Lõpuks ei ole ka selveri teenindaja kassast läbi minevast sortimendist lõviosa omal nahal proovinud nagu ka taaravastuvõtjalt ei nõuta vahenduses olnud sisu endast läbilaskmist. Viimased ongi tänaseks juba valdavalt automaatidega asendatud. Samas suunas tehti raamatulaenutuse küsimuses mõttetööd esimeste reformierakondlike kultuuriministrite ajal. Et millise vahendussüsteemi kaudu oleks odavam tuua raamatud keskusest lugejani, kas suvetuuride õllelaari sabas, kargona või eribussiga. Ahela muud komponendid oli kõike ise reguleeriv varakapitalistlik ühiskond juba sobivaks lihvinud – juba ammu ei olnud raamatukoguhoidjail aega lapsega veerandtunde raamatutest rääkida, nagu mäletan nõukogude aja raamatukogust. Raamatukogudes teenindataksegi nagu selverites: normatiivne kogus entertainment’i pileti alusel kätte.
Anname minna. Kõrghariduse saab üliefektiivselt Internetist testide vahendusel. Milleks pidada ülal teatreid, kui isemajandavad estraadiartistid esitavad tubli teatraalsusega igihaljaid meloodiaid? Milleks kultuur ja haridus, kui Põlva tehastes ei jätku mehi metall-laudu valmistama ja Iirimaa kalkunid ootavad kitkujaid? Olen mõelnud, et raamatukogutöötaja roll tuleks ümber mõelda. Selle asemel, et inimesed raamatukogudes meenutavad üha enam meelelahutusteenuse kättesaadavuse eest hea seisma seatud transatöölisi, võiks Kroonika ja kirjastuse Ersen toodangu raamatukogudest välja võtta (eestikeelse meelelahutuskirjanduse tootmine elabki suuresti raamatukogude, st ühiskondliku raha eest tehtud ostude arvel saadud riskimaandamise toel) ja katsuda raamatukoguhoidja rolli pigem muuseumiteaduri omale lähendada. Meie kirjanduselus kurdetakse aeg-ajalt, et puudub õige kriitikkond, kirjanike klikid haibivad iseennast. Kas ei võiks raamatukogud olla institutsionaalseks toeks mitte ainult kirjanduskriitikutele, aga ka sõltumatutele sotsioloogidele, politoloogidele, loodusteadlastele, nende elualade kompetentsetele populariseerijatele jt. Selline ühiskonna vaimline tugevdamine ei näigi jäävat mitte niivõrd raha kui suhtumise ja mõtlematuse taha.
Raamatukoguhoidjad käivad küll koos ja tunnetavad probleemistiku absurdsust, mis puutub nt moodsasse infoteaduse programmi TÜs. Sosistatakse, et üks õppejõudude klikk on omale lihtsalt osakonna ja töökohad loonud, ilma et oleks mõistetav, millega täpselt tegeletakse. Võimalik, et uus aeg ja haldamine nõuavadki kaasaegset infotööd ja -teadust, kuid millega on ikkagi põhjendatud raamatukoguhoidja kutse sidumine sellega ja kirjandusõppest võõrutamine. Veel 1990ndate alul andnud pedagoogikaülikooli raamatukogundus korraliku humanitaarhariduse. Riik on raamatukogudesse viimastel aastatel küll tänuväärselt investeerinud (Internet jms) ja rahvaraamatukogude temaatika on saanud mainitud mitmes koalitsioonileppes. Kuid millist raamatukogu me siis ikkagi tahame? Kultuuriasutust või laenutuspunkte?