Dokumentaalfilm „Raul Vaiksoo. Pätt või pühak“(Eesti 2022, 60 min), režissöör-operaator Mattias Veermets, produtsent Karolina Veetamm, helilooja Markus Robam, helirežissöör Kauri Lemberg, monteerija Mirjam Jegorov.
Ühel päeval helistab hea kolleeg: „Kuule, üks tüüp tahab minust filmi teha, mis arvad?“
„Ahah … miks mitte?“
„No tead, me oleme koos ikka napsu võtt, leiab, et ma selline huvitav tüüp, et võiks filmi teha. Ei tea, on ikka hea mõte?“
„Ega meil ju arhitektidest palju filme pole, ikka tore, kui tehakse …“
„Ma nagu kahtlen, et mis film sest tuleb …?“
„Jah, ega ette tea, mis välja kukub … aga äkki küsid talt, mis ta selle filmiga öelda tahab?“
*
Nõukaajal peeti filmikunsti kõige mõjusamaks kunstiliigiks: film oli see, mis tekitas rahvale asjadest just sellise kujutluse, mis nõukogude korrale sobis. Kinolinal pakuti ideoloogiliselt õigeid kangelasi ja kujundati vaenlasi, ekraanil tõsteti esile töölisi ja kommuniste ning naeruvääristati kodanlust, imperialismi jne. Filmikunst toimib samamoodi ka praegu, kuigi siht- ja eesmärgid on muidugi teised. Väiksemgi visatud repliik, pilk või miimika, mille operaator kinni püüab ja režissöör sobival hetkel filmi lõikab, võib kujundada portreteeritava imago, millest ta ei vabane surmatunnini. Kellest kujundatakse pätt, kellest pühak, kellest keegi seal vahepeal. Jah, kinolina võib teha su nii põhjendamatult suureks kui teenimatult väikseks, nii rõõmsalt naljakaks kui ka naeruväärseks, sõltuvalt eeskätt sellest, mida režissöör oma teosega on öelda tahtnud, mida on ta portreteeritavast otsinud. Vähe on neid, kellele antakse teine võimalus olla filmistaar. Kinolinale jõuavad vähesed – järjekord on pikk.
„Pätt või pühak“ algab paljutõotavalt. Vanameister Raul Vaiksoo, piip suus ja mõõdulint käes, püüab paberile panna üht mahajäetud olemisega vana taret. Käib, võtab mõne mõõdu, kirub ilma ja geodeete, kes talle vajalikke kõrgusmärke pole joonisele pannud: ainult mingi tšut-tšut-tšut, nagu lind oleks sittunud. Täpselt sellest küll aru ei saa, mis talle maamõõtjate plaanil ei meeldi, aga polegi tähtis, sest naljakas-naeruvääristav repliik geodeetide aadressil juhatab päris hästi arhitekti olemusse. Toetab siis oma peene lasermõõteriista üht- ja teistpidi alusele, mis pole piisavalt stabiilne, võtab seepeale kasutusele Rocki õlle purgi, mis küll aluse probleemi ei lahenda, aga jääb see-eest koos piibutobidega vaiksooliku detailina kogu filmi vältel figureerima. Justnagu Indrek Tarandi mustad prillid, kujundavad need esineja imago, ainult et raske öelda, kas alati just positiivses võtmes. Samas – väga filmilik!
Alguskaadrite davidlinchilik filmimuusika loob ootusäreva meeleolu ja etteruttavalt tekib mul ettekujutus filmi stsenaariumist: Vaiksoo – uhkete mõisate, võimsate kirikute, kohalike kuulsuste omanäoliste villade, Rakvere teatrimajade, Linnateatri hobuveski, Kuressaare linnateatri, Leninakani kultuurikeskuse, ajalooliste linnamajade, mille seas on näiteks maja, kus elas Aleksandr Puškini mustanahaline vaarisa Hannibal, ja paljude teiste hoonete arhitekt – vaevleb nüüd, oma kuuekümnendate eluaastate teisel poolel, pisikest metsaosmikut uuele elule upitades loomepiinas. Hurtsiku renoveerimise taustal avaneb arhitektihärra aastakümnetega valminud looming ning sõpradele teada-tuntud vetthülgava naerusuise pealiskihi alt tiritakse vaataja ette tõeline Raul Vaiksoo kogu tema ilus ja kannatuses. Ilmnevad tema küsimused iseendale, painajad, kõhklused ja kahtlused, millest looja iga päev rääkida ei armasta, mis ei mahu tema nägemusse iseendast kui jõulisest kõiketeadvast ülbelt reegleid rikkuvast meesarhitektist, kes ei söö isegi parti, mis on naiste toit. Ja film lõpeb inetu pardipoja kasvamisega võimsaks luigeks ehk räämas lobudik tõuseb fööniksina tuhast, jõuab arhitektuuriajakirja esikaanele ning pärjatakse arhitektuuripreemiaga!
