi kogusissetulek ületada teaduri ja vahel ka vanemteaduri töötasu, kuid doktorandi administratiivsed kohustused on väikesed. Pärast doktorikraadi kaitsmist on võimalik samasugustel tingimustel suunduda mitmeks aastaks järeldoktorantuuri ja siis taotleda esimest teadus­granti (kuigi konkurents on juba ülitihe²). Seejärel konkureerib ta koos oma endise juhendajaga või ka tema vastu just nii karmis konkurentsis, nagu eespool on kirjeldatud. Kui doktorant näeb, et isegi Eestile väga vajalikud ja rahvusvaheliselt hinnatud, sh maailmas 1% kõige mõjukamate teadlaste esitatud, uurimistaotlused jäävad arusaamatutel põhjustel rahastuseta, kogenud kolleegidel puudub kindlus tuleviku suhtes, siis miks ta peaks tahtma saada vanemteaduriks ja lõpuks ka professoriks, kui tema tulevik on hoolimata valitsuse lubadustest väga ebakindel ega sõltu oluliselt ka tema enda tulemustest.

Olukord teaduses sarnaneb praegu ökoloogilisele lõksule, kus näiteks mõnda metsa pannakse üles arvukalt pesakaste. Just kogemusteta noorlinnud võtavad need meeleldi omaks (ei pea pesapaiga pärast konkureerima ja ise pesa ehitama!), kuid siis selgub, et just selles metsaosas on eriti palju kiskjaid või ei ole seal üldse toitu poegade toitmiseks, ja nad hukkuvad. Teaduses on olukord samasugune – me meelitame mitmesuguste toetuste ja soodustustega noori teadusse, kuid just siis, kui nad on juba kogenud, nende teadmisi enam ei vajata ja nad jäetakse toetuseta. Kogenud teadlastest oleks meile nii järelkasvu koolitamisel kui ka rakendustes kõige rohkem kasu, sest just nemad on teadmiste ja järjepidevuse kandjad.

Kas Eesti teadusrahal ei peaks olema prioriteet?

Kõnekäänd ütleb, et kes maksab, see tellib muusika. Teadus on rahvusvaheline, kuid kas Eesti maksumaksja raha ja ETAg toetuse eest tehtava teaduse prioriteetsete suundade osas ei peaks arvestama ka oma rahva huve, soosides uuringuid, mille tulemused oleksid rakendatavad siinsete olude mõistmiseks ja probleemide lahendamiseks? Kellelgi ei tohiks olla kahtlust, et Georg Ots oli maailmatasemel ooperilaulja, kuigi maailma tähtsamatele ooperilavadele ta ei pääsenudki. Kuid kas ta oleks olnud meil nii armastatud ja mõjutanuks meie muusikalist teadlikkust nii palju, kui ta oleks töötasu saanud küll Estonia teatrist, kuid laulnud vaid itaalia keeles La Scala, Metropolitan Opera ja teistel suurtel ooperilavadel? Sest Eestis eesti keeles laulmine ei olevat maailmatase. Teadlase edukust hinnatakse aga sageli kahjuks vaid või peamiselt selle järgi, „mis keeles ja mis lavadel ta laulab“, s.t mis ajakirjades ta tulemusi avaldab ja kui palju teised teadlased tema töid tsiteerivad. Kas tsiteeringute arv on ikka objektiivne kriteerium? Ka seinakritseldustest paistavad silma ikka need, mis on kirjutatud kõrgemale ja suuremate tähtedega.

Artiklite ja tsiteeringute arvu ületähtsustamisel enamasti ei arvestata, et erialati kulub usaldusväärtusega andmestiku saamiseks väga erinev aeg ja tsiteeringute arv oleneb otseselt sellest, kui tähtis ja populaarne on vastav temaatika kogu maailmas. Seevastu Eestis ei pruugi see üldse määrav olla (ja vastupidi). Kui praegu saavad palju tsiteeringuid kliimamuutusi käsitlevad publikatsioonid, siis veel paarkümmend aastat tagasi köitis maailma happevihmade teema. Kuid Kirde-Eesti elektrijaamade mõjutsoonis olid siis probleemiks hoopis aluselised sademed, aga uuringutulemusi oli raske avaldada, raske oli isegi pääseda ettekandega rahvusvahelistele teaduskonverentsidele, sest see temaatika väideti olevat regionaalse tähtsusega ega pakkuvat laiemalt huvi. Seetõttu on meie sel teemal artiklitel vähem tsiteeringuid, kui oleks olnud happevihmadest kirjutades. Tsiteeringute ületähtsustamine võib kahjustada seda teadust, mis on vajalik just siin meie oma probleemide tekkepõhjuste mõistmiseks ja võimalike lahenduste otsimiseks. Ilma alusteaduseta ei ole võimalikud ka rakendused.

