Juba 2013. aastast peetakse augusti teisel nädalavahetusel Eesti südames Paides arvamusfestivali. Festivali peamine tõmbenumber, nagu nimetus ka ütleb, on arutelud. Seega võiks seda üritust nimetada arvamusfestivali asemel arutlusfestivaliks, sest oma hoiakute manifesteerimisest enam peaksid esil olema just mitmekihilised arutelud nii vestlusringide kui ka loengu vormis, kus kuulajaid interaktiivses formaadis natuke rohkem kaasatakse.

Festivali kavas olid punktid teemade järgi lahterdatud: nii räägiti näiteks vaimse tervise alal õpetajate heaolust, rohelise tuleviku alal ringbio­majandusest ning digitarkuse alal sellest, kui tume on tumeveeb. Oma personaalse kava alusel sattusin kuulama kõiki selle festivali populaarsemaid teemasid: kuulsin noortest ja noortelt, rohepöördest ja digipädevusest, Ukraina sõjast ja väärikast surmast. Muidugi ei saanud ilma mitmete poliitiliste debattideta, kus erakondade esindajad rammu katsusid.

Kuigi päevakajalistel aruteludel oli kindlasti palju kuulajaid ning huvitavaid arutlejaid, jäid mulle silma just need teemad, mida iga päev meediast ei pruugi leida. Üks huvitavamatest aruteludest oli juba mainitud digipädevuse ala „Kui must on tumeveeb?“. Telia telgis arutasid eksperdid küberturbe ja keskkriminaalpolitsei esindajad küberkuritegude üle, tehnoloogiaajakirjanik Henrik Roonemaa juhatusel kõneldi vaimukalt sellistel keerulistel teemadel nagu, mis üldse on tumeveeb ja kuidas sinna saada, aga sellestki, kuidas seda kurjasti kasutatakse. Arutelu jooksul said kuulajad kohapeal näha,kuidastumeveebväljanäebningmidasealtotsidajaleidasaab.

Selle arutelu lõpus mõistsin ka kokku­tulijate ning publiku olulisust festivalil. Üllataval kombel leidus publikus endine küberkurjategija, kelle põletavad pärimised ja kogemuslugu andsid arutelule palju juurde. Kõneks tulid nii hirmsad asjad, mida tumeveebi abil tellida saab, kui ka mure selle pärast, et narkodiilerid on järjest nooremad.

Hea meel oli näha nii erineva tausta ja suundumusega esinejaid: poliitikuid, ettevõtjaid, päästjaid, teadureid, kiriku­õpetajaid jne. Võib-olla kõige värskendavamad olid tavalised inimesed ja noored, kes tõid festivalile kaasamise vaimu, mida arvamusfestivalilt võikski ju oodata. Varem on kuulda olnud kriitikat just festivali elitaarsuse kohta. Arutelude korraldajad ja esinejad on ühiskonna koorekihist, juba kuulsad arvajad, kuigi seal võiks kuulda olla ka keskmise Eesti inimese hääl. Sellel aastal tundus olevat küll palju koorekihti, poliitikuid, ajakirjanikke ja muid tuntud nägusid, kuid näha sai ka oma ala spetsialiste, aktiivseid kodanikke ning alles ühiskonnas teed rajavaid noori.

Arvamusfestival võiks olla kohtumispaigaks kõigile Eesti inimestele ning esindada nii paljusid kui võimalik. Kuigi spetsiaalse noortealaga ning kogemuslugudega on festival õigel teel, on veel tükk maad minna, et arvamused oleksid mitmekesisemad. Õppetundide kõrval, kus saavad eeldatavasti kaasa rääkida vaid eksperdid, lubatakse festivali tulevikuvisioonis rohkem kaasata ka koosloome ja konflikti lahendamise printsiipe. Nii saavad ka festivali külastajad rohkem aruteludes kaasa lüüa ning arvamusfestival jõuab eliidist kaugemale.

Arvamusfestival on kahtlemata poliitikutele hea koht, kus reklaamida oma või erakonna vaateid. Ka sel aastal oli festival poliittegelastest üle ujutatud ning iga kell toimus mitu arutelu, kus osalesid poliitikud. Sellel aastal puudus aga ürituse poliitiliselt maastikult varasemalt osalenud EKRE, kelle Paide osakond korraldas arvamusfestivaliga samaaegselt oma programmi. Kaspar Tammist, üks festivali eestvedajatest, kommenteeris Postimehele, et loodetavasti on erakonna puudumine ühekordne sündmus, sest arvamuste rikkus ongi selle sündmuse võlu.

Arvamusfestivali iga-aastasi tippsündmusi on festivali viimane arutelu, riigikogu erakondade esimeeste debatt, mida korraldab festivaliklubi. See arutelu oli festivali mahukaim ning kuulajaid kogunes hulganisti nii lava ette istuma kui ka massina ümberringi seisma. Üldiselt võib öelda, et kuigi poliitikateemad on rahva seas populaarsed, võiks arvamusfestival toetuda rohkem rahva, mitte juba tuntud poliitikute uskumustele. Pärast hiljutisi riigikogu valimisi on enamikku festivalil esinevatest poliitikutest juba nähtud ning ka nende debatid muutunud leierdatuks. Kui erakondade esimeeste debatt kõrvale jätta, siis oli festivali kavas palju poliitikateemalisi debatte, kus oleksid võinud arutlejateks sama hästi olla aktivistid ja oma ala spetsialistid, mitte vaid käputäis tuntud poliitikuid.

Minu meelest on selle ürituse suurim eesmärk innustada, julgustada inimesi kaasa rääkima ja arvama, ning kindlustada, et pole valesid küsimusi. Paljusid takistab üritusele tulemast kartus, et nende hinnangut ei kuulata või et nende hääl pole esindatud. Samuti mõte, et äkki ma ei mõista, mida need tuntud näod räägivad, või mis see minu arvamus ikka nende oma kõrval loeb. Niisiis on arvamusfestivalil suur vastutus ning ka üllas eesmärk julgustada – ja kaasata.