Minu ettekujutatud stsenaarium ei pea muidugi paika, sest igal režissööril on oma vaatenurk. Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et arhitektuur on sellest filmist suures osas välja jäänud ning fookuses on pigem arhitekt-inimene. Lisaks metsamajale külastab kaamera küll veel paari Vaiksoo loodud suvemajakest, üks droonikaader on Rakvere teatri kinomajast ja lõiguke Rakvere teatri peene konstruktsiooniga rõdust, taustaesinejana vilksatab ka üks mõisaköök, aga meeldejäävamalt mõjub ikka Vaiksoo „Öölaps“ teatrihoone avamispeol. Arhitektuur jääb ses filmis selgelt ehituskunstniku lauluande, vaimukuste, piibu ja õlle varju. Vaiksoo küll räägib arhitektuurist, ladusalt, intrigeerivalt, vaimukalt, aga enamjaolt … mitte kuigi palju öeldes. Võib-olla ta siiski ütles, aga see pole jõudnud filmi – käärid on filmitegija käes.
On’s keelatud teha film arhitektist, süvenemata tema loomingusse? Vaiksoost saab kindlasti põneva filmi ka siis, kui arhitektuur puudub. Tema mahukad uurimistööd ajaloo vallas, kirjutatud raamatud, huvi astronoomia, geograafia ja palju muu vastu, tema kui arhitekti vaatenurk kõigele sellele – annab filmi mõõdu välja küll. Aga ka seda kõike ei ole stsenaariumis. Paadisõidul Eestimaa väikesaarele selgub, miks on peaosaline matkama tulnud pintsaku ja lipsuga, aga miks saarele sõidetakse, jääb saladuseks. Keegi sõpradest mainis pärast filmi esilinastust, et Vaiksool on plaan käia läbi kõik eesti väikesaared. Filmis seda ei mainita. Küll aga saab siin rõhutatud, nagu korduvalt arhitekti avalikes ülesastumistes, et Vaiksool pole mobiiltelefoni!
Raul Vaiksoo arhitektuuriõppejõuna Tallinna tehnikaülikooli arhitektuuritudengeid juhendamas on taas vaimukas episood, võtab muigama, isegi itsitama, aga – mis on sõnum? Ekraanil rullub lahti professori vaimukus segatuna rahulolematusega, kriitikaga, mille sisust filmivaatajal on raske aru saada. Selgeks saab vaid, et tema noorusajal oli kool ikka kool, siin on nüüd selline tilulilu – ja üldse kisub rohkem õlle järele. Huvitav, jään mõttesse, miks kool, mille nägu Vaiksoo ise arhitektuuriõpetajana kujundab, on siis selline tilulilu?
Õhtusöögiepisoodi üle arhitektidest sõpradega mõtlesin pärast filmi vaatamist ehk kõige kauem. Kas olla autorile selle eest tänulik või oleks ta pidanud sellest loobuma? Arutlus õlleklaasi taga töökuse ja andekuse teemal, mis lõpeb hoogu sattunud Vaiksoo kohatu neegrinaljaga, mille peale sõpruskond braavo hüüab … Huvitav, kas olen ainus, kellele see stseen piinlikkust valmistab? Etüüd pardiga on siiski kahtlemata vaimukas.
Eraelulisi seiku on filmis mõõdukalt. Vahest kõige toredam on vestlus last ootava tütrega, kes isalt maimukese tarvis nimeabi ootab. Mitte et sealt väga tõsine arutelu kooruks, see ei sobiks Vaiksoo stiiliga, aga siin on midagi, mis avab ehk veidi hästi peidetud aluskihti. Muide, filmis on näha ka Rauli poega, aga see hoitakse saladuses. Keegi ei vihja, et noor mees, kes Vaiksooga koos merel sõidab, on tema lihane poeg. Ütlemata jääb veel mõndagi, õigemini kõik, mis pole haakunud filmitegija nägemusega portreteeritavast. Või ehk portreteeritava nägemusega endast?