Tsiteeringuid saavad rohkem need publikatsioonid, kus käsitletakse mõnda teemat, mida uuritakse kogu maailmas ja mille kohta ilmub ka rohkem artikleid. Kui vaadata aastatel 2018-2019 ilmunud teaduspublikatsioonide arvu pingeridade koostamisel aluseks võetava andmebaasi World of Science järgi, siis märksõnade kaudu otsides saame tulemuseks, et näiteks metsadest ilmus ligikaudu 58 000, jõgedest 51 500, järvedest 23 100, seevastu soodest vaid 1071 teadusartiklit. Kuidas siis teoreetiliseltki on sooteaduslikul artiklil, eriti veel looduslikest rabadest, võimalik saada sama palju tsiteeringuid kui metsadest või jõgedest kirjutajal, kui neil teemadel ilmus ligikaudu 50 korda rohkem artikleid? Meil võivad ju olla maailma parimad vihmametsade elustiku või mõne kauge kultuuri tundjad, kelle artiklid saavad ka palju tsiteeringuid, kuid kas see, et Eesti maksumaksja neid rahastab, aitab kaasa teadmiste loomisele, mis on rakendatavad meie oma probleemide lahendamiseks? Meil on vaja näiteks teada, kuidas leevendada põlevkivi- ja turbatööstuse keskkonnamõju, kui palju võib puid raiuda, et säiliks ka metsa, mida toovad kaasa kliimamuutused meie rannikualadel ja elustikus, mis saab just siin hiljuti doktorikraadi kaitsnud noortest, kuidas säilitada ja arendada eesti keelt ja kultuuri jms, ja seda sõltumata sellest, kas nimetatud valdkond rahvusvahelist huvi pakub või mitte. Ettepanekuid Eestile vajalike uuringute toetamiseks on tehtud teisigi⁵ ja nüüd juhiti sellele taas tähelepanu avalikus pöördumises.⁶

Projektipõhine rahastus ei toeta teadmiste järjepidevust ja kasvu

Mis saab rahvusvaheliselt igati edukatest ja Eestile vajalikke uurimissuundi vedavatest teadlastest siis, kui nad granti ei saa? See ei olevat suur probleem, sest teaduse rahastamine toimub läbi kolme komponendi.⁷ Suuresti sõltub see ülikooli võimalustest ja prioriteetidest. Näiteks Eesti maaülikool paneb kaheaastase toetusega õla alla oma teadlastele, kes granti ei saanud, kuid kelle taotluse lõpphinnang ületab teatud lävendi. See võimaldab koostada ja esitada uusi teadusprojekte ja otsida uusi rahastusvõimalusi. Mõningane toetusmehhanism on ka Tallinna ülikoolis, kuid Tartu ülikool sellist toetust oma teadlastele ei paku. Mis saab kogenud teadlastest, kes on jäetud täiesti üksi, nende antavatest loengutest ja praktikumidest ning juhendatud üliõpilastest ja kraadiõppuritest? Kas eeldatakse, et teadlane jätkab tööd tasuta või ei olegi probleem, kui loengud ja juhendamised õppeaasta keskel katkevad? Vahest oleks aeg kaaluda, kuidas baas- ja projektipõhist finantseerimist ühendada, et oleks võimalik kompetents säilitada, väärtustades suurte kogemustega teadlasi ja tellides neilt ka rakendusteaduslikke projekte. Teadusgrantide otsustamisel ei arvestata näiteks seda, et kogemustega teadlane on aastaid töötanud, koostades mõnd eestikeelset käsiraamatut või elustikurühma määrajat, mida seejärel teised teadlased kasutavad aastakümneid, kuid autorite tsiteeritavuses see ei kajastu. Kas meile on siis tähtsam veel mõni teadusartikkel välismaises ajakirjas ja neile saadud tsiteeringud või siiski siin saavutatu, vajalike teadmiste säilimine ja kasvu toetamine? Kui teadust rahastatakse peamiselt vaid projekti­põhiselt, peamiselt artiklite arvu ja saadud klikkide ja kohati arusaamatute kriteeriumide alusel, siis petame ennast, kui arvame, et meie teadmised aina suurenevad ja sellega ka võimalused teadmistel põhinevas maailmakonkurentsis ellu jääda.

Teadmistepõhist Eestit!

Edgar Karofeld on Tartu ülikooli rakendusökoloogia vanemteadur (0,5 k).

1 Eneli Kindsiko, Teaduse „silotornistamine“. – Sirp 10. I 2020.

Johanna Ross, Täiuslik teadlane – suur kombinaator, rukkilill rinnas? – Sirp 31. I 2020.

2 Eneli Kindsiko, Teaduse rahastamisest ehk Miks me raiskame 14 tööaasta jagu teadlaste aega? – Sirp 24. I 2020.

Martin Ehala, Teadusrahastuses on kallutatud jõud. – Postimees 27. I 2020.

3 Siret Rutiku, Õnnestunud granditaotlus peab eelkõige veenma teisi teadlasi. – Sirp 31. I 2020.

4 Eneli Kindsiko, Eve Mägi, Kaupo Koppel, Kristi Kõiv, Maarja Beerkens, Miks doktorant professoriks ei saa? – Sirp 6. XII 2019.

5 Urmas Sutrop, Teadusrahastus peab muutuma Eesti-keskseks. – Postimees 27. I 2020.

6 Eesti teaduspoliitika peab oma näo pöörama Eesti poole. Avalik pöördumine Eesti teaduse ja Eesti-uuringute rahastamise asjus. – Sirp 31. I 2020.

7 Andres Koppel, Teadusrahastus vajab kooskõlas toimivat süsteemi. – Sirp 31. I 2020.