Vaiksoo naudib esinemist: ei näitle, aga ka ei unusta, et kaamera käib, tal on kindlasti ettekujutus, millisena ta tahab filmi jõuda. Sellist inimest on üsna mugav portreteerida. Ei ta põe ega häbene, on avatud, isegi kohati ülevoolav, valmis kaamera ees õigel ajal rääkima, piipu süütama, õlut jooma. Sellise inimese puhul on aga oht, et ta söödab režissöörile ette oma kuvandi endast, n-ö sobiva paraadportree, mis peaks hakkama tööle tema stsenaariumi järgi. Ta on vahva karismaatiline kamraad, piibutobi suus, õllepurk käes, viskab varrukast vaimukusi ja seiklusmälestusi. Selge see, et andekas – ja seda mitte vaid ühel alal –, erudeeritud, inimene, kellele reeglid ei kehti, kes mõnuga nörritab ametnikke, enamgi veel – keda ametnikud lausa kardavad. Ja muidugi on ta tugev professionaal, keda teiste arvamus ei morjenda. Tundub, et režissöör Mattias Veermets neelaski sööda alla. Vaikselt liigub ta portreteeritavaga kaasa, laseb tal joviaalselt esineda, võtta poose, korjab üles ta vaimukused ja valiklood, ei urgitse ega torgi, ei kergita kesta ega puuri hinge, ei näita valu ega pisaraid, mis, tean, ei ole pealtnäha rõhutatult lustlikule Vaiksoole mitte võõrad.
Film voolab. Mattias Veermets operaatorina teeb head tööd: mõnusad võttenurgad, justkui juhuslikult tabatud hetked, nauditavad, hea maitsega ja kohati vaimukad kaadrid. Ei ole tihti portreelugudele omast staatilist rääkivat pead, kaamera näomustris kinni, ega portreteeritavat kuskil toolil kesk tühja ruumi ebamugavas poosis piinlemas. Ei, Vaiksool lastakse kulgedes kõnelda. Ta on ikka kuskile teel või midagi tegemas, võtab istet või seisatab midagi meenutades, saateks hea muusika. See on operaatorist režissööri eelis: kui midagi toimub, haarad kaamera ja lähed patsienti jälitama, püüad purki palju juhuslikku nii pildis kui ka tekstis – midagi põnevat satub sinna alati. Filmi kokku kirjutades võib tekkida aga küsimus: on kinnipüütu just see kõige olulisem? Kas otsustavalt sekkumata sai kätte selle, mis annab filmile mõtte, teeb sellest teose? Juhus ei anna alati kätte õigeid lauseid ja pilti, eriti kui filmitakse suhteliselt lühikese aja jooksul. Kas läbikirjutatud režiita saab anda inimesest tunnise seansi jooksul parima pildi?
Rauli tuttavad on pärast filmi vaatamist tunnistanud: „Täitsa meie Raul! Selline ta just ongi!“ Äratundmisrõõmu ei maksa alahinnata. Aga mida ütleb film neile, kes Vaiksood ei tunne rohkem kui „Kodukäija“ saatest? Vist sama – ongi selline tore tuttav kodukäija! Kes staarikodude uurimise saadet ei jälgi, inimest ei tunne ja tema loomingut ka mitte, sellele võib jääda arusaamatuks, miks on meie miljoni elaniku seast kinolinale välja valitud just see mees.
Filmi, mis on kokkuvõttes siiski üsna nauditav, puänt jääb nõrgaks. Metsamaja saab arvutiekraanil uue kujunduse – pole see Vaiksoo nii tehnikakauge ühti –, ehitus läheb lahti ja sellega lugu lõpeb. Sootuks teine tera oleks olnud vaadata kaadreid vastvalminud majast, peremees mõnuga terrassil musitseerimas. Ju sai aeg otsa.
*
Kolleeg helistab tagasi: „Kuule, küsisin …“
„Jah?“
„Ütlesin ära. Filmi ei tule.“